neljapäev, 21. jaanuar 2016

19.01.15

Tegime Sandriga tööpäeva. Praegu saab autoga veel gruppidesse ligi, aga kui sulaks läheb ja jälle külmetab, siis kipub kõhu peale jääma. Peab ütlema, et loodus on praegu vapustavalt ilus ja soovitan kõigil külastada. Mesilates on kõik korras va tihased, kes siin-seal mesilastele ikka pisut pinda käivad. Ei midagi katastroofilist, aga veidi ikka kahjustavad. Kui rohkem häirivad, siis pange jõupaber või võrk tarule ümber. 






Mesindus.ee

Nagu paljud mesindushuvilised ehk tähele on pannud, siis eestikeelne mesindusfoorum www.mesindus.ee on hetkel teadmata ajaks ja juba mõnda aega maas. Samuti selle juures asuv mesinike jututuba www.taru.mesindus.ee. Minuga on ühendust võtnud murelik kodanik, kes palus levitada informatsiooni, et asendusjututuba on tehtud aadressile http://hmk.inkassi.pri.ee/
Head jutustamist!
Seoses sellega soovin ühe põhimõttelise küsimuse hinge pealt ära saada. Nimelt ei ole mul nende domeenide omanikule küll mitte midagi ette heita. Mesindus.ee oli väga hästi toimiv foorum ja sinna oli kogunenud hulganisti väga kasulikku materjali. Alustades vanadest mesindusprogrammide materjalidest lõpetades kümme korda läbi jahutud algajate küsimustega ning arutlust leidsid põhimõtteliselt kõik küsimused, mille peale keegi võis tulla. Nüüd aga sellele materjalile ligipääs puudub ja kevad on varsti ukse ees. Just nüüd kui algajatel tekivad needsamad aastast-aastasse korduvad küsimused seoses täiendsöötmise ja põhjade vahetamisega. See on päris suur probleem! Probleem seisneb olemuslikult ettemõtlematus otsuses suunata mesindusprogrammi raha eraomanduses olevate lehtede arendamisse! Raha-rahaks...sellest pole mul antud kontekstis kahju, oli ju väga hea keskkond nii kaua kui ta üleval oli ja küllap on varsti jälle üleval, aga! Sellel lehel toimus aastaid ja aastaid kollektiivne sisuloome ja ma julgen väita, et sisu loojatele ei olnud piisavalt läbipaistvalt selle lehe saatust ja tulevikku esitletud. Samas propageeriti seda sisu looma just sinna, justkui ametlikule MP lehele tollal ja kõigile võis jääda mulje, et materjalid jäävad kättesaadavaks ja kollektiivsesse omandisse. Hea küll, vähemalt EML valdusesse.Läks aga teisiti... Justkui tühi auk eesti digitaalses mesinduses 10 aastat ja 21. sajandil on see päris tõsiseltvõetav küsimus minu arvates. Ühesõnaga, et mitte niisama probleeme tõstatada, siis teen ettepaneku, et eelkõige selle probleemi tekitajad võiksid võtta viis minutit ja mõelda, et kas nad on valmis seda ka lahendama. Äkki olid mingid kokkulepped, millest üldsus ei tea ja sellel olukorral on siiski mingi lahendus? Igaljuhul mul on õigustatud ootus lugeda, mida mesinikud rääkisid 7 aastat tagasi mee hinnast või laiendamisest. Samuti kuhu ma suunan nüüd algajad küsimusega, et kas talveks tuleb lennuava kitsendada või mitte? Kui tänane olukord keerati kokku MP eelarvest, siis mõistlikum oleks tõesti üldse mitte midagi teha ja pikas perspektiivis saaks parem.

Ma loodan vähemalt, et vanad MP materjalid on digitaalselt ka tööde tellijal olemas ja neid on varsti näha süstematiseeritult mingil alternatiivsel veebilehel. Süstematiseeritult selleks, et ka praegu googleldades leiab failid üles, aga selleks peab teadma mida otsida.

PS! Püüdsin ka eelmainitud lehtede haldajaga kommentaariks ühendust saada, kuid kahjuks see ei õnnestunud.

pühapäev, 17. jaanuar 2016

Koolituspäevad 16-17.01.2015

Pean tunnistama, et laupäeva hommikul Olustverre jõudes ja enne loengute algust päevakavale tõsisemalt otsa vaadates ma just üleliia furoori täis ei läinud. Järjekordselt sai aga tõendatud, et raamatut ei tohiks kaane või pealkirja järgi hinnata. Ei oska päris objektiivselt hinnata, kas hakkan vanaks jääma ja kriitikameel on lahtumas, aga tõepoolest väga huvitavad, avardavad ja harivad kaks päeva sai veedetud väga toredas ja õpihimulises keskkonnas. Ehkki kutseliste koolituse sotsiaalne kooslus on ka viimastel aastatel oluliselt muutunud ja mõnevõrra nostalgiliselt võiks meenutada pisut intiimsemaid õppepäevi ja saunaõhtuid vanemate olijatega, siis mul on ka siiralt hea meel näha, et juurde on tulnud väga palju noori ja mitte nii väga noori, aga õpihimulisi, toredaid ja positiivseid inimesi. Ütleks, et õhkkond on väga mõnus ja endiselt intiimne, kus ühiste huvidega ja ärksalt mõtlevad inimesed on saanud kokku, et enda ja Eesti asja edasi viia.

Loengutest.
Esimesel päeval alustasime neljatunnise tsükliga ergonoomika teemal. Üldiselt pole väga palju parata, et mesindus on füüsiliselt ja ka vaimselt suhteliselt stressirohke ja koormav elukutse, kuid koos füsioterapeut ja ergonoomika õppejõud Mai Müüriga kordasime üle põhireeglid, mis aitavad tervist säästa raskuste tõstmisel ja sundasenditega töötamise juures. Lõpuks jõudsime ilmselgele järeldusele, et parem on tõsta 3*20 kg kui 2*30 kg ning eriti ohtlik on tõsta raskuseid, mis on kõrgemal õlavööst. Ilmselge järeldus on loomulikult see, et kõige parem raamimõõt mee tootmiseks on farrari raam ja eesti raamist hullem on vaid dadant. Esimese päeva õpetlikuima lausega sai maha tundmatuks jääda sooviv Kalle, kes konstateeris, et kõige vähem tervist kahjustav on tõsta mee hinda!

Teiseks rääkis endine põllumajandusminister Jaan Leetsar meile ühistegevusest. Suurte kogemuste pagasi ja muheda jutu ning otsekohese ütlemisega lektorit oli huvitav ja meeleolukas ent samas väga avardav kuulata. Majandusdoktor, kes on ühistegevust juba paarkümmend aastat uurinud ja sellel teemal ka õpikuid kirjutanud, mõjus veenvalt. Otsekoheselt oli ka väljendatud seisukoht, et jokutada selle teemaga ei ole mõtet ja alustada tuleb ambitsioonikalt ning agressiivselt. Ei saa salata, et see jutt oli mulle väga mokkamööda, kuna oleme ju ka EKMÜ visioonis MP osas pidanud vajalikuks just ühistegevust arendada ja meeturuga tegeleda. Põgusalt sai arutatud ka olukorda, et meeturul nõudlus ületab pakkumise ja see anomaalia ei saa pikalt jätkuda ning selleks peab valmis olema...jällegi üksüheselt sama jutt, mida me oleme üritanud juba pikemalt aega selgitada, aga kui olukorra võtab tabavalt kokku vastava resümeega inimene, siis sellel on kuulajate jaoks ilmselgelt rohkem kaalu. Loodan, et vastav sõnum jõuab ka nende mesindusfunktsionäärideni, keda saalis ei viibinud, kuid kellel on siinkirjutajast suurem võim Eesti mesindust helgema tuleviku poole suunata.

Teisel päeval kostitasid meid huvitavate ettekannetega lektorid vennasvabariigist Lätist.
Esimesena kuulsime ca viis tundi kanarbikumee tootmisest lätist ja mesinike ühistegevusest antud valdkonnas. Peab tunnistama, et meil on selles sektoris ilmselt väga suur potentsiaal kasutamata kui lätlaste andmetel annab kanarbik 50 kuni 200 kg mett hektarilt ja mesilasi hoitakse kuni kolmesaja perelistes gruppides. Kui natuke matemaatikat teha, siis ühe mesilagrupi korjepotentsiaal võiks ulatuda 100 tonnini. Seda oleks vaja mõnede staažikamate eesti mesinikega arutada, kas see on ka eestis võimalik.

Lõpetuseks kuulasime Läti mesinike liidu Juris Šteiselis`i ettekannet läti mesinduse ajaloost ja läti mesinike liidust. Huuh...kuidas seda kokku võtta...
See ettekanne ei teinud isegi mitte kadedaks vaid peaaegu, et isegi uhkeks. Raske selgitada, aga lätlased on mesindust ikka tõeliselt maailma-tasemel edendanud ja seda on siiralt hea meel näha. Vähemalt jääb selline mulje võrdluses Eestiga. Uskumatu, et kui me muidu meelitame ennast sellega, et proovime lätlastest ikka paremad olla, siis see kuidas me oleme mesinduses niivõrd maha jäänud on lausa uskumatu. Individuaalsel tasemel isegi mitte. Soome mõju on meid kõvasti aidanud ja kui nö üksikmesiniku tasemel meil pole vast midagi häbeneda ja võime end uhkelt võrrelda, siis mesinduse organiseerituse, esindatuse ja arengu mõttes on vahe täitsa mäekõrgune, et mitte kasutada mingeid vängemaid ühikuid. Koolituste, konsultatsiooni, esindatuse jt teenuste tugi ühingu poolt on lihtsalt muljetavaldav. Loomulikult on nad need suurepärased tulemused saavutanud tänu EL rahadele kuid targasti teevad nad ka juba ettevalmistusi olukorraks kus neid enam ei saa.

Ma tean, et mõned inimesed on arusaamisel, et see on lugupidamatu teemapüstitus minu poolt, aga just selline suhtumine, et asjadest ei või kõva häälega rääkida, meid antud seisu viinud ongi.
Mesindus võiks olla palju tõsiseltvõetavam teema igas mõttes, kui me hakkaksime mõtlema sellest kui avalikust ühiskondlikust põllumajandusharust, mitte hinge kosutavast maalähedast mõnusast aja viitmise vormist, mis annab inimestele lisasissetulekut põhitöö kõrvalt.
Palun mind mitte valesti tõlgendada ja selleks ma rõhutan, et mesindus on kahtlemata mõnus hingekosutav maailma kõige parem hobi, kui mitte ainult!!! Seetõttu on seda vaja ka vastavalt käsitleda ja mitmekülgsetest võimalustest lähtuvalt arendada. Antud küsimustes on meil lätlastest ainult positiivset eeskuju võtta ja järele teha! 

Ma ei väsi kordamast, et ma olen väga tänulik kõigile, kes on eesti mesinudust erinevatel aegadel vastavalt võimalustele ja oskustele arendanud, sest keegi teine ei ole seda ju teinud kui teie, kuid hetkel on minu arvates viimane aeg järgmine käik sisse lükata ja selleks on vaja hakata ka mesinduse juhtimisest avalikult rääkima kui ühiskondlikust, mitte üksikute eraasjast. Loodetavasti innustab minu üleskutse kõiki mesinikke kaasa rääkima. Võtke palun aeg-ajalt ennast esindavate organisatsioonide juhatustega ühendust ja rääkige või kirjutage neile, mis on teie arusaamad ja visioon. Kui te ei ole organiseerunud, siis palun tehke seda. Käige koosolekutel, võtke sõna ja kirjutage foorumites! Kui te arvate, et kõik on hästi ja muutuseid ei olegi vaja, siis käige koolitustel!

Edu kõigile aastal 2016 ja oleme sõbrad edasi!

Tänud kõigile lektoritele, korraldajatele ja osavõtjatele, kes on huvitavaid teemasid välja pakkunud!

PS! Teen kõikidele Eesti mesindusorganisatsioonidele taaskord avaliku üleskutse liituda ühise katuseorganisatsiooni alla ja lõpetada väiklased kemplemised. Tõele au andes on ju meie suurim vajakajäämine inimkapitali vähesus ja see vähene peab olema sidusam ning paremini juhitud, et paremaid tulemusi saavutada. Sektori arengu võti peitub koostöös!


Kuldne Nõukogude mesindus Lätis. Hobimesila õietolmu, piima ja taruvaigu sissetulekuga teenisid 2145 rubla ja selle eest sai tutnoi Lada! (Tegelt mulle jäi lõpuks segaseks, kas see lada maksis 600 või 6000 rubla).


reede, 15. jaanuar 2016

Uudised

Põhja- ja pinnaseveest leitakse üha rohkem pestitsiidide jääke


Pildid: suvi 2015

Ma olen vahepeal piltidega miinusesse jäänud vist natuke. Teen nüüd tasa.

Ehkki põdrakanepit on meie aladel kõvasti, siis madala temperatuuri tõttu tänavu kahjuks märkimisväärset nektarit sealt ei saanud.

Angervaks


Mõni putukas lihtsalt on kenam kui teine.



Mnjah....jõudu tööle.


Tööõnnetus


Paarumistarud. 4x2


Ilusad emad on lihtsalt ilusad. Mesinike fetiš.


Järjekordne korpus läks metsa alla jalutama.


Mõnus kontor, 1. koht

Koos esimese mesindusõpetaja Aarand Kuimet`iga. Suurimad tänud sulle Aarand!







Sügisel saime lao korda, see on ruumikitsikuses omaette saavutus.


Ja vaha sulatatud...


Otsisin pilti, kus enamus kaadrit peal oleks, aga midagi grupipildile lähedasemat ei leidnud. Tänud kõigile asjaosalistele!

neljapäev, 14. jaanuar 2016

Keskmine saak mesilaspere kohta?

See on mesinikele väga südamelähedane küsimus. See on justkui mingi väga lihtne ja arusaadav number, mis sobib mesinduses väga erinevate asjade mõõtmiseks. Samas see number ei näita tegelikult mitte midagi. 

Kerge kõrvalepõikena mainin ära, et seetõttu ma ei saa üldse aru ka kahe-ema pere pidamise mõttest. See ei tooda teile rohkem mett töötunni kohta! Kui keegi soovib sellel teemal diskuteerida, siis olen pakkumistele avatud. 
Kui te ei vaata muidugi kogu seda küsimust tõuaretuse vaatenurgast, see on natuke erinev asi.


Kõige suurem korrelatsioon saagikusega on korjealal ja ilmastikul. Nii igav kui see ka ei oleks, siis mesiniku roll on selles küsimuses üsna väike. Seoses sellega kummutan veel ühe eksiarvamuse kutselise mesinduse suhtes.


Saagikus ei lange perede arvu kasvuga!

Jah, praktikas see kipub ühe mesila piires nii olema, sest mesinik teeb pragmaatilisi valikuid. See ongi mesiniku töö. Samas kui vaadata statistikat, siis suuremate mesilate keskmised on ikkagi suurusjärguna erinev üldisest keskmisest. Niisiis, kui vaadata saagikust mesila suuruse suhtes, siis on trend selline, et suurem mesila toodab keskmiselt parema keskmise. Vastab tõele, et suure mesila mesinik toodaks täpselt samades tingimustes väiksema perede arvuga parema keskmise, jah. Aga millegipärast see ei ole populaarne valik. Miks küll....

Kui fikseerida ilmastik ja korjeala kui mesinikule paratamatud tegurid, siis saagikuse suurusel ei ole seost mesila suurusega vaid pigem mesiniku pühendumusega. Pühendunud saab olla hobimesinik ja kutseline mesinik ühtemoodi, aga statistiliselt märgatavalt suurem osakaal on neid kutseliste seas. Seda ilmsestab ka eesti puhul asjaolu, et näiteks EKMÜ liikmete keskmine saagikus mesilaspere kohta on ca 2,5 -3,5 korda suurem kui üldine keskmine.
PS! Pühendumine ei tähenda ilmtingimata tunde taru juures vaid ka nö "õpiku taga" - viimaseks kvalifitseeruvad ka mesinike sotsiaalsed kogunemised koefitsendiga 3,7.

Sander Sulane kommentaar: Idee on selles, et kui töövõtted on efektiivsed ja kogemuslikud (suurema mesilasperede arvuga kaasneb see vastav kogemus, arusaamine ja vajadus töövõtteid lihtsustada), siis keskmine saagikus pere, töötunni ja inventari kohta on märkimisväärselt kõrgem kui väikemesilates. 
PS: Olen suuresti nõus väljapakutud koefitsiendiga, mis puudutab mesindusettevõtjate omavahelisest tihedast suhtlusest tulenevat kasulikku mõju!

esmaspäev, 11. jaanuar 2016

Söödakulu II


Osad mesinikud on hakanud rääkima, et ebatavaliselt soe sügis ja talve algus on põhjustanud tavapärasest suuremat söödakulu ja aeg oleks hakata peredele pudersöötma andma. Söödakulu on oktoobri algusest alates olnud täiesti tavapärane, ca 2 kg kuus ja 70 g päevas. Soe sügis oli pigem hea, mesilased said pikalt väljas käia ning soole pitsitamisega on siis kevadel probleeme vähem. Võtke rahulikult. Kui söödaga on probleeme, siis selle põhjused on muus kui ilmastikus.

neljapäev, 7. jaanuar 2016

Postitus 200

Ma ei tea, kas asi on ainult minus või on see tüüpiline kõikidele mesinikele, aga mulle tundub, et mesiniku põhiline töö talvel on muretsemine. Selleks on rida põhjuseid, mis tulenevad sellest, et su peamised tootmisvahendid vedelevad kuskil metsade ja põldude vahel laiali ja on seega suhteliselt...mõjutatavad. Neid tegureid, mis võivad olukorda negatiivse stsenaariumi poole suunata on mitmeid. 
1) Ilmastik-põhiliselt tormid, millega kaasneva tugeva tuulega lendavad tarudel katused pealt ning pered muutuvad sademete suhtes haavatavaks. Vahel ei aita isegi telliskivi või kaks.
2) Nugised - eks nende suhtes peab eelnev hoiak ja meetmed olema tarvitusele võetud, kuid nad suudavad oma visadusega alati üllatada.
3) Hiired - sama lugu mis nugistega, aga neid on igal pool. Põhiline vastumeede on omapoolseid vigu vältida.
4) Karud - mnjah...
5) Inimesed - kõige nõmedam aspekt, aga suudab samuti üllatada üha uuesti ja enneolematutes olukordades.
Pean siiski tõe huvides mainima, et inimesed üllatavad palju ka positiivses suunas. Nimelt kui üks lükkab taru ümber, siis on ka neid kes helistavad ja teatavad sellest. Saadan tervitusi kõigile headele inimestele!
Niisiis on mesinikul kaks varianti, et kas käib ja kontrollib sagedaselt oma tootmisvahendite heaolu või kannatab ära rahutuse ja mure, sest see käib ju töö juurde. Kui talveks valmistumine on olnud põhjalik, siis peaks tegelik vajadus väljasõiduks puuduma. Parata saab vaid nugiste aktiivsesse ründesse või tormiga lendu läinud katustesse.
Niisiis polnud me peale söödanõude kokkukorjamist ja oblikhappe tilgutamist täis ringi mesilale peale teinud ja otsustasime vana aasta lõpus proovida, kas suudame ühe autoga kogu mesilale ühe päevaga tiiru peale teha. Valget aega on ju väga piiratult ja vastuseks saime, et peaaegu jõuab. Tulemuseks oli hiirte rünne kahele perele, kuus maha lennanud katust ja üks blokeeritud mesilagrupp.
Nädal aega hiljem on nüüd korralik lumi maas, mis annab hingerahu juurde. Vähemalt tuule suhtes on nüüd lisaraskus katusel olemas ja võib selle aspekti suhtes kevadeni vabalt võtta. Enne lume tulekut nugise ründeid ei olnud, ilmselt on neil ilma lumeta mujalt lihtsam toitu hankida, aga nüüd peab hakkama selle aspektiga aktiivselt tegelema, mis on ka omajagu tüütu. Tarud on meil enamasti ka ilma võrguta nugisekindlad, aga mõned rajakad(nugised) on ikkagi nii visad, et üksikutel juhtudel lähevad läbi laua kui kuskile küüned vahele saavad. Õnneks on jahimehed nugiseid jälle hoolsamalt püüdma hakanud ja nendega sujub koostöö täitsa kenasti. Mis puudutab peresid endid, siis nendega paistab olukord stabiilne olevat. Mesiniku suurim hirm ilmselt on varratoosi tõrjel puusse panna ja see annab endast enamasti märku sügisel üsna laastavate tagajärgedega. Tundub, et seekord puusse ei pannud.
PS! Edukat uut aastat!




kolmapäev, 6. jaanuar 2016

Mesi

Sattusin lugema huvitavat raportit ühel oma lemmikteemal, "Rahvusvaheline meeturg" ja soovin mõningasi väljavõtteid jagada. Kes inglise keelt mõikab, sellel soovitan loomulikult mu puiste ja meelevaldsete fragmenditõlgete asemel originaali lugeda. Originaali leiate siit.

1) Mee testimise konverents
2015. a alguses peeti lõuna Hiinas meetoodete tööstuse konverents, mille käigus toodi välja, et loomisel on platvorm testimismeetodite vahetamiseks Hiina ja Euroopa Liidu vahel. See pretsedenditu käik on ette võetud selleks, et taastada meetoodete maine kui puhaste ja looduslike toodete oma.  /The goal is to “restore the true nature of bee products as purely natural.”/
Konverentsi jooksul oli oluliseks teemaks mee võltsingute avastamine. Rahvusvahelise mett eksportivate riikide ühenduse president Norberto Garcia tõi välja, et 30-50% rahvusvaheliselt ringlevast meest võib olla võltsitud ning Saksa laborite esindajad väitsid, et kuni 80% meeanalüüsidest viitavad võltsingutele. Hiina meetööstus aga viitas testimismetoodikate ebatäpsusele...
2) Ebaküps mesi
Oluline murekoht oli hiina meetööstuse praktika vurritada ebaküpset mett, mille niiskusesisaldus võib ulatuda kuni 35%ni ja hiljem viiakse niiskusesisaldus tööstuslikult alla. Sellega saavutatakse kaks asja. 1) Mee kvaliteet kannatab 2) Meetoodangut saab kahe või kolmekordistada.
Selline praktika, mille käigus mee niiskusesisaldust muudetakse tehniliselt, on aga mitmete rahvusvaheliste standardite kohaselt võltsimine.
3) Meepesu
Sellest pikast peatükist toon välja järgmise.
Jaanuaris peatas USA toll meesaadetise, mille päritoluks oli märgitud Läti. Saadetis läks hävitamisele.
Sellest saab pikemalt lugeda siit

Tore lugeda, et see teema väga põhjalikult üleval on. Minul oli au ja õnn Norberto Garcia ettekannet sellel teemal kuulata juba kolm aastat tagasi Euroopa Kutseliste Mesinike Ühingu koosolekul ja selle ajaga pole palju muutunud. Olen sellest ajast alates Eestis üritanud selle teemaga tegeleda, et meie lettidelt kaoks "mesi" hinnaga 4 eur/kg, kuid nähtavasti edu pole mind saatnud. Mingil hetkel ministeerium ja veterinaaramet isegi justkui tunnistasid probleemi olemust, aga vahendeid, et sellega tõsiselt tegeleda mõistagi ei leita. Eks see lahendus tuleb nüüd kõrgemalt, sest Euroopa Komisjon võttis selle hiljaaegu ette ja eraldas raha põhjalikemaks analüüsideks. Olen teinud ka ettepanekuid eraldamaks raha mesindusprogrammist turu korrastamiseks, kuid üks tuntud mesindusorganisatsioon pole leidnud, et meeturg oleks mesinduse jaoks piisavalt oluline või probleemne aspekt.
Mis puudutab aga Eesti olukorda võltsitud ja kahtlase väärtusega toodete osas, siis mulle meeldib see ütlemine, et odav ja kõige vähemkvaliteetne toode leiab tee sinna, kus kontroll on kõige nõrgem.