Alustavale mesinikule – mesilaste talvitamine

See kirjatükk on mõledud väheste kogemustega või alustavatele mesinikele. Annan lühida ja väga üldise kirjelduse tegevustest, mida mesinik peab mesilaspere edukaks talvitamiseks tegema. Nimekiri aspektidest on koostatud kalendaarselt, st tegevused on jaotatud mesiniku töödeks varasemast hilisemaks.

      1.      Muneva ema olemasolu (august –oktoober)

      2.      Varroalestade arvukus alla ohupiiri

      3.      Piisav söödavaru

      4.      Kaitse välismõjude eest

Järgnevalt selgitan kõiki aspekte täpsemalt:

        1.      Et saaksime rääkida mesilasperest ja selle talvitumisest, selleks peab olema kriitiline arv mesilasi koos emaga. Mesilasema hakkab munema talvituvaid mesilasi juuli lõpus, peale klassikalist peakorjet. Kui peakorje ajal või meevõtuga on mesilasema lõpetanud munemise või mõnel viisil hukka saanud/kaduma läinud, siis tuleb see kindlasti fikseerida ja perele anda uus ema. Õigemini peaks kontrollima kõikide perede emaõigsust ja seda, et ta muneks töölishauet. See täidab esimese ja kõige suurema eelduse, et saaksime rääkida mesilasperest ja selle talvitumisest.

     

     2.      See, milline peaks olema tolereeritav varroalestade arvukus mesilaste suhtes, et tagada mesilaspere edukas talvitumine ja vältida sügisest kollapsit, on mõnevõrra subjektiivne, aga viimasel ajal on seoses viiruste laialdasema leviku ja teadvustamisega seda arvu pidevalt vähendama hakatud. Mõned meie aja parimad ja teaduspõhisemad mesinikud soovitavad, et lestasus ei tohiks ületada 1%¹. Loomulikult ei ole kasu sellest, et näiteks hilissügisese raviga viiakse lestasus aktsepteeritavale tasemele vaid kriitiline on raviga alustada nii vara kui võimalik, see tähendab peale meevõttu. Üks asi, mida põhimõtteliselt teadvustama peab on see, et oluline ei ole see, kui palju lestasid mesilastelt ravijärgselt alla kukub vaid see, kui palju neid peale jääb. Mesinik ei tohiks loorberitele puhkama jääda kui esimese raviga kukub palju lesta vaid see on kindel märk sellest, et lesta on palju. Samas ei tohiks ravida lausaliselt vaid seda peaks tegema vajaduspõhiselt. See on üks üldisema lestavastase võitluse põhistrateegiatest, milles tuleks lasta ka mesilastel arendada loomulikku vastupanuvõimet, nt hügieenilist käitumist. Seetõttu tuleb Eestis laiemalt propageerima hakata ka erinevaid lestasuse mõõtmise tehnikaid, milledest lihtsaim ja efektiivseim on alkoholipesu meetod.

  

       3.      Mesilaspere talvitumise vältimatuks eelduseks meie kliimas on piisava söödavaru olemasolu, mis võib koosneda nii meest kui ka talvesöödast, aga ühe mesilaspere söödavaru kokku võiks olla vähemalt 20 kg. Mitte segamini ajada sööda kogusega, mida lisaks söödate! Söödavaru kilogramm on mee kilogrammi ekvivalent. Selleks hooajaks peaks söötmine juba lõpetatud olema, sest jahedate ilmadega ei soostu mesilased enam vedelat sööta vastu võtma, aga kui mesinikul on kahtlus, kas söödakogu on piisav, siis tasub veebruari keskpaigast alates taru kergitades või raamidele ülalt pilku heites hinnata, kas söödavaru jätkub ning vajadusel pudersöödaga aidata. Kahtluse korral võib vaatlust korrata iga paari nädala tagant kuid mitte sagedamini. Aktiivse haudmetegevuse algusega võib söödakulu suurusjärguks arvestada 1 kg nädalas.

       4.      Viimase kuid mitte vähetähtsa tegevusena tuleb taru ja pere kaitsta välismõjude eest. Selleks on nii ilmastiku mõju kui ka kahjurid. Talveks olulisim on tagada tarus piisav ventilatsioon või kanalisatsioon, et väljastada mesilaspere ainevahetusest tulev üleliigne vesi. Kui sageli räägitakse ainult ventilatsioonist, siis pole see päris õige kuna märkimisväärne osa talvitumisskeemidest on sellised, mis küllalt suure osa veeaurust kondenseerivad taru sees ning väljastavad kas avadest taru põhjal või lennuavast või tunnelpõhja puhul nii taru eest kui tagant. Isiklikult ma talvitumislahenduse valimisel kanalisatsiooni peale liigselt ei panustaks kuna see tekitab probleeme väiksematel peredel, milled puhul tekib suuremõõtmeline vee jäätumise oht taru sees. Üks talvekadude põhjuste suur komponent on kahjurid: hiired, karud, rähnid, nugised. Selleks peaks vastavalt valitud tarumaterjalidele ka ennetavad abinõud kasutusele võtma. Karude vastu nende aktiivsel perioodil aitab tõhusalt elektrikarjus. Nugiste ja rähnide vastu aitab metallvõrk, mis vähendab ka tihastest tulenevaid häiringuid. Kindlasti peab mesinik hästi läbi saama ka kohalike jahimeestega, kellel on voli üle käte kasvanud nugistepopulatsiooni kontrollida. Suurimat kahju võivad põhjustada aga hiired. Seetõttu peaks mesinik enne talve jälgima, et tugevate materjalide juures ei oleks tarus avasid üle 8mm ning pehmete materjalide juures peaks avad olema veelgi väiksemad. Vajadusel peaks katma lennuava metallvõrgu või hiiresiibriga.

¹ - Oliver Randy (2008) http://scientificbeekeeping.com/fighting-varroa-reconnaissance-mite-sampling/, külastatud 04.10.2018