laupäev, 5. mai 2018

Kevad 2018

Tänasel "Teeme ära" talgupäeval ma välja ei ole veel jõudnud ja talgutan esialgu arvuti taga. See on ülimalt tore, et inimesed on hoolivad ümbritseva keskkonna suhtes ja soovivad isikliku panusega asju paremaks teha. Enamuse oma tööl veedetud ajast viibin ma metsas ja näen samu kohti külastades pidevalt kuidas toimub see vastupidine protsess - kuidas inimesed autode koormate kaupa sodi ja sorteerimata jäätmeid metsa alla veavad. Metsast leiab kõike, koerakuudi, vana mööblit, wc-poti, ehitusmaterjalidest rääkimata. Kokkuhoidlik inimene saaks metsast tuua kogu maja ehitamiseks vajamineva materjali koos sisustusega. Ausaltöeldes oli ka endal suurejoonelisem plaan tänase ürituse puhul terve päev pühendada sellele, et toome koorma või kaks metsast välja, aga peale füüsiliselt ülikurnavat töönädalat ei ole selleks ei kehalist ega emotsionaalset rammu. Mis ma tahan öelda - see pilt Eesti metsades ajab südame lihtsalt pahaks. Miks just metsa? Ma pean ikka väga kõvasti pingutama, et üldse aimata seda vastust. Ja kui mõelda, et seda teevad Eesti omad inimesed, kellest arvestatav osa sageli läbi poliitikute retoorikas ja ka meie pagulaspoliitikat silmas pidades, tahavad seda maad ja riiki rangelt ainult omasugustele jätta, siis on lihtne leida ka endas sallimatust inimeste vastu. Proovin siiski positiivset ja optimistlikku joont hoida ja mõtlen, et täna on välja läinud tuhanded inimesed kes kannavad endas teistsuguseid, paremaid väärtusi ning tulevik on nende päralt. Minu siiras lugupidamine kõigile neile. Ise proovin jooksvalt ja jõukohaselt alati midagi metsast kaasa võtta - olgu see siis kasvõi kaitseväe poolt massiliselt vedelema jäetud padrunikestad ja lõhkepaketid või RMK kirjadega kilekotid, milles on metsa toodud istikuid.

Minu tänane talgutegevus on seni olnud siis tarukaalude andmete korrastamine ja nende analüüsimine. Loomulikult ei saaks ma seda tegevust talguks nimetada kui ma seda teistega ei jagaks:
Allolevalt pildilt leiate 13.04 võrdsustatud tarukaalude netoväärtused. Sel aastal 13.04 just selle pärast, et see langeb enamvähem sobilikku aega ja sel päeval hakkasime andmeid saama ka Tartumaa kaalult. Niisiis sinine joon  - Tartumaa (Elva), Punane - Võrumaa, Roheline - Jõgeva, Oranž - Lääne-Viru. Selgelt on lõunaosariikides kevad varasem ja kaalulangus väheneb juba aprillis. On arvamusi erinevalt aastast, et taimestiku ajaline nihe Lõuna - ja Põhja-Eesti vahel võib olla nädal kuni kaks. Sellesse perioodi, 13.04 - 04.05,  langeb paar tõsisemat korjepäeva. Olgu see kasvõi vargus surnud perede kallalt, korjeks saab seda pidada ikkagi, sest peredele mõjub sissetoodav kraam turgutavalt (jätame teoreetiliste riskide arutelu mõneks teiseks korraks).
Niisiis on silmapaistvad päevad 14.04 Tartumaal +1,6 kg ja 20.04 Võrumaal +3,1 kg. Perioodil 14-19.04 on soojade ilmadega head ja paremat tarru toodud kõikjal jälgitud piirkondades ja kaalud on kerges plussis või vähemalt nullis. Samuti 23-25.04. Edasise kevade tuleku ja ilma soojenemisega  läheb juba põnevamaks. Alates 29.04 on lõunapoolsed kaalud, kus loodus mõnevõrra ees, juba kopsakas plussis ja ka Jõgeva ning Lääne-Viru näitavad elavnemise märke, esialgu küll suurenenud miinusega, aga see on märk sellest, et pered on valmis tegudeks. Nende viimaste osas tõotab algav nädal põnevust lisada kuna ilmaprognoos on väga positiivne ja taimestik peaks nüüd üht-teist põnevat eraldama.
Jõudsime sel nädalal ome mesilates revisjoniga lõpusirgele. Selles osas nii palju, et metsades on pilt väga kena, aga põldude ääres mitte nii väga. Lisaks talvitumise problemaatikale on sümptomaatiline suurem söödakulu ja päris suur hulk tugevaid peresid on praegu viimaste aurude peal. Lisasime neile mõned söödakärjed, aga hoolimata väga suurest talvesööda kogusest tulevad nad üsna nibin-nabin sel aastal oma varudega välja. Nagu viimastel aastatel kombeks, siis ootan Lääne-Virus suuremat nektarit 15-18.05, aga seniks viisakamate ilmadega elatuskorje kätte saama. Eks pärast oleme targemad.
Ilusat talgupäeva kõigile - lähen proovin nüüd ise ka paar rehvi kraavist kätte saada!





pühapäev, 25. veebruar 2018

Mesinduskonverents Beecome 24-25.02 2018 – Graz


Beecome on alates 2013 a. Euroopa Kutseliste Mesinike Ühenduse (EPBA) korraldatav roteeruva asukohaga iga-aastane Euroopa suurim mesinduskonverents. 2018 a. toimus see Austria suuruselt teises, 270-tuhande elanikuga linnas Graz.
Konverentsi juurde kuulub ekspo, kus on esindatud enamik suuremaid ja paljud väiksed mesindustarvikute ja muude sektoriga seotud kaupade müüjad, laborianalüüside pakkujad, open-source kaalumistehnoloogia arendajad jms. Enamiku kohalikust publikust tõmbab messile just ekspo, võimalus tutvuda erinevate tootjate viimaste mudelitega ning teha tootjatega kaupa “messi”-hindadega. Ürituse sisukam ja rahvusvahelist audientsi meelitav pool on loomulikult kõrgetasemeline konverents, milles oli seekord kutsutud esinejate hulgas nii Euroopa Komisjoni esindaja Javier Ruiz-Santaella Moreno kui mett eksportivate riikide ühenduse (NEXCO) eisndaja Norberto Garcia. Enamik teemasid kanti ette Saksa keeles ja soovijatel oli võimalus kasutada sünkroontõlgi abi.
Euroopa tasemel on üldpildis endiselt kuumim teema mee võltsimine ja importmete kvaliteet kuid viimasel aastal on lisandunud ja ajutiselt isegi kõige kuumema teemana esile tõusnud nn “Vaha skandaal” ja sellest tulenevalt vaha kvaliteediga seonduvad küsimused. Äärmiselt kaasahaarav oli ka Euroopa mesinike ühe mõjukama hääle, Copa Cocega Honey Group`i presidendi, Etienne Bruneau ettekanne kliimamuutuste mõjust Euroopa mesinduse tulevikule. Kahjuks oli tema prognoos väga pessimistlik ning tulevikus on arvatavasti suur osa Euroopa lõunapoolsematest aladest meemesilaste elutegevuseks kõlbmatu. Teisena tahaksin eraldi ära märkida Javier Ruiz-Santaella Moreno ettekande Euroopa Komisjoni vaatest mesindussektorile ning selle väljakutsetele. Hr. Moreno andis väga põhjaliku ülevaate komisjoni tööst ja tegevustest seoses vaha- ja meevõltsingutega ning rõhutas, et komisjon suhtub nendesse teemadesse väga tõsiselt ja teeb omaltpoolt kõik, et olukord paraneks. Paneeldiskussioonis, kus osalesid kõik esinejad toodi sektori poolt samuti välja, et kommunikatsioon ja mõistmine Europpa komisjoniga on väga hea ent takistused sõnumite edastamise ja parema lahenduse suunal tekivad rahvusriikide tasemel.



pühapäev, 3. detsember 2017

Meeturg osa 1


Eelmise EMK käimajooksmise ajal olin ma Meeturu korrastamise töögrupi juht. Koos mitmete abilistega sai tehtud põhjalik ülevaade kõikide Eesti kaubanduskettide meeriiulitest. Valminud ülevaade viitas võimalikele kõrvalekalletele ja sealt edasi viisime teema ka VTA lauale.  Lisaks on tehtud juhtumipõhist turujärelvalvet ja väga suur üldistus on väita, et ükski mesindusorganisatsioon eestis ei ole püüdnud meeturu olukorraga tegeleda. Muidugi tuleb tunnistada, et sellest kõigest on väheks jäänud ja olukord ei ole mitte paranendud vaid mõnesmõttes tänu kehvadele meeaastatele isegi palju halvenenud. 
Ma küll päris särki eest puruks ei rebinud, aga tegin pingutusi, et EKMÜ nimel meeturu teema viimasesse mesindusprogrammi eelarvesse saada. Olid ju sel korral ka EU poolt lisatud just spetsiaalselt kaks uut võimalikku meedet nende teemade jaoks. Otseselt ma ei süüdista kedagi, aga kuna EML tajub meeturu situatsiooni kardinaalselt teistmoodi ja see programm oli väga suures osas veel nende teha, siis läks nii, et see teema sisse ei saanud. Ja rõhutan veelkord, et ei pane üldse pahaks. Nemad on oma liikmete huvide eest väljas ja see on igati okei.


Küll aga EKMÜ poolt on aastaid juba räägitud, et kui kaob majanduslik motiiv mesilastega tegelemiseks, siis kaob ka väga suur hulk mesilasperesid.
Tulles nüüd natuke spetsiifilisemalt meeturu situatsiooni juurde, siis väiketootjatel ja hobimesinikel ei ole mee müügiga kunagi mingeid probleeme ja ei hakkagi olema. Suurtootjatel on jalad juba rohkem all ja kõige haavatavamad on keskmise suurusega arenevad tootjad. Probleem algab mõnes mõttes suurematest pihta, kes hakkavad hinnasurvet tegema kui neil hakkab mett kätte jääma. Eks viimasel ajal on mõne kuulutuse näol seda ka näha, et see olukord hakkab vaikselt kätte jõudma. Ühest küljest on selle taga lisandunud tootmismahud aga teisest küljest rekordilised importkogused, mis meemüüjate elu kaubanduses raskemaks teeb. Kui nüüd keskmise suurusega tootjad ütlevad, et suuremad peaksid mett rohkem kokku ostma ja keegi seda ei tee, siis nad saavad asjadest ikka väga valesti aru. Esiteks nad juba ostavad ja täpselt nii palju kui võimalik. Tuletame meelde .... nõudlus ja pakkumine peavad kokku langema. Hetkel lihtsalt ei ole sellisel tasemel pakkumist, mis selle tegevuse mõttekaks teeks.
Kehvemate aastate loogika on see, et need kellel on lepingud peavad vajaliku mee kuidagi ikkagi kokku ajama. Eks turul on jah erineva moraali ja eetikatasemega pakendajaid, aga viimaste aastate suundumus, arvatavasti natuke suurenenud tähelepanu tõttu, on see, et mitmed meepakendajad on turule tulnud alternatiivsete tootesarjadega ("läänemeremaade mesi", "mesi eestist ja põhja lätist", "mesi euroopa liidust" jne) . See on juba üsna murettekitav tendents, sest kui klassikalised importmeed eristuvad selgelt ja tarbijal on lihtne neid soovi korral mitte osta, siis kodumaised importmee pakendajad panevad selle mee võrdlemisi sarnase stilistikaga purki ning mitte eriti tähelepanelikud tarbijad ei saa vb täpselt arugi, mida nad ostavad.
Nüüd on meil loomulikult ees saagirohkemad aastad ja tekib ülepakkumine. See tähendab, et enamik meepakendajad kellel on ka endal mesila ei hakka mitte mett kokku ostma vaid paiskavad ka oma ülejäägi turule (hulgimüüki). Eks me kõik (meetootjad) oleme viimastel aastatel heade hulgihinadega ära hellitatud ja meepakendajana võin kinnitada, et pakendamine on sellises olukorras peaaegu täiesti mõttetu tegevus. Heal juhul tuleb nulli kui enda tööjõukulu korstnasse kirjutad. Seda on praegu mõtet teha vaid perspektiiviga, et varsti tulevad paremad meeaastad ja siis on tootjana kanal kuhu oma mett suunata. Mille üle tasub meetootjana järele mõelda enne kui loota kellegi teise peale (et keegi peaks või võiks tema mee ära osta) on see, et asi pole mitte selles,  et keegi ei tahaks või ei saaks seda teoreetilist kogust pakendada, vaid et hind on vale. Nii kaua kui keskmise suurusega meetootjad kaubanduse loogikast ja ka selle marginaalidest aru ei saa ning mõtlevad, et pakendajad saavad maksta sama hinda mis hobimesinikud (kes müüvad oma mett ilma maksude, logistika, turunduse, kaubanduse jms kuludeta), siis nad ei arenegi sellest olukorrast mitte kuhugi. Soovitan (väike nali) neil ise pakendama hakata, kes arvavad, et see kulla-auk on.
Selles mõttes ei ole keegi süüdi, et Eesti meeturu olukord on järk-järguliselt  taandarenemas, et loogiliselt võtab tootja alati parima hinna turult ja kehval aastal on selle hinna maksjaks hobimesinikud. Kui aga kaubanduse turg käest ära antakse importmeele, siis seda ühe aastaga tagasi ei saa. Seetõttu soovitan kõigil keskmise suurusega tootjatel hästi tõsiselt võtta ühistute ideed ja hakata vaikselt seda liini ajama, sest ka ühistuna oma toote arendamine ja lepingute saamine võtab parimal juhul aasta ning kulud on vähemalt viiekohalised summad. Sel aastal on olukord ju tegelikult üsna hea, hinnad kõrged ja mee tootmine ning tarbimine jookseb omavahel enamvähem kokku. Siiski ma julgen teha väikse ennustuse, et normaalse suve korral näeme järgmine aasta üle pika aja mee hinna langust, kui turul suuremaid muutuseid ei tule.. Mütsi sööma ei hakka.

Nagu käesolevatelt piltidelt  näha, siis isegi Hollandis suudetakse mett toota hinnaga, mis võimaldab seda pakendatult müüa hinnaga 2-3 eur/kg tingimusel, et Eesti jaekett oma suuremeelsusest peale ei maksa. See lõik on muidugi mõeldud irooniaga kui keegi veel aru ei saanud.

Ahjaa...tahtsin lühidalt kõnetada ka seda mee võltsimise teemat mille alla kuulub mee valesti sildistamine, mille põhiteravik on siis Läti- ja Leedu-maitseline Eesti mesi. VTA ametlik seisukoht on taaskord kahjuks see, et nad tegelevad teemaga vihjepõhiselt. Kuna PRIA mesilagruppide registreerimise teema arendamisega jõudsime sinnamaale, et mesinikele on vihjamine täiesti vastuvõetamatu, siis pole ka meeturu teemal midagi oodata, kui mesinikud ise oma seisukohta ei muuda. Eks vähemalt EKMÜ tõstatab selle teema jälle järgmisel ümarlaual üles jne, aga ministeeriumi veskid jahvatavad aeglaselt.
Hetkel on EKMÜ saatnud laborisse analüüsimiseks kaks importmett, mille puhul on kahtlus, kas need üldse meed on. Nii et taaskord palun oma üldistustega mitte kõiki mesindusorganisatsioone üle kallata kui tuleb jutuks, et kes mida teeb ja kes ei tee. Ja seda ka,  et kõige väiksem asi mida üksikmesinik ära saab teha on liikmemaksu tasumine mõnda organisatsiooni ja siis läbi selle probleemidega päriselt ja sisuliselt tegeleda. Organisatsiooni liikmetel muidugi ei tasu lootma jääda, et nende vabatahtlik juhatus kõik probleemid ära lahendab vaid võib ka ise initsiatiivi üles näidata ja kaasa aidata.

Perspektiiv, mida minu arvates iga tõsiseltvõetav Eesti meetootja peaks igaks-juhuks arvestama on see, et heal juhul peame viisaasta plaanis harjuma Euroopa keskmise turuhinnaga ja halval juhul maailmaturu keskmise hinnaga. Selle juures on muidugi eeltingimus meetootmise ja pakendamise standardiseerimisest, milleni on Eestis veel pikk tee minna. Kõige halvemal juhul ei ole keskmise suurusega tootjatel mett kuhugi panna ja nende pärast ma kõige rohkem muretsen. Hobimesinikud saavad nagu ikka sõpradele ja tuttavatele müüa ja suuremad tootjad saavad Kesk-Euroopasse saata, aga mittehomogeniseeritud alla viie kuni kümne tonni tootjatel võib tulla hinnas kõvasti järele anda. Loodame, et nii hullusti ei lähe, aga ma natuke tunnen endal kohustust ka kõige hullema stsenaariumi väljendamisel, sest mulle tundub, et keegi teine ei taha nendel teemadel avalikult väga rääkida. Loodame, et ma eksin. Kõige rohkem oleks selleks võimalus siis kui ma ülehindan mesilasperede arvukust ja lisanduvaid tootmismahtusid ning omavarustatuse tase on veel kaugel täitumisest. Kas on? Seda tunnetab iga mesinik ise kõige paremini, et kas mett on lihtne või raske müüa. Nagu üks muhu mesinik ütleb, et hädaldavad need, kes müüa ei oska :)
Edu kõigile!

kolmapäev, 29. november 2017

PRIA Mesilasperede register

....on küll üks teema mille tahaks kõrge kaarega virtsahunnikusse saata. Igal kohtumisel ja koosolekul ametnikega või põllumeestega, millel on midagi mesindusega pistmist võtab see teema väärtuslikku aega, mida võiks millegi sisuka arutamiseks kasutada. Mitte, et register poleks oluline, aga see on juba nii pilbasteks lahatud, et seal ei ole enam midagi uut tulemas. Samas on see mugavusteema, mida lauda tuues emotsionaalse veerandtunni sisustatud saab, sest alati leiab keegi mingi mitte eriti originaalse aga piisavalt intrigeeriva rakursi, et teistel emotsioon tekitada ja siis pärast on seal juba raske pidama saada. Kuidas mesinikud registrisse saada? Kui nad ei ole nõus? Kas neid saab sundida? Kas probleemiga peaks tegelema VTA? Kas registris mitteolevaid mesinikke peab abistama mürgistusjuhtumite korral? Kas neile peab andma nõuandeteenust ja muid MP hüvesid? Kas mesinikud peaks üksteise peale vihjama? jne jne.
Laias laastus on kõik präänikud juba nii ära söödud, et isegi puru enam ei ole alles ja mesindusorganisatsioonid on enamvähem ühisel arusaamal, et VTA võiks veidi piitsa ka viibutada. See tähendab, et aeg on hakata sunnirahasid rakendama nende suhtes, kes ei täida seadust - see ei tähenda automaatselt trahvimist, aga sellega ähvardamist. Nad on enamvähem selle mõttega päri, aga konflikt tekib seal, et neil ei ole tegevusse sellist asja sisse kirjutatud, et nad neid võsamesinikke omal initsiatiivil pitsitama peaks hakkama. Lihtsalt pole vahendeid ja kõik. Nendepoolne ettepanek on see, et seda tegevust võib teha vihjepõhiselt ja siis nad hea meelega kontrollivad. Jama  (või siis VTA õnneks) on ainult see, et mesinikud on jube kehvad vihjajad ja mõnesmõttes õige ka. Tegelikult (minu arvates) tahab VTA lihtsalt oma kohustusi MTÜde ning eraisikute kaela lükata ja rõhuvad mesinike kollektiivsele vastutustundele. Siiski on probleem vaja lahendada ja kui ametkonna pingutus jääb pehmeltöeldes kasinaks, siis peame tõesti midagi välja mõtlema. Parim, mis mina näiteks teha saan on veelkord mesinikke üles kutsuda enda mesilaid kirja panema ja järgmiseks naabri peale kaebama minema. See kõlab küll päris kohutavalt, aga tegelikult on ju põhiline registri mõte ning vajadus võimalike haiguste ja taudipuhangute ennetamine ja kontrolli all hoidmine. Päriselt ka vajalik! Seda pole vaja karta, et maksuamet teie madratsi alla piiluma hakkab, neil on targematki teha. Toiduohutuse pool VTAst võib ühendust võtta, aga nad on ka täitsa okei suhtumisega...kui ka tuleb mõni ettekirjutus või ettepanek tootmisprotsesside parendamise kohta, siis kaaluge võimalust, et see on asja eest.