pühapäev, 16. detsember 2018

#bigdataforbees #beespot

Osalesin nädalavahetusel toredal üritusel (hackatlonil) #bigdataforbees. Eesti-Hollandi segatiimil õnnestus platseeruda auhinnalisele kohale ja oli igati tore kogemus. Vähem kui 30 tunniga vormistati rakendus, mis aitab mesinikel mesilaste jaoks sobivaimaid asukohti valida. Tulemus pole küll visiooni ideaalne kehastus, kuid olime ainuke võistkond, kes esitles selle ajaga toimivat lahendust. Demoversiooniga saab tutvuda: www.beespot.eu -> topeltklikk suurendab kaarti ja näitab asukoha väärtuslikkust.
PS! Tänuavaldus suurepärastele tiimikaaslastele ja Hollandi saatkonnale, kes Eestlaste sõitu sponsoreeris.

kolmapäev, 31. oktoober 2018

Sügis 2018


Proovin anda kiire ja lühikese ülevaate sügisestest tegemistest, palun kirjavigadele liigset tähelepanu mitte pöörata.
Mitte ainult meie mesilas vaid Eestis laiemalt on sel aastal märkimisväärseks probleemiks kujunemas lestakahjustused. On kuulda siit ja sealt, et pered on väiksed, suremus suur jne.. Meie raviskeemi põhisammas sel aastal oli oblikhappe aurutamine ja tilgutamine. Kahel korral mõõtsime lestasust ja tulemused on järgnevad:
Sept 15. paiku, peale kolmekordset oblikhappe ravi, oli mesila keskmine lestasuse määr 2,7%. See on arvutatud ca 100 proovi pealt. Mõnedes proovides olid numbris häirivalt suured, maksimaalne 42/300. See tulemus võttis pisut unerahu, eriti mingite kindlate piirkondade mesilate puhul, kus olid keskmisest suuremad numbrid. Jätkasime ravi, veel 2 korda oblikhapet, ja saime 30.10 seisuga uuesti lestasust mõõtes tulemuseks 0,99%, mis on juba talutavam number. Seda kahjuks ka etteaimatava sügisese perede hukkumise juures, mis oli ca 5%. Enamus mesilates on olukord täitsa kena, aga paarid kolmes kohas on olukord kehvem ja seal ka hukkumised kahekohaliste numbritega. Esialgu lootsin sel aastal traditsioonilise hilissügisese ravi vahele jätta, aga olen selle koha pealt ümber mõelnud ja teen ravi vastavalt mõõdetud lestasusele. Väga heas seisus on pered, mis hooaja vältel on olnud metsas, kaugel teistest mesilatest. See asjaolu annab tõendust hüpoteesile, mis pole küll mingi uudis, aga siiski, et lestade triiv mesilate vahel on väga suur faktor ning varroa on mesinike ühine, ühiskondlik probleem ja vaenlane. 
Kasutan võimalust kutsuda üles mesinikke ja eriti mesinduse edendajaid ja aktiviste adresseerima varroosi (ja sellega kaasnevaid viirushaigusi) , senisest veelgi teravamalt,  kui meie probleemi number 1, mis on ka mesilaste hukkumise peamiseks põhjuseks! 

Perede tugevuse osas tegelikult väga suuresti viriseda ei oskagi veel.
Kui keskmiseks pereks hindame mesilaskobarat, mis on "võrkpalli" mõõdus, katab 5-6 kärjetänavat, siis 14% peredest on hetkel nõrgad (väiksemad), 32% keskmised, 43 % tugevad ja 9% väga tugevad.
Praktiline soovitus!
Ärge lootke pimesi oma valitud varroa tõrjemeetodi efektiivsusesse vaid mõõtke lestasust peale ravi. Tähtis ei ole see, kui palju lestasid tõrjega maha kukkus vaid see, kui palju neid mesilaste peale jäi. Meie näitel on suurim lestasuse määr peres peale 5-kordset oblikhappe ravi ikka veel 20%, mis tähendab perele üsna kindlat lõppu kas talve jooksul või hääbumist kevadel. Pere ise on suur, kuid selle tervislik seisund üsna kindlalt kehv.

laupäev, 13. oktoober 2018

Taru kanalisatsioon ja ventilatsioon talvel


Kuna Eesti tingimustes tapab talvel niiskus rohkem mesilasi kui külm õhk, siis on kriitilise tähtsusega, et mesinik tagaks talveks tarus piisava ventilatsiooni, vältimaks pere üleliigset hääbumist ja võimalikku hukku. Kuna mul paluti kirjutada isiklikust kogemusest, siis ei hakka lugejat teooriaga vaevama ja ütlen lihtsalt, et pigemini peab olema ventilatsioon üle-, mitte aladimensineeritud, kuid vältida tuleb ka liigset tuuletõmmet.

Minu kirjutis keskendub võtetele korpustarudega. Lamavtarude korral tuleks tagada piisav õhulisus pesa peal, kasutada mitteniiskuvaid matte ja  tekitada õhu liikumise võimalus katuse all. Mina olen näinud ja kasutanud selliseid lamavtarusid, millel on ventilatsiooniavad katuse eesküljes keskel, ent talvitumisel ma ei peaks paljuks katus jätta nö praokile pidades silmas, et ei tekita liiga suurt ava hiirte ründeks. Enda kogemusest kippus lamavtarus niiskus vahel ka taru sees kondenseeruma, mille eemalejuhtimiseks lamavtarus väga häid lahendusi pole. 

Korpustarudes hea ventilatsiooni tagamiseks on üks võimalus niiskus välja juhtida läbi taru lae. Selleks eemaldatakse talveks kile(kui seda kasutatakse) ja taru kaetakse mõne niiskust läbilaskva kuid soojapidava materjaliga, nt tuuletõkkeplaadiga 25-36 mm. Katuse ja plaadi vahele peaks jääma 1-2 cm vahe, niiskuse väljatuulutamiseks. Hoiatan, et see meetod ei ole kõige sobivam metallkatuste puhul, sest neil kipub niiskus otse katusele kondenseeruma, mis päikesepaistelise ilmaga tilgub tagasi soojustusplaadile ning plaat märgub.

Eestis üha levinum meetod mesilaste talvitamiseks on tunnelpõhja kasutamine. See tähendab, et taru põhi on selline, mida saab nii eest kui tagant täispikkuses avada ja seda talveks ka tehakse. Tunnelpõhja ideoloogia on just täpselt see, et ventilatsioon tuleb pigem üle dimensioneerida. Hea oleks kasutada vähemalt 2 cm tunnelit, mis liigutaks õhku taru põhjal piisavalt, et kärjetänavatest niiske õhk välja vedada enne selle kondenseerumist. Kõrgema tunneli puhul ei tekita probleeme ka liigne langetis, mis blokeerib õhu liikumist. Kui kasutusel on põhi, mida ei saa tunneliks sättida, siis piisab paraja paksusega kiilude või klotside panemisest korpuse tagumistesse nurkadesse. Taaskord juhin tähelepanu, et mõtlema peab hiirte tõkestamisele.

Enim levinud meetod korpustarudega mesindamisel on panna rõhk hoopis kanalisatsioonile. See tähendab, et niiskusel lastakse taru sees kondenseeruda kuid juhitakse tarust välja. Selleks on taru põhjal võrgustatud avad, levinud on ka täisvõrkpõhjad. Külmade ilmadega kondenseeruv vesi jäätub taru sees kuid soojema ilmaga sulab ning väljub. Jääd taru sees ei pea kartma kuna see ei suurenda õhuniiskust. Avad põhjal peaks olema paigutatud sellise arvestusega, et põhjale langev vesi leiab alati tee avani ja sellel ei teki võimalust jääda suuremas koguses mõnda nurka. Praegusel ajal kasutan ise sellist põhja, millel on tagumistes nurkades 40 mm võrgustatud avad. 40 mm on valitud arvestusega, et nugis ei tohiks sealt teoreetiliselt läbi mahtuda. Kui kasutada mingis ulatuses kinnist põhja ja lennuavapiirajaid, siis soovitan ka piirajad panna selliselt, et vesi saaks lennuava nurkadest välja.

Kõige efektiivsemalt tagab piisava ventilatsiooni ja hea sisekliima tarus, pesaruumi suuruse vastavus pere suurusele. See tähendab, et kõige paremini talvitub suur pere kuna ta katab konstantse pesaruumi juures kõige enam kärgi. See jätab vähem ruumi kondensatsioonile ning suurem osa niiskusest väljub tarust auruna. Seetõttu, kui on aega ja tahtmist, ei tee paha ka üleliigsete raamide eemaldamine pesast.

Isiklikult olen eksperimenteerinud ka ilma laeta mesilaspere talvitamist. See tähendab, et asetasin raamide peale raamiga emalahutusvõre, millel olid küllaldaselt suured lennuavad tagamaks pidevat õhu liikumist. Selliselt talvituma pandud mesilaspere talvitub edukalt, mis toetab hüpoteesi, et mesilased ei karda talvel mitte külma vaid niiskust.

neljapäev, 4. oktoober 2018

Alustavale mesinikule – mesilaste talvitamine


See kirjatükk on mõledud väheste kogemustega või alustavatele mesinikele. Annan lühida ja väga üldise kirjelduse tegevustest, mida mesinik peab mesilaspere edukaks talvitamiseks tegema. Nimekiri aspektidest on koostatud kalendaarselt, st tegevused on jaotatud mesiniku töödeks varasemast hilisemaks.

      1.      Muneva ema olemasolu (august –oktoober)
      2.      Varroalestade arvukus alla ohupiiri
      3.      Piisav söödavaru
      4.      Kaitse välismõjude eest

Järgnevalt selgitan kõiki aspekte täpsemalt:
        1.      Et saaksime rääkida mesilasperest ja selle talvitumisest, selleks peab olema kriitiline arv mesilasi koos emaga. Mesilasema hakkab munema talvituvaid mesilasi juuli lõpus, peale klassikalist peakorjet. Kui peakorje ajal või meevõtuga on mesilasema lõpetanud munemise või mõnel viisil hukka saanud/kaduma läinud, siis tuleb see kindlasti fikseerida ja perele anda uus ema. Õigemini peaks kontrollima kõikide perede emaõigsust ja seda, et ta muneks töölishauet. See täidab esimese ja kõige suurema eelduse, et saaksime rääkida mesilasperest ja selle talvitumisest.
     
     2.      See, milline peaks olema tolereeritav varroalestade arvukus mesilaste suhtes, et tagada mesilaspere edukas talvitumine ja vältida sügisest kollapsit, on mõnevõrra subjektiivne, aga viimasel ajal on seoses viiruste laialdasema leviku ja teadvustamisega seda arvu pidevalt vähendama hakatud. Mõned meie aja parimad ja teaduspõhisemad mesinikud soovitavad, et lestasus ei tohiks ületada 1%1. Loomulikult ei ole kasu sellest, et näiteks hilissügisese raviga viiakse lestasus aktsepteeritavale tasemele vaid kriitiline on raviga alustada nii vara kui võimalik, see tähendab peale meevõttu. Üks asi, mida põhimõtteliselt teadvustama peab on see, et oluline ei ole see, kui palju lestasid mesilastelt ravijärgselt alla kukub vaid see, kui palju neid peale jääb. Mesinik ei tohiks loorberitele puhkama jääda kui esimese raviga kukub palju lesta vaid see on kindel märk sellest, et lesta on palju. Samas ei tohiks ravida lausaliselt vaid seda peaks tegema vajaduspõhiselt. See on üks üldisema lestavastase võitluse põhistrateegiatest, milles tuleks lasta ka mesilastel arendada loomulikku vastupanuvõimet, nt hügieenilist käitumist. Seetõttu tuleb Eestis laiemalt propageerima hakata ka erinevaid lestasuse mõõtmise tehnikaid, milledest lihtsaim ja efektiivseim on alkoholipesu meetod.
  
       3.      Mesilaspere talvitumise vältimatuks eelduseks meie kliimas on piisava söödavaru olemasolu, mis võib koosneda nii meest kui ka talvesöödast, aga ühe mesilaspere söödavaru kokku võiks olla vähemalt 20 kg. Mitte segamini ajada sööda kogusega, mida lisaks söödate! Söödavaru kilogramm on mee kilogrammi ekvivalent. Selleks hooajaks peaks söötmine juba lõpetatud olema, sest jahedate ilmadega ei soostu mesilased enam vedelat sööta vastu võtma, aga kui mesinikul on kahtlus, kas söödakogu on piisav, siis tasub veebruari keskpaigast alates taru kergitades või raamidele ülalt pilku heites hinnata, kas söödavaru jätkub ning vajadusel pudersöödaga aidata. Kahtluse korral võib vaatlust korrata iga paari nädala tagant kuid mitte sagedamini. Aktiivse haudmetegevuse algusega võib söödakulu suurusjärguks arvestada 1 kg nädalas.

       4.      Viimase kuid mitte vähetähtsa tegevusena tuleb taru ja pere kaitsta välismõjude eest. Selleks on nii ilmastiku mõju kui ka kahjurid. Talveks olulisim on tagada tarus piisav ventilatsioon või kanalisatsioon, et väljastada mesilaspere ainevahetusest tulev üleliigne vesi. Kui sageli räägitakse ainult ventilatsioonist, siis pole see päris õige kuna märkimisväärne osa talvitumisskeemidest on sellised, mis küllalt suure osa veeaurust kondenseerivad taru sees ning väljastavad kas avadest taru põhjal või lennuavast või tunnelpõhja puhul nii taru eest kui tagant. Isiklikult ma talvitumislahenduse valimisel kanalisatsiooni peale liigselt ei panustaks kuna see tekitab probleeme väiksematel peredel, milled puhul tekib suuremõõtmeline vee jäätumise oht taru sees. Üks talvekadude põhjuste suur komponent on kahjurid: hiired, karud, rähnid, nugised. Selleks peaks vastavalt valitud tarumaterjalidele ka ennetavad abinõud kasutusele võtma. Karude vastu nende aktiivsel perioodil aitab tõhusalt elektrikarjus. Nugiste ja rähnide vastu aitab metallvõrk, mis vähendab ka tihastest tulenevaid häiringuid. Kindlasti peab mesinik hästi läbi saama ka kohalike jahimeestega, kellel on voli üle käte kasvanud nugistepopulatsiooni kontrollida. Suurimat kahju võivad põhjustada aga hiired. Seetõttu peaks mesinik enne talve jälgima, et tugevate materjalide juures ei oleks tarus avasid üle 8mm ning pehmete materjalide juures peaks avad olema veelgi väiksemad. Vajadusel peaks katma lennuava metallvõrgu või hiiresiibriga.