neljapäev, 1. detsember 2016

8.03.2016 vol 2

Märtsis käisid mesinike esindajad riigikogu keskkonnakomisjoni istungil. Mäletan, et saime Tagoga napilt komisjoni istungi lõpuni olla kui läksime Toompealt lennujaama, et Malmösse EPBA aastakoosolekule jõuda. Uhke värk. Igaljuhul küsiti mult täna tolle päeva esimese poole protokolli. Huvitav, et keegi varem pole seda küsinud! ja ma olen üllatunud, et see mul üldse leida õnnestus. Nimelt said EML, EKMÜ ja EMÜ enne Riigikogu Keskkonnakomisjoni istungit kokku, et jutupunktides kokku leppida ja millegipärast sattusin mina protokollijaks. Tavaliselt ma väldin seda positsiooni, aga siis oli see kuidagi loomulik, kuna MP aruteludest oli õhk paks ja ma vähemalt omastarust tundsin vastutust (olen mõlema organisatsiooni juhtiumises varasemalt tegev olnud) lepitust ja ühisosa leida.
Igaljuhul täna on juba päris huvitav lugeda nii seda protokolli kui hiljem jooksvalt samasse faili lisatud memo koos vabalt tõlgendatud tähelepanekutega. Ega ma ei taha kiidelda oma olematu protokollimise täpsusega, aga lõpuks need punktid, mis kirja said on üsna konkreetsed ikkagi. Protokoll ja memo 8.03.2016 muutmata kujul:

Tago: EKMÜ seisukoht on teada.
Aleks: Ministri määrusest peaks minema üldise õistaimede pritsimise keeld seadusesse.
Tingimuste täpsustamine /juhendid/.
Taimekaitseseadus p 64, taimekaitsevahendi registreerimisel teha kontrollkatseid.
Tago: Taimekaitseseaduse alusel tulevad rakendussätted.
Rahalise katte tagamine
Aleks: Ekspertide kaasamine katstesse
Juhendite ühene arusaadavus ja põhjendatud kriteeriumite valik. Formaalse juhendite kinnitamise lõpetamine.
       1.       Õitsvate taimede pritsimise keeld seadusesse
       2.       Juhendite üldine korrastamine – probleemsete situatsioonide lahendamine.
       3.       Katsete teostamine TKV turule tulekul
       4.       Glüfosaadi kasutamise piiramine TKV tunnistuse alusel, üle aasta?
       5.       Maanteedel, raudteedel glüfosaadi kasutamine.  
       6.       Digitaalsed põlluraamatud
       7.       Riigi vastutuse võtmine probleemsete juhtumite korral
       8.       Rikkujate vastutuselevõtmine – kahjude korvamine, fondi loomine, PRIA toetuste ära võtmine. Kohustuslik vastutuskindlustus põllumeestele.  Keskkonnakahjude hüvitamine?
       9.       Mesinike ja põllumajandustootjate omavaheline teavitamine.
      10.   Rakendusuuringud tkv mõjust.

Komisjon:
Komisjonist on puudu Raidma ja Boroditš
Kilgi sissejuhatus läheb liiga pikaks, Vakra surfab telefonis. Kilgil on üsna põhjalik ettekanne, aga kahjuks on Inimeste keskendumisvõime piiratud ja ma pole kindel, kas lähenemine on õige.
Sõnavõttude pikkused Kilk (Ilusti räägib, aga inimesed vist ei kuula) 14.08 – 14.38
Reet Karis – Pestitsiidid ja keskkond  /mõned lasid leongu ajal juba silma looja/ 14.39 – 14.48
Kevvai, TKSeadus jõuab riigikokku Sügiseks.
Rein Ratas – sõnavõtt on päris rohelise tooniga.
Aeg on nii piiratud, et isegi komisjoni liikmed ei jõua sõna võtta.
Huvitav, et asekantsler Kevvai tundub päris keerulisel olukorras Riigikogu (ülemuse) ees.
Üldine RK Keskkonnakomosjoni meelestatus tundub olevat
Põlluraamatu registreerimine tuleb veeseadusest – 10 päeva.
Mem ajab KeMini kaela.
Mark Soosaar – Valimisliit „mesilased“ 1996  a. pärnus võitis.
Vakra on päris konkreetne tüüp, kutsub Mem asekantslerit korrale.
Probleemsed teemad, põlluraamat

kolmapäev, 30. november 2016

Jagan head asja

Au ja kiitus Tormile!
Mesilasperede registreerimine Prias, juhend samm-sammult.

https://github.com/honeymarket/pria/issues/1

Tormi kommentaar:

Kiired soovitused algajale: mine kohe punkti 20 ja saad ca 5-10 minutiga hakkama. Kui mesila juba kirjas ja soovid vaid arvu uuendada, mine punkti 18.

pühapäev, 27. november 2016

Jälle poliitikast


Kohutavalt huvitav nädal poliitikas või mis? Ka mesindusorganisatsioonide esindajad peavad kiirelt harjuma mõttega uuest ministrist ja asuma tegudele. Nüüd tuleb vanad ideed jälle käima lükata ja proovida neid uuele koalitsioonile maha müüa. Teoorias on manööverdamiseks ruumi  justkui rohkem kui varem?! Kuhu see ümarlaud nüüd jäigi?
Kuigi kõik (valitsus)partnerid väitsid kui ühest suust, et võrdne ministrikohtade jaotus oli Ratase põhimõtteline nõudmine ja see võis nii olla või mitte, siis äratas see minus huvitavaid mälestusi - analoogiaid.
Pole ju kellegi saladus, et ühe tugeva mesindusorganisatsiooni tegevust ja minupärast ka ainuvõimu ning selle võimutippu ning -ajalugu on pikalt võrreldud teatavate poliitiliste jõududega.
Igal juhul meenutas see konkreetne juhi vahetusest tekkinud transformatsioon ja uus koalitsioon mulle kangesti meelde meie armsat Mesinduse Koostöökogu. Õigemini see võrnde ministrikohtade jaotus oli mulle nagu mingi heureka moment. Hoolimata vägagi kattuvast agendast ja eesmärkidest ei suutnud ju mesindusorganisatsioonid omavahel kokku leppida. Isegi IRL läks Keskiga ühte asja ajama, aga mesinikud ei suutnud omavahel kokku leppida põhimõtteliselt selles, et kas päike tõuseb idast või läänest. No teadupärast sai ju mesinike puhul otsustavaks see, et kui palju kellelgi hääli peaks olema selle üle otsustamisel, kas päike tõuseb idast või läänest. Minu küsimus on see, et kas kaks aastat on inimesi targemaks teinud või on olulisteks positiivseteks muutusteks vaja ka mesindusorganisatsioonides olulist kaadrivahetust?
PS! Ma ei väida  sugugi, et sisepoliitikas tekkinud muutused oleksid ilmtingimata positiivsed, eks aeg näitab, aga mingisugune stagnatsioonist vabanemise tunne on küll ja õhus oleks justkui kevadet. Loodame, et sellele järgneb parem suvi kui 2016.


kolmapäev, 16. november 2016

quo vadis, Eesti mesindus

Sain täna toreda üllatuse osaliseks kui koos ajakirjaga "Mesinik" saabus tänukiri (vt postituse lõppu). Ei saa salata, et tunnustus on meeldiv, isegi kui see tuleb aastaid hiljem kui ootad. Selle "ootad" all ma ei mõtle, et igaüks, kes midagi teeb peab automaatselt tunnustust ootama, aga see tunnustamise teema oli EMLi juhatuses aktuaalne teema kui ma ise seal juhatuses olin ja Aivo Sildnik seda tagant surus, et peaksime sellele teemale rohkem rõhku panema enne kui hilja. Tollal see mulle eriti huvi ei pakkunud ja suures osas oligi Aivo üksinda see, kes igasugused meened kuskilt välja sebis, mida siis mesinike koosviibimistel koos tänukirjadega jagama hakati.  Teised olid lihtsalt poolt. Nüüd ma saan sellest tiba rohkem aru, et oluline on sümboolselt inimeste pingutused ära märkida, et ühiskondlikku panust väärtustada, isegi kui see on enamalt jaolt opositsiooniline tegevus, sest tõe huvides on ju alati vaja ka vaielda.
Tänan Aleksandrit ja EMLi juhatust siiralt selle ilusa žesti eest.  Suurim väärtus, mis ma saan pakkuda vastutasuks on nagu alati - aus ja konstruktiivne kriitika ning omapoolsed mõtted asjade edendamiseks.

Minu puhul ei saa muidugi rääkida, et kas liiga hilja või vara, aga tunnen küll, et kui ma ca viis aastat tagasi seal juhatuses koos Marje Riisi, Jaanus Tulli, Aleksander Kilgi, Anna Aunapi, Arvi Raie ja Aivo Sildnikuga olin, siis oli kuidagi õige aeg asjad ära teha, vähemalt minu perspektiivist oli see viimase kuue aasta kõige suurem aken, mis lahti oli. Tegelikult organisatsiooni arengut silmas pidades üks kaua räägitud oluline asi siiski ka sai tehtud - tegevjuht palgatud. Ja ei saa ma kellelelgi ka midagi ette heita, see on väga normaalne, et inimeste arvamused lahku lähevad. Lihtsalt mul on kahju sellest, et ma olin osa seisakust ja ei suutnud muutuseid tuua olukorda, millest ma olen alati sügavalt hoolinud - Eesti mesindus. Sellest EML-i juhatuse liikme ajast tekkis mulle ka teatav "fännklubi" kes võtsid mind  õigusjärglasena olukorrale, mis oli seotud eelneva mesindusprogrammiga, aga õigupoolest polnud mul sellega midagi pistmist. Seda "suurt konflikti" kõrvalt vaadates oli lihtsalt kahju, et nii palju energiat kulub nii tühisele küsimusele.
Tagantjärgi targemana tean, et inimesed ei võta neid MTÜde juhatuse liikmete kohti just liiga tõsiselt ja pigem tavapärane on mugavalt pidureid tõmmata, sest jumal hoidku selle eest, kui midagi otsustatakse ja sellele järgnevad tegevused - kohustused. Teatavasti on initsiatiiv karistatav. Niisiis on väga mugav lihtsalt korra paari kuu tagant kokku saada, sisuliselt mitte midagi otsustada ja vastanduda kuni kokku lepitud kolm tundi otsa saavad. Mõnede jaoks on see ka sotsiaalne häppening, kus on sobilik mitte natuke, vaid enamus ajast nalja teha või small-talkiga tegeleda.
Lõputu vastandumine ja tühikargamine väsitab aga inimesed ära ja lõpuks leitakse oma ajale parem kasutus. Nii pole ka minu panus Eesti mesinduse edendamisse olnud see, mis ma algselt vaimusilmas ehk lootsin. Oleks ju võinud minna nii, et EKMÜ ja EML oleks ikkagi ressursid kokku löönud, konsensuse leidnud ja oluliste teemadega tegelenud. Kahjuks ausaltöeldes on Eesti mesindus suures seisakus olnud juba kauem kui ma mäletan ja mina pole olnud selles loos mingi erand. Kui jätta arvestamata teoreetiline potentsiaal, mis võib Olustvere õppest realiseeruda, aga ei pruugi, siis mida muud meil on ette näidata? 
Ma saan aru, et 65-ste silmis võib 25-aastane olla lihtsalt üks ebamugav kogenematu laps, aga teisest küljest on mulle meelde jäänud Rohelise Liikumise juhatuse koosolekutest vanemate kolleegide elutarkus, et mittetulundusühingutes pole väärikas vananeda. Eks kuldne kesktee on see kõige õigem, võib-olla, aga minu kogemus kinnitab, et vanadel on kogemus ja noortel on energia.

Küllalt memuaaridest.

Tahtsin natuke päris tagasisidet ka anda seoses viimase "Mesiniku" lk 9 toodud üleskutsega.
"Mesiniku toimetus kutsub mesinikke üles Antu Rohtla ettepanekute üle arutlema, avaldama oma seisukohti ja tegema ettepanekuid, kuidas ühiselt Eesti mesinduse (ja mesinike) olukorda parandada ja mesilasi kaitsta. Käik kaastööd on teretulnud."
Noojah...millest ma siis alustan.
Antu Rohtla seisukohtadesse olen ma alati väga aupaklikult suhtunud ja tema väljendusviis on korrektne ning arusaadav, mesinike seas lausa esmaklassiline, kuid millegi pärast pole nii mõnedki tema ideed aastakümnete jooksul realiseerunud. Mitte selle pärast, et need on halvad, vaid seetõttu, et need ei ole realiseeritavad tänapäeva reaalses ühiskonnas. Tõepoolest tema kirjutises välja toodud aspektid olukorra põhiseadusvastasusest on tõesed ja seda tragikoomilist, kohati lausa ahastamapanevat suhtumist põllumajandusametist on kurb vaadata, kuid lootus, et mesilaste kindlustusfondi alustalaks saavad pestitsiidide maaletoojad, on asjatu ajaraiskamine. Ma olen olukorra kirjelduse ja selle tõsidusastmega Antuga ilmselt 100 % lähedaselt nõus, aga tema pakutud lahendus toimib ainult mesinike ja keskkonnaaktivistide fantaasiamaailmas. Ma nõustun sellega, et mesinikel on tõsiseltvõetav võimalus oma õigusi kaitsta kohtu kaudu, aga selle peavad nad eelkõige ise kinni maksma. Jah, Eestis on vähestel mesinikel mesindusest selline tulu, et kasvõi väikesemahuline kohtulahing ette võtta.  Erilist võimet ega soovi oma õigusi üheskoos kaitsta pole ka samuti ilmutatud. Loomulikult on võimalus ka edaspidi ministeeriumi ja riigikogu uksi kulutada, aga selle tegevuse tulemus on küsitav, kui sektoril ei ole ühist ja KONKREETSET seisukohta.  Vastasel juhul peame leppima sellega, et uppuja päästmine on tema enda asi ja mesindus on Eestis paratamatult sellises rollis, kes on muu põllumajandusega võrreldes nagu a-sotsiaal, kelle õigused nagu on ja ei ole ka.

Reaalne olukord, et meie sektor on täpsel nii suur, et ministeeriumis vähemalt asekantsleri tasandi ja riigikogus on meil aasta peale kokku maksimaalselt kümme tundi, seab meie ette olulise küsimuse. Mida me selle ajaga peale hakkame? Kas kõik on hästi või meil on mingid väga konkreetsed mured ja küsimused mille lahendamise osas riik meid aitama peaks? Kui jah, siis mille taga nende lahendamine seisab? Võib-olla ei seisagi ja kõik sujub suurepäraselt. Mina seda pilti, olles tänulik üsna esimese rea istekoha eest, kahjuks väga lillelisena ei näe. Retoorika, mis ajab pidevalt süüd riigi ja põllumeeste kaela võib ju tõsi olla, aga see ei muuda mitte midagi ja on seega ebakonstruktiivne. Me peame keskenduma küsimustele, millesse me midagi parata saame ja nendeks on:
1) Oma väheste resursside mobiliseerimine
2) Konkreetsete probleemide kommunikeerimine ja ühtse sõnumi väljatöötamine

Mis puudutab usaldusmesinike võrgustikku, siis peame samuti küsima, et miks küll pole see pulbriks jahvatatud mõte juba teoks saanud? Praegu googeldan, et see oli juba 2006 a. mesindusprogrammis sees? "atesteeriti 36 mesindusalast koolitajat/usaldusmesinikku, igast maakonnast vähemalt 2 inimest;" 
Tundub, et raha eraldati, aga tööle ei hakanud? Ega ma ka täpsemalt ei tea. Mis puudutab programmi, siis peame investeerima tegevustesse, mis jätkuksid ka ilma euroopa rahalise toeta. See tähendab, et kui juba raha eest tööle ei hakanud, siis kuidas ta ilma kõrvalise rahalise abita ennast üleval peaks? Või kui ei peakski, siis kust see raha ikkagi tuleb? Selge on see, et riik midagi väga anda ei taha, ma olen isiklikult mitut moodi küsida üritanud. Ehkki top-upide taastamise valguses peaksid mesinikud ka kindlasti oma võimalused läbi kaaluma ja õigel ajal kommunikeerima.
Usaldusmesinikud - ei läinud tööle, saame üle, lähme edasi! Ma saan suurepäraselt aru, et kuidagi oleks vaja taset tõsta, aga selle mõtte kasuteguris ma julgen kahelda võrreldes tänapäevaste tehnoloogiliste võimalustega. Kui rääkida puhtalt haiguste teemast, siis võib-olla piisab ka mõnest laiema haardega vet-arstist, kes toimetab maakondade üleselt, eriti kui see on riigipoolne kindel huvi. Näiteks just keskkonnaameti viimase struktuurireformi tulemusena on Lääne-Virus nüüd ühine jahiekspert koos Harjumaa ja Ida-Viruga. Pole hullu midagi, kõik toimib vähemalt mesiniku aspektist vaadatuna. Võrgustik kõlab millegi sellisena, mille haldamiseks meil ressursse niisama lihtsalt olema ei saa kahjuks..
Mul endal tekkis ka paar aastat tagasi kinnisidee mesinduse kompetentsikeskuse loomisest, mille alla võiks ka meile kõik vajalikud teenused koondada, aga rahastust ma pakkuda ei oska - veel. Välja arvatud mu senine pakkumine programmide soetatud varade realiseerimisest, ehkki mul puudu ülevaade nende varade väärusest kui seda üldse on. Seni kuni mesinikud eelistavad 70% ulatuses põranda all tegutseda ei näe ma tegelikult ka objektiivset põhjust, miks riik peaks appi tulema. Sellest hoolimata on mul omad mõtted, millega mesinduse mittetulunduslikus vallas edasi tegeleda ja loodan samuti avatud ja konstruktiivset diskussiooni nii Antu ettepanekute osas kui ka kõigil teistel olulistel teemadel.
Pole ju mingi saladus, et Eesti mesinduse suurim väljakutse on inimkapitali puudus - seda enam peame väärtustama koostööd!

Uhke värk. Mul on tunne, et see on esimene tänukiri, mille ma olen päriselt ka välja teeninud. Mis sellest, et arvatavasti jagati neid umbes 10-20 eksemplari. Tänan!

Edit: Ma täna veidi uurisin seda top-upide teemat ja tundub, et mesinike uks sulgus juba 2013. Siiski kui keegi tunneb ennast juriidikas tugevamalt kui endine ehitusinsener, siis palun kontrollige üle ja andke tagasisidet kui ma täit pilti ei hooma. Ma saan aru, et meile kohaldub selle Euroopa nõukogu määruse art 37 lõige 2? Ja toetuse saajate nimekiri on siin p. 4.2 all?

laupäev, 5. november 2016

OH vol. 2

Kuna küsimusi oblikhappega mesilaste ravimise (lesta tapmise) kohta on eelmise postituse peale püstitatud ohtrasti ja mul hakkab tekkima tunne, et Eesti mesinikud ravivad mesilasi suhteliselt nõrkade teoreetiliste teadmiste pealt ning võtavad tihtipeale suvalist plära foorumist tõe pähe, siis kostitan teid veel ühe fundamentaalse rahvusvahelise uurimusega.

Co-ordination in Europe of integrated control of Varroa mites in honey bee colonies

Uuring viidi läbi 1998-1999 Euroopa rahade eest (70 000.- eur) ja selle raames tehti katseid Norras, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Itaalias ja Šveitsis. Tööst võtsid osa kümned teadlased ja avaldati uurimus, millest põhjalikumat pole tehtud varem ega hiljem.

Kuna enamus inimesi ilmselt ei viitsi selle lingi peale klikata, siis teen kokkuvõtte kokkuvõttest:
Kõige paremaid tulemusi annab 4,2%line oblikhappe suhkrulahus, ent happe negatiivse mõju tõttu mesilastele on objektiivne soovitus kasutada 3,2%list OH-suhkrulahust, mis annab sarnase tulemuse. Rõhutatakse, et suhkru olemasolu lahuses on vajalik, sest vesilahusega pritsimine annab kehvad tulemused ent nähtavasti piisab ka 30% suhkrusisaldusega lahusest kuivõrd see andis võrdväärse tulemuse 60% suhkrulahusega.

Ardi (www.asten.ee) saatis just reklaami samal ajal kui kirjutan seda postitust, aga sobivalt asjassepuutuv ja minu jaoks isegi oodatud uudis. Oli juba kevadest saati kuulda, et ta uut seadet välja töötab ja paistab, et nüüd saab osta.
On ju hästi teada, et oblikhappe aurutamine on mõnesmõttes parim viis lesta tõrjumiseks kuid negatiivseks on ebaühtlased tulemused ja seetõttu pole mina ka kellelegi seda meetodit otseselt soovitanud. Samas kui Ardi püss, mis on muide ca 6 korda odavam USA analoogist osutub töökindlaks ja kergesti kasutatavaks ning hooldatavaks, siis julgen kõigile soovitada ka OH aurutamist kuivõrd see on mugav, efektiivne ja mesilastele ohutu. Loomulikult on turul juba ammu igasuguseid erinevaid auruteid, kuid suuremasse mesilasse sobivaid tooteid väga ei ole ja need üksikud on seni hullult kallid olnud.
Reklaam:
http://asten.ee/mesindusinventar/10-mesindusinventar/83-oblikhappe-auruti