laupäev, 14. veebruar 2015

Vabariiklik mesinduse infopäev Paides

Peab tunnistama, et mõningase kergendustundega vaatan, kuidas täna on blogi lugemisloendur eriti vaevaliselt tiksunud. Kergendus, sest nüüd mul on vähemalt mingit aimu, kes siin need lugejad üldse on. Oh üllatust, ei olegi vist presidendi kantselei täies koosseisus. Peamiselt ikka mesinikud.  Paljud teist olid ilmselt täna infopäeval ja seetõttu netis ei passinud.
Aga mis mul teabepäevast silma ja kõrva jäi.
Ettekannetest:

Reet Karise rahvusvaheliste pestitsiidiuuringute kokkuvõte oli küll väga põhjalik ja informatiivne, kuid paratamatult tekib küsimus, et miks seda juttu mesinikele on vaja rääkida. Konstateering, et agrokeemiast tulenev mõju ja keskkonnareostus on mesilastele väga suur, ei ole meile ju mingi uudis. Lihtsalt tujurikkuv. Publikust tuli ka tabav küsimus, et kas seda juttu põllumeestele ka räägitakse?Vastus oli eitav, et ei ole veel kutsutud. Minu lohutuseks oli aga publikus ka taimekaitseameti direktor hr. Raukas. Loodetavasti siis tema kaudu mingi mõju edasi kandub. Lootma ikka peab. Kusjuures ehkki taimekaitseamet on mesinikega koostöös kohati tõrges olnud, siis võlgnen hr. Raukasele tänu, suvise intsidendi lahendamise eest, kui ta inspektori vajalikul hetkel operatiivselt kohale saatis. Ehkki mürgitamine leidis lõpuks ka laboris kinnitust, pestitsiidide väärkasutamise tulemusena hukkus ca 30 mesilaspere, siis said mesinikud kompensatsiooni kätte ja mõlema osapoole huvi oli asi nö maha vaikida. Põllumees kardab karistust ning negatiivset tähelepanu ja mesinik kardab halba mainet tootele. Nii tegelikult suures pildis midagi sellest õppida ei ole ja oodata võib vaid järgmiseid sarnaseid intsidente.

Ain Kallise loengu pealkirjaks oli küll "Põllumajandus ja mesindus muutuvas kliimas" kuid peamiselt oli juttu ikka kliimast ja ilmast. Peab ütlema, et üllatuslikult osutus see täna mu lemmikettekandeks. Vahelduseks väga huvitav kuulata natuke muud juttu tõeliselt oma ala profilt. Mesinikel on ju ka üsna tõsine ilma-fetiš, nii et rusikas silmaauku.

Kohvipausid olid ka väga meeleolukad nagu alati....seekord sai lisaks jookidele kringlit, krõpsu ja porgandit. Ma ütleks, et see on küpsistest tõsine edasiminek. Panin tähele, et mesinike seas on tekkimas uus trend- VUNTSID. Ma ei jõudnud komplimente teha, aga olge tervitatud!

Ardi rääkis tehnikast, meest ja mee töötlemisest. Päris kobe ettekanne oli ja masinad on tal ka täitsa kobedad. Kui kellelgi midagi vaja on, siis ma julgen alati Ardit soovitada. Ikkagi kodumaine toode ja ma ütleks, et sama raha eest on asja tavaliselt rohkem. Aga ärge siis järjekordasid umbe ajage, mul on endal ka paar asja vaja tellida enne suve.

Valmar rääkis raamide desinfitseerimisest äädikhappega. Tavaliselt on Valmari ettekanded nauditavad praktilise ja otsekohese lähenemise poolest. Nii ka seekord, kuid peab ütlema, et see raamide desinfitseerimise praktiline vajadus on praegu Eesti mesinduses suhteliselt olematu ja teema ei olnud seetõttu nii otseselt puudutav ega haarav. Eks Valmar harib mind üle kui vaja, aga see on ikkagi konkreetse mesila spetsiifiline vajadus seoses plastikraami ja selle sulatamisega seonduvate probleemidega. Mis puudutab kärjekoi tõrjumisse, siis lihtsam meetod on ikkagi raamid peale vurritamist maha jahutada ja talvel külmas laos hoida.

Enne teabepäeva algust pidasime kiire Koostöökogu koosoleku. Vahetasime infot ja võtsime liikmeks Eesti Mee Ühistu. Rõõmsaks teeb, et tekib uusi aktiivseid tegelasi, kes loodetavasti aktiivselt panustama hakkavad. Puhas rõõm, asi edeneb! Olulisi teemasid on ju niivõrd palju, et isegi kümnest inimesest jääb väheks. Ei hakka siin erinevate organisatsioonide mudeleid omavahel pikemalt võrdlema, aga üks on efektiivne ja jätkusuutlik, teine ei ole.

Ei saa ümber sellest, et kuluaarides on palju juttu kevadistest valimistest, EMLi omadest. On neid, kes ootavad teatud muutust ja teised ei usu sellesse kohe mitte. Tundub, et EMLi juhatus on ka mingil määral lõhestunud, lisaks varasematele jõujoontele. Kui ma nüüd enda ideaali peaks välja käima, sest see on teatud mõttes ikka väga oluline küsimus, siis oleks see kombinatsioon kahest. Uus avatud mudel säilitades vanad teadmised ja kogemused, aga kuivõrd see võimalik on, eks seda peavad juba asjaosalised otsustama. Öeldakse, et inimesed ei muutu, aga igast jama öeldakse. Kui Aleksander saaks nö konsulteeriva aupresidendi koha, lastes värsked näod tüüri juurde, et uusi tuuli tuua, siis see võiks kõigile vastuvõetav ja suhteliselt progressiivne lahendus olla. Pealegi otsustavad ju selle küsimuse tegelikult EMLi liikmed ja kui Aleksandril pole tahtmist teistega kompromissi otsida, siis midagi ka ei muutu. Sest EMLi liikmete "peaasi, et midagi ei muutu" üksmeel ja toetus pikaaegsele esimehele on ju legendaarne ja selle pealt saaks juhatuses kolm-neli kohta ikka kätte. Huvitav oleks näha, kes kandideerivad üldse, aga viimasel ajal väga avalikult infot ei liigu. Igaljuhul soovin EMLile taaskord siiralt parimat!
Kui nüüd ikkagi panuseid panna, siis mingi muutus tuleb arvatavasti. See supp (teemade ring, mis vajab adekvaatset lähenemist) on lihtsalt juba liiga suur, et seda üksi helpida. Ei saa öelda, et ka EKMÜs liikmete aktiivsus üleliia suur oleks, aga kolme-nelja organisatsiooni peale saab niipalju energiat kokku, et asjad liikumises hoida. Minupoolne suur tunnustus muidugi Tagole, kes suure osa nii puhtast kui ka mustast tööst ära teeb!

Mis veel...ei olegi vist midagi. Aeg-ajalt on ikka kasulik inimestega kokku saada ja asju arutada, saab värsket lähenemist ja head energiat.
Pildid:



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar