Colony Collapse Disorder

Pikalt mesinikke paelunud teema on vaikselt triivinud oma mitte väga huvitava ega ka üllatava lõpu suunas. Ehkki mesilased USA`s ikka veel surevad väga suurel skaalal ja suremus on kõrge ka Euroopas, siis selle põhjuste väljaselgitamise nimel on teadlased teinud tööd alates 2007. aastast. 

Selles lühikeses 10-minutilises videos (inglise keeles) tehakse kokkuvõte ja räägitakse viimastest arengutest sel teemal.
Kui esimese hooga pakuti CCD-le selle ilmnemisel kümnest komponendist koosnevat põhjuste kompleksi, siis tänaseks peetakse peasüüdlasteks nelja faktorit.

1) Varroa

2) Pestitsiidid

3) Mesilaste toitumus

4) Emade kadumine

Dennis van Engelsdrop`i 2008. aasta vastavasisulise videoloengu leiate siit. See pole küll enam ajakohane, aga ta on lahe tüüp ja juhtivaid mesindusteadlasi maailmas, nii et....

Muide, kui Eestis on mesilastel üsnagi mitmekesine toidulaud ja emade kadumisega süsteemseid probleeme ei ole, siis peamisteks probleemideks võib pidada samuti varroad ja pestitsiide. Varratoosiravimite kättesaadavusega on meil varem probleeme olnud ja ravimiamet on aastate jooksul palju mesinike vastavasisulisi palveid uute ravimite registreerimiseks tagasi lükanud, kuid praegu kontrollides üllatusega avastasin, et septembris on käsimüüki tulnud uued ribad, toimeaineks sipelghape. Infot siit! Loomulikult soovitan ka mina kasutada, põhjamaade positiivsel eeskujul , varratoosi raviks orgaanilisi happeid!

Sain tagasisidet! Jee!

"Beeboy" kirjutab mesindus.ee foorumis järgnevalt:

Lugesin ühe mesiniku minoorset kirjutist: http://muhemesinik.blogspot.com/2014_09_01_archive.html

Kirjutaja väidab, et konkreetne Leedu mesi 3.99 €/kg ei ole normaalne (päris) mesi. Niisugune väide vajab tõestust (labori analüüsi), muidu on see mõttetu ja jääb laimu tasemele. Pildi järgi näib see mesi olevat täiesti normaalne.

Möödunud aastal müüsid leedukad oma mett hulgi 2.40 €/kg, võib-olla on nad sellel aastal mee oma- ja hulgihinda veelgi allapoole suutnud viia.

See, et midagi pildi järgi paistab on muidugi hea argument. Mulle jäi ka mulje, et välimusel pole häda midagi!

Nõustun selle osaga, et analüüse on vaja teha. Seetõttu olen ma ka vastavasisulise küsimusega kaks aastat järjest ministeeriumi poole pöördunud, nagu ma omaarust juba kirjutasin. Esimene aasta tegi Toidu- ja veterinaaramet kõige lihtsamad mee analüüsid(niiskus, diastaas ja hmf) ja ei leidnud midagi. Kui aga keegi on lugenud mee võltsimisest ja selle avastamisest midagi põhjalikumalt, siis loomulikult teab ta, et sellistest testidest oli juba viis aastat tagasi vähe. Mee võltsimise avastamise võimekus Eestis seni on tegelikult puudunud. Minu soovitus oli saata meed Saksa laborisse, aga ametkonnad omavahelises suhtluses pidasid paremaks Eestis võimekust tõsta.

Teades laiemat tausta, siis tegelikult see "tagasiside" häirib mind üsna omajagu. Mitte, et ma seda isiklikult võtaks-absoluutselt mitte. Häda on selles, et beeboy on hea näide iseloomustamaks Eesti mesindussektori suurimat probleemi. Inimesed. Meil on Eestis justkui hästi palju mesinikke (hinnanguliselt 6000 - 7000), kelledest kasvõi mingi osa võiks õlad kokku panna ja sektori nimel midagi aeg-ajalt ära teha. Selle asemel on aga tüüpiline olukord see, et irisetakse foorumites ja kommentaariumides pidevalt nende kallal, kes midagi teevad, aga kui on infopäevad või muud mesinike üritused, siis julgevad üksikud oma suud lahti teha, et viimati veel mitte tähelepanu ega kohustusi endale kaela tõmmata.

Muide ei saa ju väita, et ma ei ole omaltpoolt teinud jõupingutusi selleks, et mõnede selliste pidev kriitika leiaks mingi kasuliku väljundi. Oli ju sama tegelane varasemalt ka üks tuntumaid mesindusprogrammi vastaseid. Olles 2012.  EML juhatuse liige, kirjutasin talle järgneva kirja, mis jäi  paraku vastuseta:

Teema: Uus mesindusprogramm!

Tere

Teil on põhjendatud ja hästi argumenteeritud seisukohad, kuid suurem tulu eesti mesindusele saaks teoks, kui võtaksite osa näiteks vastava töögrupi tööst. Töögrupi koosolek on homme kell 14.00-17.00 J. Vilmsi 53 G. 

Tean, et Teil ei ole kõige soojem suhtumine mõnede mesindusaktiivi kuuluvate isikute, sh. ka minu suhtes, kuid see ei tohiks takistade argumenteeritud arutelusid pidada, et uus programm saaks parem. Esimesel koosolekul ma ise ei viibinud, kuid kavatsen homme kohal olla. 

Lugupidamisega

Mart Kullamaa

Nüüd olen ringiga justkui tagasi jõudnud ja kutsun härra "beeboy`d"  taas üles: Kui Teil on häid mõtteid ja tahate omaltpoolt kaasa aidata sektori arengule, siis saame kokku ja arutame asju ning proovime lahendusi leida. Kui mina olen Teile kuidagi vastuvõetamatu, siis Eestis on piisavalt mesindusorganisatsioone, millede juhatustesse Te võite ju alati kandideerida ja oma agendat ajada!

PS! Lugesin veelkord selle tagasiside läbi ja jäi silma, et Leedu meetootjatel paistab justkui eesmärgiks olevat oma toote hinda alla viia? Päris omamoodi kapitalism neil!

PPS! Tehniliselt võttes pole ilma analüüsideta loomulikult õige midagi väita. Sellepärast hoolikas lugeja pani tähele, et ma seda ka ei teinud. Väide oli pigem selline, et päris mesi on kallim, mitte et mingi konkreetne mesi ei oleks päris!

PPPS! Kellel tõsisem huvi, siis lugege mee võltsimise kohta. Peen värk tänapäeval. Otsige näiteks "honey adulteration with rice syrup".

Mesi

Täna mul on varuks eriti praktiline nõuanne, millega paljud saavad eurosid säästa!

Nimelt kui te lähete poodi mett ostma, siis selle asemel, et osta toodet 3.99 eur/kg (päritolu väidetavalt Leedu, vahel ka Poola või Ungari vms), siis selle asemel ostke hoopis üks kg suhkrut ja üks kg mingit korralikku mett. Ma tean küll, et need kes ise meeturust muhvigi ei jaga hakkavad sellise jutu peale rääkima, et Eesti mesinikud ei oska mett toota ja selle asemel, et oma paksu kõhu arvelt koomale tõmmata, laimavad konkurente. Kahjuks see aga päris nii lihtne ei ole.

Nimelt on normaalse mee (päris mee) maailmaturu hulgihind ca 3 eur/kg (euroopa päritolu mesi on kallim) ja see on pakendamata mesi ning suurem osa sellest asub teisel pool Atlandi ookeani. Kui panna sinna juurde kõik tarvilikud kulud (transport, pakendamine, käibemaks, vahendajate ja lõppmüüja kasumid jne.), siis käibemaksuga hind Eesti poeriiulil ei ole kohe kindlasti 3.99 eur/kg. See pole isegi kampaaniahind!

Vahepeal müüs Selver ka mingit erilist solki, Koziaki mesi poolast, aga neil oli vähemalt sündsust seda kampaania all teha.

Kui kellelgi tekib küsimus, et mis ma siin netis halan ja midagi ette pole võtnud, siis õnneks on mul vastus olemas. Olen vastavale probleemile osutanud Põllumajandusministeeriumi kaudu juba mitu aastat ja asjaga peaks ka hetkel tegelema toiudu- ja veterinaaramet. Kui ma millestki valesti aru pole saanud, siis on toidu võltsimise teema ka uue euroopa parlamendi prioriteetide nimekirjas kõvasti tõusnud võrreldes eelmisega ning ehk tuleb leevendust ka sellest suunast. Tegelikult on see lihtlabane tarbija petmine ja ma loodan selles küsimuses peagi mingeid kiiremaid arenguid näha! 

Muide, see teeb ka Eesti mesinike olukorra keerulisemaks, et lähinaabrite meepakendajad lõunas tegelevad sellise lollusega, et arvatavasti peamiselt Hiina päritolu solki(mitte, et Hiinas ka korralikku mett ei toodeta) purki ajavad.  Läti-ja Leedu mesinike elu see ka just kergemaks ei tee. Ausad mesinikud Leedus ja Lätis peavad seetõttu leppima oluliselt kehvemate hindadega kui võiks isegi maailmaturult saada. Põhjusel, et nende mesi on kaotanud oma usaldusväärsuse.

Lühidalt: Kui ei taha korralikku mett osta, sest see on liiga kallis?, siis ostke parem suhkrut! Sisuliselt sama toode, aga 8 korda odavam! (Täna oli suhkru hind 46 senti/kg).

Olustvere

2015. jaanuaris peaks Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis lõpetama kolmas lend taasavatud "Mesiniku" eriala õppureid. Tegemist on üheaastase sessoonõppega ja vähemalt õppekavas on suur rõhk pandud ka suvisele praktikale. Kuni 1991. aastani oli "Mesiniku" eriala samas koolis õpetatud keskhariduse baasil kolmeaastase õppena. Peab ütlema, et tundes paljusid selle eriala lõpetajaid enne 1991. aastat (Aivar Raudmets oli vist viimane lõpetaja kas 92. või 93. aastal, kui ta oli millegipärast üksi istuma jäänud ja siis lõpetas teistest hiljem. (Või siis ei jäänud istuma vaid käis Taanis praktikal)), siis selle aja "mesinduse" lõpetajate juures on midagi palju põhjalikumat. On tunda, et inimesed on "mesinduse" omandanud. Loomulikult on oluline sõltuvus aja ja informatsiooni koguse vahel, mida inimestele on võimalik edasi anda, kuid arenguruumi ei maksa maha salata sellegi poolest. 

Olgu kohe öeldud, et mu kriitika ei ole mõeldud niisama hädaldamiseks, vaid eelkõige sõnumina, et eriala taasavamisega on väga suur samm astutud, kuid projektiga on vaja aktiivselt edasi töötada. Julgen väita, et kõige suurem vajakajäämine seisneb koolipoolses huvipuuduses. Kooli ainuke huvi paistab olevat pearahade saamine ja sellega asi piirdub. Nii on tekkinud ka kurioosne olukord praktikaga, kus 90% õppuritest ilmuvad praktikale vaid loetud korrad suve jooksul (ette nähtud on 600 tundi), saavad allkirja kätte ja lõpetavad kooli. Olen kuulnud, et paljud praktikaettevõtted kaaluvad üsna tõsiselt järgmisel aastal enam praktikante mitte võtta ja see võiks juba olla piisavalt tugev ohusignaal.  See, et juhendaja jätaks praktikale allkirja andmata on kooli poolt mitteametlikult mittesoovitatav, sest pearahasid saadakse ju lõpetajate pealt.

Loomulikult on hariduse devalveerumine laiem probleem, aga see pole mingi vabandus. Õppekava on loodud töötama ja Olustveres on ka mõned väga motiveeritud ja head mesinduse õpetajad. Kolm aastat on piisav proovikivi ja nüüd võiks ka kool hakata kokkuvõtteid tegema ja edasisi samme planeerima olukorra parandamiseks. Kindlasti ei saa kool öelda, et nad ei ole olukorrast teadlikud, sest kõik kolm lendu on ka ise õppekorralduse ja sisu üle valjuhäälset kriitikat teinud. 

Enda praktikantidega ma olen väga rahul olnud ja neist parem on olnud vaid legend Jaanuse praktikandist, kes olevat ka vabal ajal Langstrothi meekorpusega kükke teinud. Nendest räägin ehk järgmises sissekandes.

Siin on üks pilt Olustvere kooli mesinduse eriala lõpetajatest. Kas tunnete ära noormehe keskel?

Väike tarumardikas

Täna saabus Euroopa kolleegidelt järgnev, mesinikke murelikuks tegev teade:

Here is a Google translation of an Italian report:

Identified an outbreak of small hive beetle in the province of Reggio Calabria. It is a beetle of the family of Nititulidi that had invaded North America in the late 90s, causing enormous damage to beekeeping, with infestation levels (several hundred larvae and adults) ever found in Africa, its area of origin. 

The prof. Vincent Palmeri, University of Reggio Calabria, author of the discovery and identification of the exotic pest, warned the Ministry of Health and the Ministry of Agriculture, Food and Forestry to be activated so that the necessary procedures to limit and eradicate any further other outbreaks and prevent the spread of the pest throughout the country. 

Given the severity of the event, it is appropriate that all beekeepers in the area concerned should carry out a careful and systematic observation of their hives. 

In order to identify any symptoms of the presence of the parasite, attaching documentation containing some identification keys, already prepared in 2005, when it seemed imminent arrival because of a discovery in Portugal. 

It should be noted that, in addition to the inevitable and mandatory reporting of suspicious forward by the local veterinary authority, the service is active SPY network BeeNet for any doubt, inspection or investigation in the matter.

Umbkaudne Väikse tarumardika leviala 2010. aastal nägi välja selline, ehkki oli juba teateid ka Kanadast:

Eesti keeles saab lugeda tarumardika kohta siit. (Tänase seisuga on teda leitud nüüd ka Euroopast.)

Inglise keeles siit ja siit.

Eesti mesinikel paanikasse ei maksaks sattuda, aga parem oleks siiski kursis olla. USAs levis tegelane alates 1996ndast 18 aastaga 15 kõrvutiasetsevasse osariiki. Kanadas, USA piiri ääres asetsevas Manitoba provintsis leiti mardikas aastal 2002, kuid arvatakse, et aastatel 2008 (Quebec) ja 2010 (Ontario) suudeti levikule - tarvilikke meetmeid rakendades - piir panna. 

Kes on "Erki" Nestor?

Juunikuises "Mesiniku" infolehes on lühike lõik selle kohta, et EML'i esindajad kohtusid Riigikogu esimehe Erki Nestoriga. Päris piinlik. Kui mesinikke võetakse umbes üks kord viie aasta jooksul sellisel tasemel jutule, siis võiks vähemalt kõige olulisema õigesti kirjutada. Kahjuks ma ei suuda seda ka parema tahtmise korral typo`ks lugeda. Õnneks pole kirjutisel allkirja, nii et keegi ei tohiks mu kriitikat isiklikult võtta. Loodetavasti ka keegi peale mesinike ja  hr. Nestori või tema assistendi seda viga "Mesiniku" digiväljaandes ei märganud (ilmselt on neil "https://www.google.com/alerts" kasutusel). Tegelikult ma ei oleks seda teemat siin üldse tõstatanud kui probleem ei oleks süsteemne. Mesinike esindatuse probleem nimelt. 

Eestis on hinnanguliselt 6000 mesinikku. Neil on  kokku neli suuremat organisatsiooni (SMÜ, EML, Meetootjate ühendus, EKMÜ) ja hunnik väiksemaid seltse, kellest positiivseimad näited on Põltsamaa mesinike selts ja Ida-Viru Mummi selts. Siiski on riiklikul tasandil meie mured nagu hüüdja hääl kõrbes. Milles asi? Kas mesinikel on mingi dissonants, et nad hindavad oma teemasid olulisemaks, kui need objektiivselt on või ei suudeta neid selgelt ja arusaadavalt adresseerida? Väike loetelu teemadest, mida mesinikud on viimasel ajal tõstatanud ja mis justkui ei jõua kuhugi või minu hinnangul ei arene piisavalt kiiresti:

1) Pestitsiidid

2) Vet.-süsteem ja taudide tõrjumine

3) Meeturg (solkmesi ja mee päritolu valesti sildistamine)

4) Tarutoetus (Lätlastel ja soomlastel on tarutoetus sisse viidud, mis paneb meid võrreldes lähinaabritega ebavõrdsesse konkurentsi. Arvestades probleemi nr. 3 on see oluline küsimus sektori jätkusuutlikkusele.)

Kusjuures hr. Seeder suusõnaliselt lubas meile toetust küsida uuest eelarvest, aga nüüdseks on ta juba endine minister ja ilmselt leiab riik olulisemaid prioriteete selle 200-tuhande euro kulutamiseks.

5) GMO-d (uue koalitsioonileppe retoorika on küll pisut keskkonnasõbralikum, aga reaalselt tegudes see ei ole veel väljendunud)

6)....

Loomulikult ei ole meie sektoril eriliselt ressursse, et oma asju nagu kord ja kohus lobida, aga 6000 mesinikku sõpradega, pluss keskkonnasõbralikud inimesed, pluss kõik normaalsed inimesed võiksid ju mingit poliitilist survet tekitada kui see kaart korralikult välja mängida?! Praegu kipub nii olema, et mõnede üksikute suurpõllumajandusega tegelevate inimeste huvid kaaluvad keskkonna ja ühiskonna huvid üles. (Muide ma ei üritagi oma naiivsust varjata, kui kellelgi tekkis see küsimus.)

Ca. poolteist aastat tagasi õnnestus mul osa võtta riigikogu põllumajanduskomisjoni mesindusalasest istungist. Peamine, mis mulle sellelt kohtumiselt meelde jäi, oli just see, et a) rahvaesindajad ei saa mesinike muredest väga selgelt sotti, ja b) meil puudub konkreetne esindaja ehk katuseorganisatsioon. Ainult üks mesinike organisatsioon on näidanud välja ambitsiooni olla see nö katus... EML`il (Eesti Mesinike Liit) on aga üks väga konkreetne probleem - kaasamine. 

EML`i suurim tugevus on ka tema nõrkus. Ilmselt on õigus neil, kes ütlevad, et ilma pikaajalise juhi ja tema teeneteta poleks see organisatsioon ellu jäänud. Siira lugupidamise juures üle 20 aasta pikkusele tööle pean siiski vastumeelselt tõdema, et Ilvese äraleierdatud tõdemus kehtib ka selles olukorras: "Mis on toonud meid siia, ei vii meid enam edasi". Muidu polekski ehk viga, aga kui juhid ei ole meeskonna-mängijad, siis jääb ka kaasatavatel motivatsiooni väheks. Nii näeme, kuidas suurem osa EML`i juhatust iga kord välja vahetub ja need üksikud kes jäävad, ütlevad et nendeta poleks järjepidevust. Kummaline olukord, kuid vaadates ikka ja jälle neid samu nägusid, kes ennast kord kahe aasta jooksul hääletamisele kohale veavad, siis pole siin mingit muutust oodata.

Juht ei pea olema alati individuaalselt võimekaim, vaid eelkõige omama oskust meeskonda tööle panna. Seni kehtinud olukorda on tabavalt kirjeldatud ka kui "musta auku"- informatsioon sisse läheb, aga välja ei tule. Võib-olla oleme me isegi väga hästi esindatud, aga selle kohta puudub läbipaistvus. Sama struktuuri juures ma ei arva, et leiduks paremat juhti, kuid organisatsiooni struktuuri muutus, avatus ja kaasatuse probleemi lahendamine aitaks EML`ist kujundada väärika katuse kogu sektorile. Minu subjektiivsel arvamusel on mesindus küll liiga väike sektor, et selles võimumänge mängida. Edukat arengukava koostamist!

PS! Mis puudutab esindatust, siis viimasel ajal on olukord mõnes mõttes parem, kui ümarlauas istuvad ka SMÜ ja EKMÜ esindajad. See aga ei saada väljapoole eriti kindlat signaali kui meil ei ole ikkagi konkreetset katust ning seisukohad on eelnevalt kooskõlastamata. 

PPS! Tuli meelde, et mul paluti rohkem pilte lisada. Kahjuks ma tavaliselt töö ajal ei võta seda aega, aga mõned olen suve jooksul telefoniga siiski teinud. Palun:

Talvesööt

Päris palju huvitavaid küsimusi on tõstatatud selles mesindus.ee foorumi teemas talvesööda kohta. Huvitav on ka see, et Metsamesinik just väga tihti ei eksi mesindusalastes küsimustes(kompliment) ja laias plaanis tasub tema nõuandeid jälgida siit, aga seekord ta on asjale liiga dramaatiliselt lähenenud. Kristallid talvesöödas ei põhjusta sööda kristalliseerumist sellisel määral, et pere nälga sureks. Anumas milles sööta segan on pea alati kristallid põhjas (5 cm) ja neid satub sööda pumpamisel mõnele perele üsna palju, kuid mesilased lagundavad need ära. Mis puudutab sööda õiget kontsentratsiooni, siis vee kättesaadavusel võib mesilasi sööta ka kuiva suhkruga. 

Vaatan tarukaalu andmeid: kokku olen kaaluperele andnud 43 kg sööta (ebavajalikult palju, kuid tahtsin täpsemaid andmeid saata just sööda niiskuse aurustamise kohta), millest mesilased on välja aurutanud 20 kg. Kui arvestada, et tegin sööda suhtele 3:2  mis on ca 60% niiskusesisaldusega sööt mahu järgi (40% massist). Eeldusel, et mesilased viivad sööda niiskuse umbes samale tasemele kui meel, mis oleks 17-18%, siis on neil vaja välja aurutada 42-43% söödast niiskuse näol. 20/43=0,46. Tundmatuks on muidugi mesilaste tarbimine sel perioodil, aga suures plaanis matemaatika peab vett. 

Selles osas on Metsamesinikul jälle õigus, et sööda konsistentsi valimine sõltub ajast ja eesmärgist. Mida vedelam sööt, seda ergutavamalt see haudmetegevusele mõjub. Väiksema niiskusega sööda töötlemisele kulub aga mesilastel vähem energiat. Pikem ja väga põhjalik jutt mesilaste talvesöödast ja söötmisest on siin. 

Vaatleja: Mart Kullamaa, Töövõtuleping nr PR-10-1.7-2. Tegevusaruanne

2014. mesindusaasta suveperiood Lääne-Virumaal, Väike-Maarjas algas üsna tavapäraselt. Talv oli võrdlemisi pehme, mistõttu ei tekkinud ka tugevatel peredel söödapuudust. Esimesed märkimisväärsed soojad ilmad koos rikkalikuma nektarikorjega olid 19.-21. aprill. Mai esimene pool kuni 15.05 olid ilmad jahedamapoolsemad ja pered arenesid vaikses tempos, kuid 17.05-06.06 olid ilmad soojad ja päikesepaistelised, mis andis perede arengule uue tempo.

Päevane maksimum ulatus sel perioodil maksimaalselt 30,4 kraadini ja neljateistkümnel päeval sel perioodil oli sooja üle kahekümne kraadi. Ka öised temperatuurid püsisid kõrged. Tarukaal jõudis nulli 25. mail, kui päevane kaalukasv oli 1,17 kg.

07.06-02.07 olid ilmad ühtlaselt kehvad ja tarukaal miinuses. Enamikel päevadel oli ka sademeid. 02.07 oli tarukaal taas jõudnud -4,13 kg peale. 17.06 on vaatlusandmetesse märgitud "Lumi maas".

Selle suve peakorje jäi perioodi 3-14.07, kui kaalupere suutis koguda 30 kg mett. Tugevaimaks korjepäevaks jäi 7.07, kui päevane kaalukasv oli 5.69 kg.

15.07-12.08 olid ilmad väga ilusad, kuid liigse kuivuse tõttu olulist toodangulisa see ei andnud. Päevased kaalukasvud jäid vahemikku -0,5-1,4 kg. Kokku sel perioodil oli kaalukasv +18 kg. Summaarne korje tänavu 01.03 - 15.08 oli 45,09 kg.