Eestis müüdav mesi on kontrollitud

 PÕLLUMAJANDUS- JA TOIDUAMET

PRESSITEADE
15.04.2021

Eestis müüdav mesi on kontrollitud

Põllumajandus-ja Toiduamet uurib igal aastal Eestis müüdava mee kvaliteedi- ja ohutusnäitajaid ning proove võetakse jaekaubandus- ja meekäitlemisettevõtetes nii Eesti päritolu kui ka mitte Eesti päritolu meest. 2020. aastal võeti Eestis müüdavast meest 121 proovi, sealhulgas  50 proovi mee autentsuse tuvastamiseks.

„Meele on kehtestatud kindlad koostise ja kvaliteedi nõuded. Kui mesi nendele ei vasta, siis ei tohi seda toodet mee nimetuse all turustada. Näiteks hüdroksümetüülfurfaali (HMF) sisaldus on üks olulisemaid mee kvaliteedi parameetreid, mis näitab mee värskust ja annab teada mee võimalikust liigsest kuumutamisest. Mett kuumutatakse vedeldamiseks, kuna tarbija eelistab vedelat mett. Diastaasarv näitab samuti mee värskust ja vigu mee kuumutamisel. Värskes mees on diastaasarv kõrgeim ning see väheneb mee seismisel ja kuumutamisel,“ selgitas Põllumajandus- ja Toiduameti toiduosakonna juhataja Kairi Ramjalg. „Samuti on väga  oluline  kvaliteedinäitaja niiskusesisaldus, sest suure  niiskusesisaldusega  mesi võib käärima minna. Suurt veesisaldust ehk niiskust võib põhjustada ka näiteks niiske ilmastik.“

2020. aastal kvaliteedinäitajate uurimiseks võetud 29 proovist ei vastanud nõuetele üks Eesti mee proov, kuna HMF sisaldus oli liiga kõrge ja toode kõrvaldati müügilt.
Autentsuse tuvastamiseks võetud 50 proovide valimis olid kõik suuremad kaupluseketid ja juhuvalimi alusel väiksemad toidupoed. Proovidest 12 olid Eesti päritolu ja 38 mitte Eesti päritolu meed. Võõrsuhkru ehk meele lisatud suhkru või siirupi sisaldust näitasid 8 võetud proovi analüüsitulemused. Kolme toote puhul oli etiketile märgitud mee päritoluriigiks väljaspoolt Euroopa Liitu pärit mee segu ning 5 toote puhul Euroopa Liidust ja väljaspoolt Euroopa Liitu pärit mee segu. Needki tooted kõrvaldati müügilt.

„Lisaks uuriti Eesti päritolu meeproovidel nelja puhul keelatud ravimite sisaldust, 18 juhul veterinaarravimite jääke, 16 proovist taimekaitsevahendite jääke ning neljas mees uuriti plii ja kaadmiumi sisaldust. Kõik tulemused vastasid nõuetele,“ kinnitas Kairi Ramjalg.

Mee koostise ja kvaliteedi ning toidualase teabe esitamise nõuded on kehtestatud Põllumajandusministri 20.11.2014. a määruses nr  104 „Mee koostis- ja kvaliteedinõuded ning toidualase teabe esitamise nõuded”. Seal on toodud ka nõuded,  millistele füüsikalis-keemilistele näitajatele mesi peab vastama.

Teate edastas

Annika Kubja
nõunik, kommunikatsioon
tel 5883 6975
annika.kubja@pta.agri.ee

November 2020

 Saagikus 2020 oli Eestis 30-50% kehvem pikema perioodi keskmisest ja erandilks olid suursaared.

See omakorda hakkas kiiresti sööma eelmise kahel suhteliselt heal meeaastal toodetud laovaru, mis mõjus meetootjatele osaliselt positiivselt kuna viis meehinna tõusuni. Mee hulgihind on aastatagusega võrreldes tõusnud juba 30% ning tõuseb kevadeks veelgi. See on tingitud meetootjate ning pakendajate suhteliselt kehvast kapitaliseerituse tasemest, mis omakorda on negatiivne kuna viib turul suurte hinnakõikumisteni. Pikemas perspektiivis soovivad nii tootjad kui pakendajad stabiilsemat turusituatsiooni, mis annab kindluse kõigile osapooltele teha investeeringuid ning tagada turule stabiilselt kodumaist toodangut. Kui mee hulgihind kevadeks tõuseb üle kriitilise taseme kuna puudub tasakaalustav mehhanism, siis kaob kaubanduse lettidelt osa kodumaist tootest ning asendub teatud mahus importtootega. See on omakorda väga ohtlik olukord samaslaadselt 2019 a Taani turusituatsioonile, kus kodumaise mee müüjatel ei õnnestunud pärast sarnast olukorda enam kaubanduse sortimentidesse saada ning see viis sektoris hulgihindade kollapsini.
Mee jaehind on püsinud seni soodne kuivõrd head meeaastad tõid tihenenud konkurentsi ning inertsist ja kehtivatest lepingutest tulenevalt jätkatakse "kampaaniahindadega". Sellele olukorrale paistab peagi lõpp ning uuel aastal on oodata ka mee jaehinna 10-20 protsendilist tõusu.
Eriti murettekitav on olukord varroosiga. Kuivõrd 2020 suvi oli selline, et ei tulnud korralikku meesaaki, aga tuli pidevat elatuskorjet, siis mesilastel ei tekkinud haudmepausi ning varroalestade arvukus peredes oli sügiseks erakordselt kõrge. Kas see toob kaasa kõrged talvekaod või on mesinike teadlikkus jõudnud vajalikule tasemele, seda näitab kevadine mesilasperede registreerimine. Igaks juhuks oleme valmis negatiivseks stsenaariumiks. Samuti ei ole teadlikkuse kasv piisav vahend lestade vastu kuivõrd preparaatide valik on väga piiratud. Hetkel toetuvad eesti mesinikud peamiselt orgaaniliste hapete, eriti oblikhappe aurustamise peale, aga see võib anda ebaühtlaseid tulemusi.

#bigdataforbees #beespot

Osalesin nädalavahetusel toredal üritusel (hackatlonil) #bigdataforbees. Eesti-Hollandi segatiimil õnnestus platseeruda auhinnalisele kohale ja oli igati tore kogemus. Vähem kui 30 tunniga vormistati rakendus, mis aitab mesinikel mesilaste jaoks sobivaimaid asukohti valida. Tulemus pole küll visiooni ideaalne kehastus, kuid olime ainuke võistkond, kes esitles selle ajaga toimivat lahendust. Demoversiooniga saab tutvuda: www.beespot.eu -> topeltklikk suurendab kaarti ja näitab asukoha väärtuslikkust.
PS! Tänuavaldus suurepärastele tiimikaaslastele ja Hollandi saatkonnale, kes Eestlaste sõitu sponsoreeris.

Sügis 2018

Proovin anda kiire ja lühikese ülevaate sügisestest tegemistest, palun kirjavigadele liigset tähelepanu mitte pöörata.

Mitte ainult meie mesilas vaid Eestis laiemalt on sel aastal märkimisväärseks probleemiks kujunemas lestakahjustused. On kuulda siit ja sealt, et pered on väiksed, suremus suur jne.. Meie raviskeemi põhisammas sel aastal oli oblikhappe aurutamine ja tilgutamine. Kahel korral mõõtsime lestasust ja tulemused on järgnevad:

Sept 15. paiku, peale kolmekordset oblikhappe ravi, oli mesila keskmine lestasuse määr 2,7%. See on arvutatud ca 100 proovi pealt. Mõnedes proovides olid numbris häirivalt suured, maksimaalne 42/300. See tulemus võttis pisut unerahu, eriti mingite kindlate piirkondade mesilate puhul, kus olid keskmisest suuremad numbrid. Jätkasime ravi, veel 2 korda oblikhapet, ja saime 30.10 seisuga uuesti lestasust mõõtes tulemuseks 0,99%, mis on juba talutavam number. Seda kahjuks ka etteaimatava sügisese perede hukkumise juures, mis oli ca 5%. Enamus mesilates on olukord täitsa kena, aga paarid kolmes kohas on olukord kehvem ja seal ka hukkumised kahekohaliste numbritega. Esialgu lootsin sel aastal traditsioonilise hilissügisese ravi vahele jätta, aga olen selle koha pealt ümber mõelnud ja teen ravi vastavalt mõõdetud lestasusele. Väga heas seisus on pered, mis hooaja vältel on olnud metsas, kaugel teistest mesilatest. See asjaolu annab tõendust hüpoteesile, mis pole küll mingi uudis, aga siiski, et lestade triiv mesilate vahel on väga suur faktor ning varroa on mesinike ühine, ühiskondlik probleem ja vaenlane. 

Kasutan võimalust kutsuda üles mesinikke ja eriti mesinduse edendajaid ja aktiviste adresseerima varroosi (ja sellega kaasnevaid viirushaigusi) , senisest veelgi teravamalt,  kui meie probleemi number 1, mis on ka mesilaste hukkumise peamiseks põhjuseks! 

Perede tugevuse osas tegelikult väga suuresti viriseda ei oskagi veel.
Kui keskmiseks pereks hindame mesilaskobarat, mis on "võrkpalli" mõõdus, katab 5-6 kärjetänavat, siis 14% peredest on hetkel nõrgad (väiksemad), 32% keskmised, 43 % tugevad ja 9% väga tugevad.

Praktiline soovitus!
Ärge lootke pimesi oma valitud varroa tõrjemeetodi efektiivsusesse vaid mõõtke lestasust peale ravi. Tähtis ei ole see, kui palju lestasid tõrjega maha kukkus vaid see, kui palju neid mesilaste peale jäi. Meie näitel on suurim lestasuse määr peres peale 5-kordset oblikhappe ravi ikka veel 20%, mis tähendab perele üsna kindlat lõppu kas talve jooksul või hääbumist kevadel. Pere ise on suur, kuid selle tervislik seisund üsna kindlalt kehv.

Taru kanalisatsioon ja ventilatsioon talvel

Kuna Eesti tingimustes tapab talvel niiskus rohkem mesilasi kui külm õhk, siis on kriitilise tähtsusega, et mesinik tagaks talveks tarus piisava ventilatsiooni, vältimaks pere üleliigset hääbumist ja võimalikku hukku. Kuna mul paluti kirjutada isiklikust kogemusest, siis ei hakka lugejat teooriaga vaevama ja ütlen lihtsalt, et pigemini peab olema ventilatsioon üle-, mitte aladimensineeritud, kuid vältida tuleb ka liigset tuuletõmmet.

Minu kirjutis keskendub võtetele korpustarudega. Lamavtarude korral tuleks tagada piisav õhulisus pesa peal, kasutada mitteniiskuvaid matte ja  tekitada õhu liikumise võimalus katuse all. Mina olen näinud ja kasutanud selliseid lamavtarusid, millel on ventilatsiooniavad katuse eesküljes keskel, ent talvitumisel ma ei peaks paljuks katus jätta nö praokile pidades silmas, et ei tekita liiga suurt ava hiirte ründeks. Enda kogemusest kippus lamavtarus niiskus vahel ka taru sees kondenseeruma, mille eemalejuhtimiseks lamavtarus väga häid lahendusi pole. 

Korpustarudes hea ventilatsiooni tagamiseks on üks võimalus niiskus välja juhtida läbi taru lae. Selleks eemaldatakse talveks kile(kui seda kasutatakse) ja taru kaetakse mõne niiskust läbilaskva kuid soojapidava materjaliga, nt tuuletõkkeplaadiga 25-36 mm. Katuse ja plaadi vahele peaks jääma 1-2 cm vahe, niiskuse väljatuulutamiseks. Hoiatan, et see meetod ei ole kõige sobivam metallkatuste puhul, sest neil kipub niiskus otse katusele kondenseeruma, mis päikesepaistelise ilmaga tilgub tagasi soojustusplaadile ning plaat märgub.

Eestis üha levinum meetod mesilaste talvitamiseks on tunnelpõhja kasutamine. See tähendab, et taru põhi on selline, mida saab nii eest kui tagant täispikkuses avada ja seda talveks ka tehakse. Tunnelpõhja ideoloogia on just täpselt see, et ventilatsioon tuleb pigem üle dimensioneerida. Hea oleks kasutada vähemalt 2 cm tunnelit, mis liigutaks õhku taru põhjal piisavalt, et kärjetänavatest niiske õhk välja vedada enne selle kondenseerumist. Kõrgema tunneli puhul ei tekita probleeme ka liigne langetis, mis blokeerib õhu liikumist. Kui kasutusel on põhi, mida ei saa tunneliks sättida, siis piisab paraja paksusega kiilude või klotside panemisest korpuse tagumistesse nurkadesse. Taaskord juhin tähelepanu, et mõtlema peab hiirte tõkestamisele.

Enim levinud meetod korpustarudega mesindamisel on panna rõhk hoopis kanalisatsioonile. See tähendab, et niiskusel lastakse taru sees kondenseeruda kuid juhitakse tarust välja. Selleks on taru põhjal võrgustatud avad, levinud on ka täisvõrkpõhjad. Külmade ilmadega kondenseeruv vesi jäätub taru sees kuid soojema ilmaga sulab ning väljub. Jääd taru sees ei pea kartma kuna see ei suurenda õhuniiskust. Avad põhjal peaks olema paigutatud sellise arvestusega, et põhjale langev vesi leiab alati tee avani ja sellel ei teki võimalust jääda suuremas koguses mõnda nurka. Praegusel ajal kasutan ise sellist põhja, millel on tagumistes nurkades 40 mm võrgustatud avad. 40 mm on valitud arvestusega, et nugis ei tohiks sealt teoreetiliselt läbi mahtuda. Kui kasutada mingis ulatuses kinnist põhja ja lennuavapiirajaid, siis soovitan ka piirajad panna selliselt, et vesi saaks lennuava nurkadest välja.

Kõige efektiivsemalt tagab piisava ventilatsiooni ja hea sisekliima tarus, pesaruumi suuruse vastavus pere suurusele. See tähendab, et kõige paremini talvitub suur pere kuna ta katab konstantse pesaruumi juures kõige enam kärgi. See jätab vähem ruumi kondensatsioonile ning suurem osa niiskusest väljub tarust auruna. Seetõttu, kui on aega ja tahtmist, ei tee paha ka üleliigsete raamide eemaldamine pesast.

Isiklikult olen eksperimenteerinud ka ilma laeta mesilaspere talvitamist. See tähendab, et asetasin raamide peale raamiga emalahutusvõre, millel olid küllaldaselt suured lennuavad tagamaks pidevat õhu liikumist. Selliselt talvituma pandud mesilaspere talvitub edukalt, mis toetab hüpoteesi, et mesilased ei karda talvel mitte külma vaid niiskust.