Pühapäev, 3. detsember 2017

Meeturg osa 1


Eelmise EMK käimajooksmise ajal olin ma Meeturu korrastamise töögrupi juht. Koos mitmete abilistega sai tehtud põhjalik ülevaade kõikide Eesti kaubanduskettide meeriiulitest. Valminud ülevaade viitas võimalikele kõrvalekalletele ja sealt edasi viisime teema ka VTA lauale.  Lisaks on tehtud juhtumipõhist turujärelvalvet ja väga suur üldistus on väita, et ükski mesindusorganisatsioon eestis ei ole püüdnud meeturu olukorraga tegeleda. Muidugi tuleb tunnistada, et sellest kõigest on väheks jäänud ja olukord ei ole mitte paranendud vaid mõnesmõttes tänu kehvadele meeaastatele isegi palju halvenenud. 
Ma küll päris särki eest puruks ei rebinud, aga tegin pingutusi, et EKMÜ nimel meeturu teema viimasesse mesindusprogrammi eelarvesse saada. Olid ju sel korral ka EU poolt lisatud just spetsiaalselt kaks uut võimalikku meedet nende teemade jaoks. Otseselt ma ei süüdista kedagi, aga kuna EML tajub meeturu situatsiooni kardinaalselt teistmoodi ja see programm oli väga suures osas veel nende teha, siis läks nii, et see teema sisse ei saanud. Ja rõhutan veelkord, et ei pane üldse pahaks. Nemad on oma liikmete huvide eest väljas ja see on igati okei.


Küll aga EKMÜ poolt on aastaid juba räägitud, et kui kaob majanduslik motiiv mesilastega tegelemiseks, siis kaob ka väga suur hulk mesilasperesid.
Tulles nüüd natuke spetsiifilisemalt meeturu situatsiooni juurde, siis väiketootjatel ja hobimesinikel ei ole mee müügiga kunagi mingeid probleeme ja ei hakkagi olema. Suurtootjatel on jalad juba rohkem all ja kõige haavatavamad on keskmise suurusega arenevad tootjad. Probleem algab mõnes mõttes suurematest pihta, kes hakkavad hinnasurvet tegema kui neil hakkab mett kätte jääma. Eks viimasel ajal on mõne kuulutuse näol seda ka näha, et see olukord hakkab vaikselt kätte jõudma. Ühest küljest on selle taga lisandunud tootmismahud aga teisest küljest rekordilised importkogused, mis meemüüjate elu kaubanduses raskemaks teeb. Kui nüüd keskmise suurusega tootjad ütlevad, et suuremad peaksid mett rohkem kokku ostma ja keegi seda ei tee, siis nad saavad asjadest ikka väga valesti aru. Esiteks nad juba ostavad ja täpselt nii palju kui võimalik. Tuletame meelde .... nõudlus ja pakkumine peavad kokku langema. Hetkel lihtsalt ei ole sellisel tasemel pakkumist, mis selle tegevuse mõttekaks teeks.
Kehvemate aastate loogika on see, et need kellel on lepingud peavad vajaliku mee kuidagi ikkagi kokku ajama. Eks turul on jah erineva moraali ja eetikatasemega pakendajaid, aga viimaste aastate suundumus, arvatavasti natuke suurenenud tähelepanu tõttu, on see, et mitmed meepakendajad on turule tulnud alternatiivsete tootesarjadega ("läänemeremaade mesi", "mesi eestist ja põhja lätist", "mesi euroopa liidust" jne) . See on juba üsna murettekitav tendents, sest kui klassikalised importmeed eristuvad selgelt ja tarbijal on lihtne neid soovi korral mitte osta, siis kodumaised importmee pakendajad panevad selle mee võrdlemisi sarnase stilistikaga purki ning mitte eriti tähelepanelikud tarbijad ei saa vb täpselt arugi, mida nad ostavad.
Nüüd on meil loomulikult ees saagirohkemad aastad ja tekib ülepakkumine. See tähendab, et enamik meepakendajad kellel on ka endal mesila ei hakka mitte mett kokku ostma vaid paiskavad ka oma ülejäägi turule (hulgimüüki). Eks me kõik (meetootjad) oleme viimastel aastatel heade hulgihinadega ära hellitatud ja meepakendajana võin kinnitada, et pakendamine on sellises olukorras peaaegu täiesti mõttetu tegevus. Heal juhul tuleb nulli kui enda tööjõukulu korstnasse kirjutad. Seda on praegu mõtet teha vaid perspektiiviga, et varsti tulevad paremad meeaastad ja siis on tootjana kanal kuhu oma mett suunata. Mille üle tasub meetootjana järele mõelda enne kui loota kellegi teise peale (et keegi peaks või võiks tema mee ära osta) on see, et asi pole mitte selles,  et keegi ei tahaks või ei saaks seda teoreetilist kogust pakendada, vaid et hind on vale. Nii kaua kui keskmise suurusega meetootjad kaubanduse loogikast ja ka selle marginaalidest aru ei saa ning mõtlevad, et pakendajad saavad maksta sama hinda mis hobimesinikud (kes müüvad oma mett ilma maksude, logistika, turunduse, kaubanduse jms kuludeta), siis nad ei arenegi sellest olukorrast mitte kuhugi. Soovitan (väike nali) neil ise pakendama hakata, kes arvavad, et see kulla-auk on.
Selles mõttes ei ole keegi süüdi, et Eesti meeturu olukord on järk-järguliselt  taandarenemas, et loogiliselt võtab tootja alati parima hinna turult ja kehval aastal on selle hinna maksjaks hobimesinikud. Kui aga kaubanduse turg käest ära antakse importmeele, siis seda ühe aastaga tagasi ei saa. Seetõttu soovitan kõigil keskmise suurusega tootjatel hästi tõsiselt võtta ühistute ideed ja hakata vaikselt seda liini ajama, sest ka ühistuna oma toote arendamine ja lepingute saamine võtab parimal juhul aasta ning kulud on vähemalt viiekohalised summad. Sel aastal on olukord ju tegelikult üsna hea, hinnad kõrged ja mee tootmine ning tarbimine jookseb omavahel enamvähem kokku. Siiski ma julgen teha väikse ennustuse, et normaalse suve korral näeme järgmine aasta üle pika aja mee hinna langust, kui turul suuremaid muutuseid ei tule.. Mütsi sööma ei hakka.

Nagu käesolevatelt piltidelt  näha, siis isegi Hollandis suudetakse mett toota hinnaga, mis võimaldab seda pakendatult müüa hinnaga 2-3 eur/kg tingimusel, et Eesti jaekett oma suuremeelsusest peale ei maksa. See lõik on muidugi mõeldud irooniaga kui keegi veel aru ei saanud.

Ahjaa...tahtsin lühidalt kõnetada ka seda mee võltsimise teemat mille alla kuulub mee valesti sildistamine, mille põhiteravik on siis Läti- ja Leedu-maitseline Eesti mesi. VTA ametlik seisukoht on taaskord kahjuks see, et nad tegelevad teemaga vihjepõhiselt. Kuna PRIA mesilagruppide registreerimise teema arendamisega jõudsime sinnamaale, et mesinikele on vihjamine täiesti vastuvõetamatu, siis pole ka meeturu teemal midagi oodata, kui mesinikud ise oma seisukohta ei muuda. Eks vähemalt EKMÜ tõstatab selle teema jälle järgmisel ümarlaual üles jne, aga ministeeriumi veskid jahvatavad aeglaselt.
Hetkel on EKMÜ saatnud laborisse analüüsimiseks kaks importmett, mille puhul on kahtlus, kas need üldse meed on. Nii et taaskord palun oma üldistustega mitte kõiki mesindusorganisatsioone üle kallata kui tuleb jutuks, et kes mida teeb ja kes ei tee. Ja seda ka,  et kõige väiksem asi mida üksikmesinik ära saab teha on liikmemaksu tasumine mõnda organisatsiooni ja siis läbi selle probleemidega päriselt ja sisuliselt tegeleda. Organisatsiooni liikmetel muidugi ei tasu lootma jääda, et nende vabatahtlik juhatus kõik probleemid ära lahendab vaid võib ka ise initsiatiivi üles näidata ja kaasa aidata.

Perspektiiv, mida minu arvates iga tõsiseltvõetav Eesti meetootja peaks igaks-juhuks arvestama on see, et heal juhul peame viisaasta plaanis harjuma Euroopa keskmise turuhinnaga ja halval juhul maailmaturu keskmise hinnaga. Selle juures on muidugi eeltingimus meetootmise ja pakendamise standardiseerimisest, milleni on Eestis veel pikk tee minna. Kõige halvemal juhul ei ole keskmise suurusega tootjatel mett kuhugi panna ja nende pärast ma kõige rohkem muretsen. Hobimesinikud saavad nagu ikka sõpradele ja tuttavatele müüa ja suuremad tootjad saavad Kesk-Euroopasse saata, aga mittehomogeniseeritud alla viie kuni kümne tonni tootjatel võib tulla hinnas kõvasti järele anda. Loodame, et nii hullusti ei lähe, aga ma natuke tunnen endal kohustust ka kõige hullema stsenaariumi väljendamisel, sest mulle tundub, et keegi teine ei taha nendel teemadel avalikult väga rääkida. Loodame, et ma eksin. Kõige rohkem oleks selleks võimalus siis kui ma ülehindan mesilasperede arvukust ja lisanduvaid tootmismahtusid ning omavarustatuse tase on veel kaugel täitumisest. Kas on? Seda tunnetab iga mesinik ise kõige paremini, et kas mett on lihtne või raske müüa. Nagu üks muhu mesinik ütleb, et hädaldavad need, kes müüa ei oska :)
Edu kõigile!

Kolmapäev, 29. november 2017

PRIA Mesilasperede register

....on küll üks teema mille tahaks kõrge kaarega virtsahunnikusse saata. Igal kohtumisel ja koosolekul ametnikega või põllumeestega, millel on midagi mesindusega pistmist võtab see teema väärtuslikku aega, mida võiks millegi sisuka arutamiseks kasutada. Mitte, et register poleks oluline, aga see on juba nii pilbasteks lahatud, et seal ei ole enam midagi uut tulemas. Samas on see mugavusteema, mida lauda tuues emotsionaalse veerandtunni sisustatud saab, sest alati leiab keegi mingi mitte eriti originaalse aga piisavalt intrigeeriva rakursi, et teistel emotsioon tekitada ja siis pärast on seal juba raske pidama saada. Kuidas mesinikud registrisse saada? Kui nad ei ole nõus? Kas neid saab sundida? Kas probleemiga peaks tegelema VTA? Kas registris mitteolevaid mesinikke peab abistama mürgistusjuhtumite korral? Kas neile peab andma nõuandeteenust ja muid MP hüvesid? Kas mesinikud peaks üksteise peale vihjama? jne jne.
Laias laastus on kõik präänikud juba nii ära söödud, et isegi puru enam ei ole alles ja mesindusorganisatsioonid on enamvähem ühisel arusaamal, et VTA võiks veidi piitsa ka viibutada. See tähendab, et aeg on hakata sunnirahasid rakendama nende suhtes, kes ei täida seadust - see ei tähenda automaatselt trahvimist, aga sellega ähvardamist. Nad on enamvähem selle mõttega päri, aga konflikt tekib seal, et neil ei ole tegevusse sellist asja sisse kirjutatud, et nad neid võsamesinikke omal initsiatiivil pitsitama peaks hakkama. Lihtsalt pole vahendeid ja kõik. Nendepoolne ettepanek on see, et seda tegevust võib teha vihjepõhiselt ja siis nad hea meelega kontrollivad. Jama  (või siis VTA õnneks) on ainult see, et mesinikud on jube kehvad vihjajad ja mõnesmõttes õige ka. Tegelikult (minu arvates) tahab VTA lihtsalt oma kohustusi MTÜde ning eraisikute kaela lükata ja rõhuvad mesinike kollektiivsele vastutustundele. Siiski on probleem vaja lahendada ja kui ametkonna pingutus jääb pehmeltöeldes kasinaks, siis peame tõesti midagi välja mõtlema. Parim, mis mina näiteks teha saan on veelkord mesinikke üles kutsuda enda mesilaid kirja panema ja järgmiseks naabri peale kaebama minema. See kõlab küll päris kohutavalt, aga tegelikult on ju põhiline registri mõte ning vajadus võimalike haiguste ja taudipuhangute ennetamine ja kontrolli all hoidmine. Päriselt ka vajalik! Seda pole vaja karta, et maksuamet teie madratsi alla piiluma hakkab, neil on targematki teha. Toiduohutuse pool VTAst võib ühendust võtta, aga nad on ka täitsa okei suhtumisega...kui ka tuleb mõni ettekirjutus või ettepanek tootmisprotsesside parendamise kohta, siis kaaluge võimalust, et see on asja eest.

Teisipäev, 28. november 2017

28.11.2017 VTA ja PMA

Täna toimus VTA initsiatiivil nende, PMA ja mesinike esindajate vaheline "Mürigistuskahtlusega mesilaste proovivõtujuhise" arutelu. Ega ma pikalt ei taha muljetada, aga natuke tahaks kiita VTA-d selle juhise ühise kooskõlastamise initsiatiivi eest ja PMA-d kõige, eest mis on aidanud neil mesinike vaatevinklist oma teovõimekust märkimisväärselt tõsta. Minule küll tundub, et võrreldes eelnevate aastatega on nende pühendumus ja otsustavus mürgistusjuhtumite tuvastamisel ja süüdlaste väljaselgitamisel nagu öö ja päev. Kiitus selle eest kõikidel asjassepuutuvatele inimestele. Juhend sai igaljuhul üsna konkreetne ja ka enamikke mesinikepoolseid ettepanekuid võeti arvesse. Väike võimalus on, et tulevikus aset leidvate mürgistusjuhtumite puhul jääb süüdlane selgitamata, sest teda lihtsalt ei ole võimalik füüsiliselt leida, aga hetkel ma usun, et PMA pingutab omalt poolt väga, et see nii ei oleks. Järgmiseks peaksid mesindusorganisatsioonid oma teravdatud tähelepanu VTA suunas pöörama. Mitte, et ametkonnas endas puudusi esineks, aga et riigi poolt ka mesindushaigustega tegelemiseks ressursse eraldataks. Ideaalis peaks lõpptulemuseks see, et mesilaste hukkumise puhul saame lõpliku vastuse. Kui selleks ei olnud TKV-d, siis massilise hukkumise puhul on VTA kohus öelda, mis haigusega tegu oli, kui üldse. Natuke jäi kripeldama see, et suvel sai ministeeriumis justkui kokku lepitud ka suiraproovide võtmise temaatika, aga hetkel ei osanud kumbki ametkond suiraproovi mõttega midagi peale hakata. Eks seda peab siis korra veel põrgatama ja mõtlema, et kas sellel on perspektiivi ja mille jaoks.

Teisipäev, 12. september 2017

Vigade parandus

Minu eilne postitus OÜ Floriduse aadressil oli ennatlik ja kõiki fakte kontrollimata tegin kiirustades valesid järeldusi. Selgus, et viga oli tekkinud jaemüüja poolt süsteemi hindade sisestamisel ja saab peagi parandatud. Eemaldasin postituse, vabandan OÜ Floridus omanike ja juhatuse liikmete ees ning soovitan nende toodangut ka edaspidi tarbida!
Eriti hea hinnaga saab OÜ Floriduse mett veel mõned päevad Selverite kauplusest, kuni tavapärane hind taastatakse.

Teisipäev, 15. august 2017

EMKoostöökogu koosolek 18.08.17

Eesti Mesinduse Koostöökogu koosolek toimub 18.08.2017 Tallinnas, Telliskivi loomelinnakus koolitusruumis Vägi A3 hoone 4. korrus kell 15.00-17.00.
Oodatud on kõikide mesindusorganisatsioonide ja seltside esindajad, nii EMK olemasolevad kui tulevased liikmed!

Nägemiseni reedel!

http://telliskivi.eu/ruum/koolitusruum-vagi-53-m2-2/


Reede, 4. august 2017

Väljaminev kiri 04.08.17: Mesindusorganisatsioonide koostööst

Adressaadid: EML, EKMÜ, EMTS, EMÜ
Head Eesti mesindusorganisatsioonide esindajad.
Viimase aja sündmused ja arengud taimekaitseseaduse muutmise ümber annavad alust arvata, et üheskoos saame keskkonda mesilaste ning mesinike jaoks oluliselt tõhusamalt ning kiiremini parendada kui eraldi. Seetõttu on viimane aeg unustada erimeelsused ja keskenduda ka teistele väljakutsetele, mis meie organisatsioonide ees seisavad.
Kutsun teid kõiki ühise laua taha, et arutada Eesti Mesinduse Koostöökogu edasist käekäiku ja selle võimaliku toimimise põhimõtteid. On küll kiire aeg, aga loodetavasti on meie organisatsioonides küllalt neid, kes võtavad oma rolli mesindusorganisatsioonides piisavalt tõsiselt, et leida üks reedene pealelõuna. Pakun välja, et võiksime kohtuda 18.08 Tallinnas. Palun andke märku, mis te sellest mõttest arvate ja siis saame aja ning koha täpsustada.

Tervitustega
..

PS! Siin keskkonnas mainin veel lisaks, et kui keegi teab mõnda üleriiklikku sisuliselt toimivat mesindusorganisatsiooni, millest mina midagi kuulnud ei ole, siis palun andke mulle sellest teada. Näiteks kas Eesti Aiandus-Mesindus Keskselts on veel toimiv organisatsioon?

Neljapäev, 3. august 2017

03.08.17 Riigikogu Keskkonna komisjon

Alustuseks sooviksin tänada mesilasi ja Eesti mesinikke selle omamoodi ilusa kingituse eest, et mul on olnud võimalik nüüd juba üsna mitmete aastate jooksul neid erinevates aruteludes esindada. Suhteliselt noore inimesena (ümbritsevate suhtes) on minu tõsiseltvõetavus nendes olukordades kohati võib-olla küsitav, aga tänaseks olen omandanud kogemused, mis lubavad mul ennast ka kõige kõrgemate võimuorganite audientsil üsna mugavalt tunda hoolimata teema konfliksusest või keerulisusest. Viimase kolme aasta jooksul on mesinikke kutsutud Riigikogusse kolmel korral, aga eelmisel kahel korral oli tulemuseks.... "meh". Täna on õhus noote, et sel korral on oodata mesinike poolt vaadates sisulisi positiivseid arenguid üsna kiiresti. Kui vaid ise suudame konstruktiivseid ettepanekuid esitada ja aruteludes argumenteeritult osaleda, siis võetakse meid kuulda.
Täna olid arutluse all EML koostatud ja organisatsioonide ühispöördumisena esitatud mesinike poolsed nõudmised ja üldisemalt üles kerkinud taimekaitse-problemaatika.
Mesindusorganisatsioonide poolsed nõudmised leiate siit:
http://www.mesinikeliit.ee/organisatsioonide-poordumine/
Loomulikult ei jätnud koosolekut juhatanud Rainer Vakra alustuseks mainimata, et tavaliselt esitatakse Riigikogule ettepanekuid ja korraks tundus, et mesinikud on natuke liiale läinud, aga koosoleku edenedes mängis see kenasti välja. Nimelt juhtis härra koosoleku juhataja ise küsimusega tähelepanu sellele, et kas mesinike muret on siis tõepoolest nii pikalt kõrvust mööda lastud, et nad nüüd nõudmistega peavad lagedale tulema. Ja tõesti nii on, et ka mina praegu leian oma postkastist esimesed sellekohased teated ja koosolekute ajad aastast 2011. Mäletan selgesti ühte esimest korda, kui käisime Aleksander Kilgi ja Antu Rohtlaga Sakus Taimekaitseametis samadel teemadel rääkimas.

Siin tuleb mängu mesindusorganisatoorne aspekt. Täna oma sünnipäeva puhul ma luban endale natuke avameelitsemist. Nimelt on ju käesoleva aasta meedia- ja infovoog see, mis on pannud mesinike vaatevinklist asjad liikuma. Põllumeeste jaoks kahetsusväärselt, mesinike jaoks pühendab eesmärk abinõu. On ju see suure kella külge läinud Lääne-Virumaa juhtum see, mis on paradoksaalsel kombel mesinikud teinud ühtäkki tõsiseltvõetavamaks partneriks ja meie häält võetakse kuulda. Veelgi enam tahaks ma Maire Valtinit kiita tänaste sõnavõttude eest komisjonis. Mitte ainult ei kurda ta mesinikele igapäevast traagikat vaid ta on endale ka palju teoreetilist taustamaterjali selgeks teinud, mis teeb tema sõnavõtud mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka sisuliselt asjakohaseks. Sellise raskusastmega aruteludes ei ole mesinike seast aga võtta mitte ühtegi nii helget pead, kes selle koorma üksinda auga välja veaks. Seetõttu jõuan oma järgmise pointini. Mesinike ja -mesindusorganisatsioonidevaheline koostöö. Aeg on näidanud, et ei vea sisuliselt vajalikku taset välja ei EML ega EKMÜ kui kogu koormus jääb üksikute fanaatikute õlule. Ma siinkohal avaldaks tunnustust neile, kes on seda proovinud ja kohati vägagi silmapaistvalt, aga see ei ole jätkusuutlik. Kuna aga organisatsioonides eraldi ei ole ka piisavalt seda inimkapitali, mis vajalikud materjalid läbi töötaks ja omad dokumendid koostaks, siis peame paratamatult jõud ühendama. Kahjuks ka riigikogus (nagu ka ministeeriumis) lasti mesinike nõudmiste kuues punkt auklikuks sõnadega, et ministril on nõukogu olemas - nimetage oma esindaja. Nüüd küsimus EMLile, et kui me taganeme ministeeriumis välja öeldud Ülo Lippa sõnadest, et me leiame selle inimese, siis kas me tõesti oleme valmis sellest pakkumisest ära ütlema vaid põhjusel, et EML juhatuses praegu sobivat kandidaati ei ole? Minu pärast võime otsida ka mitte-mesinike seast või leida piisavalt võimeka seni-teadmata hobimesiniku, kellel on vastavates küsimustes piisavalt kogemust, aga seda võimalust ei tohiks mittesisuliste argumentide tõttu käest lasta.
Oeh...üsna emotsiooniderohke koosolek oli. Tunneli lõpus on selgelt valgust ja tahaksin tänada kõiki kes selleks oma panuse andsid.
Mesinikest toon täna eraldi esile Mairet. Lisaks on meil viimaste nädalatega tekkinud väga mõistev ja mõistlik dialoog EPKK esindajate Vahur Tõnissoo ja Olav Kreeniga. Oma peas pole ma kunagi nii positiivselt veel suhtunud ka MeM ja PMA tegevusse, kes on jalad korralikult kõhu alt välja tõmmanud ja üritavad ka tagantjärgi tegemata töö ära teha. Poliitikud pidid PMAle lisavahenditeks 100 000 eurot leidma - eks näis kuidas see läheb.
Täpsustasime veelkord üle selle, et igasuguste proovide võtmise ja analüüsimise eest maksab nüüdsest ministeerium ja mesinikel ei ole vaja selle pärast muretseda. Isegi kui kohalikud ametnikud väidavad veel teisiti, siis jõuab see info peagi ka nendeni ja ärge laske ennast sellest häirida.
Tunnustamist väärib ka Rainer Vakra, kes koosoleku üsna teravmeelse ja tempokana hoidis ning ametkondade ja ministeeriumi suunas konkreetseid nõudmisi esitas. Väikse teravmeelitsusena mainin siiski ära, et ka 2016 a. 18 märtsi kohtumise lõpus lubati meid sügiseks tagasi kutsuda, et vahepealsed töötulemused üle vaadata. Loodame, et seekordne samasisuline lubadus peab vett!
Jõudu tööle kõigile osapooltele!
Pilt jäi vähe udune, aga mul jätkus häbematust vaid ühe kaadri jaoks. Riigikogu kodulehelt saate ilmselt teravama versiooni ja õhtul vaadake uudiseid.

Neljapäev, 27. juuli 2017

27.07.17 EPKK


Käisin täna EPKK koosolekul ja võtsin osa arutelust, mis puudutas aktuaalset teemat mesilaste hukkumisest ja taimekaitsevahendite väärkasutamisest. Mina esindasin seal Eesti Mesinduse Koostöökogu ja mesinike poolt olid veel Aleksander Kilk (EML) ja Tago Holsting (EKMÜ). 
Teema tagamaid ma lahkama ei hakka, meedias on selles piisavalt juttu olnud. Tahan aga avaldada mõõdukat tunnustust kõikidele partneritele, kes mesinikega praegusel ajal koostööd teevad. On põllumeeste esindajate suhtumine väga mõistev ja vastutulelik, PMA on oma varasematest vigadest õppinud ja lubab edaspidi selliseid juhtumeid väga tõsiselt võtta, MeM esindajad kuulavad mesinike ettepanekuid Taimekaitseseaduse täiendamiseks ja vabandavad isegi, et mõned aastad vahepeal oli segadus selle ümber, kes mesilaste mürgistuse korral analüüsid kinni peaks maksma. Ühiselt leiavad kõik, et seaduses peaks olema sätestatud ka mesinikele võimaliku kahju hüvitamise kord ja selgelt määratletud karistused taimekaitseeeskirjade rikkujatele. 
Täna saime väga selgeid sõnumeid ja lubadusi, et olukord paraneb ning mul ei ole selles suhtes mingit kahtlust, et nii ka läheb. Ühtlasi on näha, et vahepealsest turbulentsist hoolimata, on mesindusorganisatsioonidel soov koostööd teha ja nähakse, et see kannab rohkem vilju. Juba lähiajal kutsutakse kokku EMK (Eesti mesinduse koostöökogu), et jätkata partnerina taimekaitseseaduse parandustega ja tegeleda teiste väljakutsetega. 

Ahjaa...seda tahtsin ka mainida, et viimase nädala jooksul on kõikidel kohtumisel räägitud, et "väga kahetsusväärne, et peame sellisel põhjusl kohtuma" ja "kahjuks on meedia asja üle võimendanud" jne.
Iseenesest ma mõistan, et kahetsusväärne on see kui süüdistatakse kedagi milleski, mida ta teinud ei ole (pean silmas, et praegu langeb pinge ka süütutele põllumeestele), aga nendes kohtumistes pole midagi kahetsusväärset. Olen taimekaitse ja mesinduse kokkupuutepunktide koosolekutel käinu juba 5-6 aastat ja üldjoontes pole mesinike seisukohad väga palju muutunud. Nüüd kui aga kohtutakse "kahetsusväärses" õhkkonnas, siis asjad sujuvad lausa nii kiiresti, et ma kohati ei usu oma silmigi. Kahetsusväärne on hoopis see, et kui meedia lamenti ei lööks, siis praegu neid väga positiivseid ja vajalikke arenguid ilmselt nii kiiresti ei toimuks.

Esmaspäev, 3. juuli 2017

Eesti mesindusorganisatsioonidele

Väljavõte 06.06.2017 MEM mesinudse ümarlaua memost:
*Arutati mesinduse kompetentsi keskuse loomise vajadust (EKMÜ ettepanek). MEM tõi välja, et kompetentsi keskuse loomisel peaks osalema kõik erinevad mesindusorganisatsioonid.

Kohalolnuna ja tõlgendades kõnealust memo osa selliselt, et riik oleks mingil kujul nõus sellisele algatusele teatud tingimustel õla alla panema on mul tekkinud mõned küsimused, millele arvatavasti sooviksid enamikud Eesti mesinikest vastust saada.
1) Kas ja kui suures mahus on võimalik see projekt ellu viia?
2) Millised on tingimuseks seatud kõik eesti mesindusorganisatsioonid ja kuidas me neid defineerime? Kas mingites arhiivides arvel olevad aiandusmesindusseltsid kvalifitseeruvad seda üritust oma passiivsusega pidurdama või peaksime arvestama ainult teovõimelisi organisatsioone?
3) Kas taolist projekti võiks toetada lisaks maaeluministeeriumile ka keskkonna ja haridusministeerium, kelle haldusalas mesindus tervikuna samuti toimetab?

Eelnevast tulenevalt sooviksin kõikidelt ennast teovõimelisteks pidavatelt mesindusorganisatsioonidelt vabas vormis vastust või minu pärast ka avaldust, et mida nemad sellesisulisest ettevõtmisest arvavad? Loomulik reaktsioon oleks kindlasti ka küsimusele küsimusega vastamine, et mida selle sõnapaari "mesinduse kompetentsikeskus" all üldse mõeldakse, aga kuna see on midagi, mida kõik organisatsioonid peavad koos tegema, siis on loomulik, et need tegijad selle idee ka üheskoos üles visandavad.

Lühidalt võiks ju öelda, et sellise organisatsiooni või sihtasutuse alla võiks koguneda igasugune mesinikele vajalik kompetents - olgu selleks siis haiguste, meeanalüüside, hariduse, apiteraapia, tõuaretuse, mee propageerimise, mesindussaaduste, mesindustehnoloogia, õppeklassi jpt temaatikad. On küllaltki suurte eelarvetega erinevaid mesindusalaseid tegevusi ju ka praegu nii riigi kui mesindusprogrammi poolt, aga mingit reaalset jätkusuutlikku kehandit sellele pole tekkinud. Kui järjekordne programm läbi saab ja juhtkomisjon selle kinnitab, siis pannakse kaust riiulisse ära ja jääb vaid kohustuslik veebileht. Kus aga on need inimesed ja teadmised, mis seda sektorit edasi viivad? Lähim asi kompetentsikeskusele on praegu vist EML/Mesindusprogrammi kontor Vilmsi 53 g kui ma ei eksi. See on väga kena, et meil on olemas midagigi, aga võiksime sihtida kõrgemale.

Minu pika jutu mõte on selles, et selline ministeeriumipoolne avaldus vajab kindlasti täpsustamist, aga huvitunud või mingitki tahtmist omavatel organisatsioonidel võiks nii palju jõudu jätkuda, et seda täpsustamist tehakse omalt poolt juba organiseeritud ühtses vormis. Seega palun enda kirjatüki ära trükkida ka mesinike lehes, aga usun, et asjade käik ja tempo ei pea olema dikteeritud ka korra kahe kuu tagant ilmuva ajakirja järgi. Ühtviisi võimalik on ka see, et mõned organisatsioonid ei pea sellise kehandi või keskuse loomist vajalikuks, aga sel juhul oleks siiski tore ka põhjendust kuulda, et millised võiksid olla samaväärse kaliibriga paremad tegevused, mis mesindust arendavad?


Vabandan, kui konservatiividele tundub minu kiri liialt mitteametlik, aga kantseliidi genereerimisse ma oma energiat suvisel ajal suunata ei soovi.

Lugupidamisega
Mart Kullamaa
mesinik

Neonikotinoidid - viimane osa?

Olen ka ise eesti meinike nimel juba 2013 a. alates kirjutanud erinevatele adressaatidele, et pooldame neonikotinoidide keelustamist ja õnneks see katseajaga keeld tookord ka lõpuks seati. Nüüd on lootust sellest taimekaitsevahendite grupist Euroopas lõplikult lahti saada rohkem kui kunagi varem. Eestikeelne lugemine:
http://novaator.err.ee/605022/toostuse-rahastatud-suuruuring-seob-mesilaste-huku-tuntud-putukamurkidega

Pühapäev, 2. juuli 2017

Jälle tarukaalud

Mesiniku magus elu on sellel suvel võtmas tasahilju jälle mitte nii magusat pööret. Ehkki kõik pole veel kadunud, siis aknast välja ja ilmaprognoosi vaadates ei saa öelda, et see pilt enesetundele hästi mõjuks. Praeguse seisuga suudaks mõõdukas soojalaine meeaasta keskpärasele tasemele välja venitada, aga see laine peaks siis juuli esimeses pooles tulema. Kunagi muidugi ei tea ja augusti alguses võib ka mingeid väiksemaid sorti imesid juhtuda, aga need jäävad pigem kohaliku tähtsusega sündmuste kategooriasse. Nagu ka see, kui mõni mesinik kiitleb, et tal praegu mett tuleb nii, et ei saa mitte nuriseda, siis.... ma soovitan natuke laiemat pilti vaadata. Nii lai pilt kui mulle kättesaadav, on siin:

Kahe nädalaga netojuurdekasvud
Sinine Tartumaa 4,5 kg
Roheline Võrumaa 6,3 kg
Oranž Lääne-Virumaa 5,3 kg
Punane Saaremaa 14 kg
Sellest grupist ja tegelikult kogu üritusest ongi selle viimase kahe nädalaga positiivselt silma paistnud ainult Saaremaa, kus oli sel ajal viis normaalset korjeilma, mis realiseerusid kenaks tulemuseks.

Roheline Pärnumaa 3,2 kg miinust
Sinine Jõgevamaa 5,1 kg
Oranž Läänemaast on natuke raske aru saada kuna kaalu jalg käib ilmselt vastu tuge ja vajab kohendamist. Viimastel andmetel on kaal nullis.
Punane Ida-Virumaa 2,7 kg
Mis siis viimase kahe nädalaga juhtunud on? Korje mõttes on paras pettumus juhtunud. Kahtlustan, et nüüd kui pered on juba saavutanud peakorjeaegse suuruse, siis mõjub selline asjade seis üsna turgutavalt ka mesilasperede sülemlemistungile ja annab mesinikele vähemalt tegevust, kui muud ei anna. Ma nüüd ei ütle, et mu teadmised botaanikas ja korjetaimede tundmises ning meteoroloogias üle Eesti keskmise mesiniku küündiksid, aga peakorje peaks nüüd igal pool juba taimede poolest käes olema. Kui aga korjeilm lükkub kuu teise poolde, siis julgen arvata, tuginedes ka vanemate ja kogenumate kolleegide tarkusele, et see peakorje jääb omajagu tagasihoidlikumaks kui ta võiks olla. Eks lahtine on veel ka see variant, et teda see aasta jälle ei tulegi ja siis peaksime tagantjärgi tinglikuks peakorjeks lugema 15 - 19 juuni. Pikematel ilmaprognoosidel on aga õnneks komme muutuda ja ma tõesti ei näe varianti, et see saaks kuidagi kehvemaks minna. Mõni päev tagasi lubas, et esimene korralikum korjeilm tuleb alles 30 juuli, aga täna juba enam nii hull ei olegi. Soovin mesinikele positiivset meelt ja kannatust!
Lisaloona panen kõigi kaheksa kaalu grupipildi 12.04 - 01.07

Neljapäev, 22. juuni 2017

MEMO Sisu: Mesinike ümarlaud Kuupäev: 06. juuni 2017. a

Ma lubasin küll EKMÜ liikmetele, et kirjutan pikema kokkuvõtte, aga teiste tegemiste kõrvalt pole selleks veel aega leidnud. Eile tuli MeM ümarlaua memo ja toon sellest välja olulisema sõnumi, mis minu arvates on ka ministeeriumi tõlgendus/hinnang mesindus-sektori peamisele murekohale. Täiesti arusaadavalt on keeruline teha tulemuslikku tööd sedavõrd killustunud seltskonnaga.

*Arutati mesinduse kompetentsi keskuse loomise vajadust (EKMÜ ettepanek). MEM tõi
välja, et kompetentsi keskuse loomisel peaks osalema kõik erinevad mesindusorganisatsioonid.

Nüüd võiks need mesindusorganisatsioonid korraks hästi rahulikult järele mõelda, sihte seada ja järeldusi teha. EKMÜ-d ootab peagi ees uue juhatuse valimine, aga usun et sellest hoolimata jätkub soov muuta Eesti mesindusmaastikku paremaks, loodetavasti koos teiste organisatsioonidega.

Pühapäev, 18. juuni 2017

Tarukaalud. Osa 3

Jagan oma tähelepanekuid selle nädala tarukaalude kohta.
Alustuseks märgin, et tarukaalu muutus on loomulikult korrelatsioonis pere suurusega ja korjeolude/nektarierituse (miks mitte ka lehe/okkamee erituse) hindamiseks peaks arvesse võtma ka neid andmeid. Minu oskused andmeanalüüsiks moodsate vahenditega on üsna piiratud ja seetõttu ma ei hakka seda tegema. Kõige lihtsam oleks vast tarukaal läbi korrutada koefitsendiga, mis võtab arvesse pere suurust, aga praegu mul selleks isu ei ole. Vähemalt mitte kõigi kaheksa kaalu jaoks. Seetõttu toon lihtsalt välja tarude absoluutkaalu ja kel huvi, saab selle järgi oma hinnanguid korrigeerida. Samuti puuduvad mul andmed tarude kohta, aga eeldan, et kõik tarukaalud on korpustarude all ja nende mass ruumalaühiku suhtes on enamvähem võrdne. Vähemalt suurusjärk on sama.
Netokaalude graafikud jagan seekord parema vaadeldavuse huvides kahte rühma selliselt, et jooned võimalikult vähe kattuksid. All on ka legend, mis joon mis kaalu tähistab:
Ida-virus ja Saaremaal on kaalud väikeste perede all ja sellevõrra kaalumuutuste väärtused väiksemad. Jääb mulje, et Ida-Virus see aasta enne vaarika õitsemise algust midagi ei juhtu. Seevastu on Saaremaal viimasel kolmel päeval üsna kena korje olnud. Eilne +3,5 kg tähistab selle aasta parimat korjepäeva.
Individuaalselt näeb Saaremaa nädal välja selline:

Järgmiseks vaatleme gruppi kus on kaalude peal pisut suuremad pered. Nendest Pärnumaal on juba mõnda aega täielik korjepaus - loodan, et sülemlemisega väga kehvasti ei ole?! Ka Võrumaa on peale tugevat mai kuud (+20 kg) juuniks pisut tuure maha tõmmanud ja hetkel kaalukasv juunis +7kg. Tartumaal on teistest märgatavalt suurem mesilaspere kaalu peal ja sellest ka kolme päevaga +17 kg. Üks asi mida tasub kaalude puhul veel jälgida, et korjeolusid paremini hinnata, on pere enda söödatarbimine. See peaks andma hinnangu pere suurusele. Need andmed on loetavad öistest kaalulangustest ja kattuvad ka nektarist niiskuse eraldamisega, aga siiski on need umbkaudu hinnatavad. Lääne-Virumaal on peakorjeeelne olukord üsna rahuldav. Pole ise metsas paar päeva käinud, aga võib arvata, et järgmise nädala lõpus hakkab vaarika õitsemisega pihta ka peakorje.





Esmaspäev, 12. juuni 2017

Tarukaalud vol 2


Siin nüüd kõik kaheksa kaalu koos alates 1-st maist.
Pärnumaa (oranž) ja Võrumaa(ülemine sinine) eristuvad selgelt ja nemad hetkeks kõrvale jättes vaatame mis mujal toimub:
Kuni 19-nda maini ei toimu kuskil eriti midagi. Nendest hakkab esimesena tõusma Saaremaa, kes kümne päevaga kosub 10 kg kuid alates 30-st maist on ühtlaselt kerge miinus. Sellel perioodil on ühtlane kuid visa kaalukasv ka Ida-Virus 20 päevaga 3 kg.
Ülejäänud on minu hinnangul kõige sarnasema korjega mõõtepunktid. Lääne-Virumaa, Läänemaa ja Jõgevamaa on üsna sarnaselt käitunud. Pilt:

Erandiks ja suurimaks üllatajaks on Tartumaa. Täpsustuseks olgu öeldud, et kaalupere küll vahetati juuni alguses tugevama vastu, et andmed paremini loetavamad oleksid, kuid korjeolud on sellest hoolimata juuni esimesel poolel Tartumaal erakordsed olnud ja selle illustreerimiseks kaalugraafik koos temperatuuridega.

Pühapäev, 11. juuni 2017

Tarukaalud vol. 1

Kui keegi veel ei teadnud, siis meil on Eestis 8 elektroonilist tarukaalu, mis on ostetud Mesindusprogrammi eelarvest ja seega on need andmed avalikud. Esimesed on salvestanud andmeid juba alates 2014ndast aastast, aga see pole veel kõik. Meil on tarukaalude meetmesse raha pandud juba alates 2004ndast aastast. Ja ma ei ütle seda sugugi negatiivse alatooniga. See on lausa super, et meil on nüüd juba 12 aasta jagu andmeid. Küsimus on aga selles, et mis me nende andmetega peale hakkame või milleks me neid kogunud oleme?
Tõstatasin selle küsimuse teravalt ka viimasel Mesindusprogrammi koostamisel, aga vastuseks sain natuke solvumist ja ka seniste vahendite äravõtmise sellelt meetmelt. Jah, viimase mesindusprogrammi eelarves ei ole vahendeid juba kogutud andmete töötlemiseks ega ka uute andmete kogumiseks. Täiesti absurdne! Jah, võib ju öelda, et meeuuringu, ühistute tegevuskava väljatöötamise ja eestikeelse mesindusõpiku kirjutamise tegevusteks oli katteallikaid vaja, aga rahaliselt kõige väiksem kulu ei saanud see ju ilmselgelt olla. See selleks. Minu point on see, et head asja ei peagi raha eest tegema ja parimad asjad sünnivad vabatahtlikult. Seetõttu on mul ka järgmise mesindusprogrammi koostamiseks ettepanek luua meetmed, mille palgakulu oleks senisest oluliselt väiksema osakaaluga. Loome midagi suuremat, mida inimesed on valmis ka vabatahliku panusega toetama. Ühesõnaga, oleks tore kui seda teeks keegi teine, aga kui kedagi teist ei ole, siis samahästi võin ma oma tagasihoidliku panuse anda andmete töötlemisega ja ootan aktiivset kaasalöömist kommentaarides. Lisainfo on hinnatud. Eriti tore oleks see, kui keegi saadaks oma isikliku tarukaalu andmed koos asukohaga elektroonilises formaadis. Soovitatavalt .xls - siis saaks ka laiemapõhjaliselt järeldusi teha. Praegu peame leppima 8 mõõtmispunktiga.

Igaljuhul on need kaalud kuidagi ikkagi toimima jäänud (teleteenuste arvet makstakse) ja kui neid andmeid natuke töödelda, siis on seal palju huvitavat. Näiteks see, et milline on korjealade erinevus eestis ja milline on looduse dünaamika õitsemise osas- mere läheduse mõju, lõuna-eesti vs põhja-eesti jne).  Põhimõtteliselt mõõdavad kaalud muidugi ainult kaalu muutust ja temperatuuri, aga kui see siduda väga robustse taimede õitsemise konveieriga eri paigus, siis on andmed mesinikele juba väga huvitavad.
Lühidalt on minu lootus see, et me leiaksime vahendeid kõikide kogutud andmete tõsisemaks analüüsiks ja saame ühe tõeliselt ilusa tulemuse. See võiks olla midagi palju enamat kui ühe inimese hobiprojekt. Seniks lepin enda töötlusega.

Kuna Beewatch keskkonnas keegi teine kaalutabelitesse netoarvestusse täiendusi ei tee, siis võtan vabaduse ka kõikide teiste kaalude andmeid korrigeerida laiendamiste jms osas.
Nullin netokaala skaala 6. aprillil - puhtjuhuslikul sattus see olema kuupäev kui vahetasin kaalul patareid peale talveperioodi, mil kaal osaliselt puhkusel oli.
Olen seni enda netokaalu-joont ja veel mõnda korras hoidnud, aga viimase aja sagedasem laiendamine ja muud pikemad külastused nõuavad palju sissekandeid selles keskkonnas. It-inimene sai siinkohal vist juba naerukrambid, aga see on selline natuke iganenud kasutajaliidesega keskkond. Ajan ka teised jooned korrektseks ja tulemus näeb senise 2017 aasta kohta välja selline:


Täna rohkem ei jõua - siin on viie maakonna jooned: Võru, Tartu, Lääne-Viru, Jõgeva ja Pärnumaa.
Kõige ülemine joon on Pärnumaa, kus oli väga tugev korje mai viimases dekaadis, Võrumaa on sarnaselt Pärnumaale mai alguses ja mai kolmandal dekaadil tugevalt esinenud. Jõgeva, Lääne-Viru ja Tarumaa on esialgutagasihoidlikumalt esinenud, aga viimastel päevadel on just Tartumaa erilise hoo sisse saanud. Viimase kahe ööpäevaga pluss 13,2 kg! Uau, see on tõeline üllatus ja Tartumaa kommenteerib oma saavutust ise nii:"Mul õitseb pragu läätspuu ja metsharakputk. Muud nagu ei teagi, kevadised kultuurtiamed on ära õitsenud, suvised alles kasvavad( uba, hernes, raps)"

NB! Väga suur palve oleks kõigile, kel on see MP elekrooniline tarukaal. Palun ärge hoidke tarusid väga pikalt lahti. Hea oleks kui poole tunniga saaksite pere läbi vaadatud. Vastasel juhul tekib liiga palju valelugemeid ja nende korrigeerimine on tüütu.

Reede, 13. jaanuar 2017

Mõtteid mesindusorganisatsioonidest

Head mesinikud, mesilaste- ja meesõbrad. Nagu mõned teist teavad, siis olen viimastel päevadel teinud pisut tööd selle nimel, et nii Eesti mesindussektorile laiemalt kui ka EKMÜle konkreetsemalt mingeid tulevikuperspektiive seada ja selleks praktiline kava välja töötada. 

Teadupärast on sel kevadel vähemalt põhikirja järgi ka EKMÜ juhatuse plaaniline valimine. Et vältida tavapärast olukorda, kus koosoleku päeva hommikul osad seltsimehed ja -naised veel aimatagi ei oska, et nad õhtuks juhatuses lõpetavad. Mõtlesin teha varakult üleskutse kõigile liikmetele ja miks mitte ka hetkel veel mitteliikmetele kes sooviksid pühale eesmärgile kaasa aidata, et mõtleksime varakult ühiselt olukorra parima võimaliku lahenduse suunas. Iseenda jaoks sõnastasin mõned eesmärgid ja tegevused, mis minu jaoks olulised oleksid ning koostasin nimekirja inimestest, kes minu arvates võiksid mesindussektorile EKMÜ juhatuses enim kasuks olla. Kui sain aru, et lahendust vajavate probleemide hulk ja raskusaste on üsna suur ning tõsine, siis kujunes ka nimekiri lausa 9 liikmeliseks. Tõsi, ise ma ei poolda väga suurt juhatust kuna vastutustunne kipub pöördvõrdeliselt lahjaks jääma, aga tugeva juhtimise all ühtse meeskonnana on suurema juhatusega siiski parem võimalus midagi ära teha kuivõrd ühtegi töötajat ei olegi. Juhuslikke nimesid kokku liites oleks tulemus parem ilmselt väiksemal aktiivsete liikmetega juhatusel. Minu vabas vormis öösel kell 1 kirjutatud eesmärgid ja väljakutsed olid esmapilgul sellised:

     1)      Saavutada riigiga suhtlemisel reaalseid eesmärke, millest on kasu sektorile (haigused, taimekaitse, toetused, regulatsioonid jne)
      Ääremärkusena ütlen, et saan ise ka aru, et selle punkti sõnastus ja eesmärk on sisuliselt paras kukesupp, aga ma ei suuda ikka ära imestada kui vähe mesinike esindajad on saavutanud arvestades sellele tegevusele kulutatud ajaga. Me oleme ausaltöeldes päris saamatud.
     2)      Ühendada mesindussektor tervikuks
     3)      Viia mesindussektor ühtse katuse alla või konsolideerida organisatsioonid.
     4)      Luua meeskonnana toimiv kontor, kus töötab programmi alt 2 inimest, lisaks tegevjuht ja projektijuhid.
     5)      Valmistada ette järgmise programmiperioodi tegevuskava ja programm ise.
     6)      Järgmise programmi vahendid suunata sektori tervikliku ja jätkusuutliku arengu tagamiseks, selleks panustada ka mesinduskeskuse rajamise ideesse.
     7)      Kirjutada projekte, et tuua sektori manageerimise ja sisulisele poolele lisaraha
         Ääremärkusena ma saan aru, et manageerimise jaoks keegi raha ei anna, aga kui kontoris on rohkem inimesi, siis on ometi lihtsam kõike korraldada ja saab pisut koormust jagada. 
     8)      EKMÜ viia finantsiliselt teovõimelisemasse olukorda, selleks kasvatada liikmete arvu nt. 200ni. 
           EKMÜ ei pea olema intiimse õhkkonnaga reisiklubi vaid tugev erialaorganisatsioon.
     9) Pakkuda liikmetele koolitusi ja koolitusreise. Tugevdada igapäevast suhtlust ja arutelusid veebis.

Tagantjärgi tarkusena ma mõistan, miks ei jaganud sellesse inimeste nimekirja sattunud minu eufooriat ja indu "veelkord üritada midagi ära teha". Just "veelkord" ja "üritada" iseloomustavad minu poolt seda idee tasandil ettevõtmist kõige paremini, sest üks kuni mitu korda on mul kogu sellest mesinduse ühiskondlikust ja organisatoorsest poolest kopp ikka täitsa ees olnud. Siiski olen loomult idealist, kes tahab kaasa aidata ja midagi "ära teha". Oma praeguse ristiretke "Eesti Rohelise Liikumise" juhatuse juures näen ma paremini kuidas saab üks MTÜ ka täiesti edukalt ja teiste organisatsioonidega koostöös toimida. Aga kui ma sügavale enda sisse vaatan, siis keskkonnakaitse on küll mulle hingelähedane ent mul puudub selleks tõsiseltvõetav teoreetiline taust ja praktiline kogemus. Niisiis olen ajutiselt leppinud, et ma olen kõigest ja ainult mesinik - nii traagiliselt kui see ka ei kõla.
Ühesõnaga, võttes ette oma järjekordse nimekirja ja hakates inimestele helistama jõudsin poole peal arusaamale, et ei mängi ikka vist välja. Senistest kontaktidest oli laias laastus 50% positiivset tagasisidet, mõned 100% nõus kaasa lööma, mõned 50/50 ja mõned "kindel ei". Ma ei pane kellelegi midagi pahaks, aega on kõigil sama palju ja prioriteedid erinevates kohtades. Seda enam mõistan ka sektoriväliste partnerite (Ministeeriumid, Riigikogu, erinevad ametid ja asutused) tahtmatust meiega (mesinikega) mingeid asju ajada, kui me tegelikult ise ka ei taha endaga asju ajada ja meil on kopp ees. Taaskord, see ei ole etteheide ühelegi tublile inimesele vaid minu enda reflektsioon sellest, mis ma ise vahepeal arvan. Kahjuks või õnneks ei ole ma aga hobimesinik kes aeg-ajalt ülikonna selga ajab ja saab ennast tähtsalt tunda kui ministeeriumi uksest sisse läheb ja seal natuke esineb. Suur osa minu elust sõltub otseselt mesindusest ja mesilastest, ehkki see on tööna minu jaoks suur nauding (enamasti), siis olen ettevõtjana huvitatud ka võimalikult soodsast mesinduskliimast nii regulatiivses, keskkonna kui ka turu mõttes. Ma ei tee sügisel otsust, et hakkan järgmine aasta mesinduse asemel hobi korras hoopis puslesid kokku panema või midagi taolist. Seetõttu olen ma tinglikult ka selle olukorra pantvangis, mida võiksime tinglikult kutsuda "mesindusmaastikuks" ja otseselt huvitatud selle hea käekäigu eest. Rõhutan, et ma ei julgustaks kedagi, kes on samas olukorras, lootma jääma sellele, et keegi kolmas tema eest selle hea käekäigu eest hoolt kannab. Kellelgi ei ole mingeid kohustusi ja tehakse nii palju kui viitsitakse või tahetakse. Samas kui selle tegevuse käigus võetakse mingeid "positsioone" ja seda võrdlemisi pikaks ajaks, siis on loogiline, et inimestele ka teatav vastutus langeb. Pikk jutt lühidalt, siis praeguse olukorraga ei saa kaugeltki mitte rahul olla ja vaja on kardinaalseid muutusi. Seda just organisatsioonideüleselt, sest Eestis pole hetkel ühelgi organisatsioonil iseseisvat võimekust kvalitatiivselt vajalikule tasemele jõuda. Väga täpselt numbreid ei tea peast, aga eelarveliselt näiteks on kõigil kamba peale kokku alla 40 tuhande euro.

See kõik viib mind arusaamale, et niigi väikeste ressurssidega sektoril nagu seda on mesindus, ei ole võimalik suuri eesmärke saavutada ilma tõsise koostööta ja väheste vahendite koondamiseta. Veelgi enam ei ole võimalik midagi saavutada vastandudes. Kahjuks on senine olukord organisatsioonide vahel olnud just selline. Viimasest koostöökatsest on piisavalt aega möödunud ja suuremad kired ehk lahtunud, et asjaosalised võiksid taaskord peeglisse vaadata ja endalt küsida: kuidas edasi? Kas mõndedel mesinduse aktiivi kuuluvatel isikutel on kindel visioon, tahtmine ja energia realiseerida häid ideid, mida nad ei ole suutnud senise aasta, kahe, viie või kahekümnega veel realiseerida? Miks? Seetõttu võiksid asjast huvitatud inimesed veelkord kokku tulla, mõtteid vahetada ja ideaalis ühiselt edasi minna.

Eelnevast tulenevalt võtsin vastu otsuse taaskord astuda ka EML liikmeks, et selle puudusi mitte ainult kõrvalt markeerida vaid võimalusel ka nende lahendamisel abiks olla. Liikmeks astumise avalduse saatsin just täna 13.01.2017

Head koostöövaimu soovides!
NB! Mis puudutab eesolevat  EKMÜ juhatuse valimist, siis kutsun kõiki liikmeid üles varakult teada andma oma huvist organisatsiooni arendamise juures. Teen ettepaneku pidada arutelu kas maililistis või FB lehel. Seda minupoolset blogipostitust pidage vaid üleskutseks ja minu isiklike mõtete väljenduse kanaliks organisatsiooni lihtliikmena.

PS! Ma ei tee saladust sellest, et kui aasta pärast veel jaksu ja tahtmist on, siis kandideerin veelkord EML juhatusse ja seda mitte senise kursi jätkamiseks! Eestile ei ole tegelikult vaja mitut mesindusorganisatsiooni ja kui senised takistused ületatakse, siis ma ei näe põhjust, miks neid peakski mitu olema. Peab tunnistama loomulikult, et mu populaarsus EML liikmete seas pole teab mis suurepärane ja agiteerimine suurtele muutustele seda olukorda vaevalt et parandab....

PPS! Panin siin hiljuti paar puslet kokku, üllatavalt normaalne tegevus: