Tundub, et see teema on elavat vastukaja leidnud. Kirjutan siia ka omapoolse nägemuse, kuidas läks ja kuidas järgmine kord saab paremini.
Kes kursis ei ole, siis mesinikud kutsuti riigikogusse arutama mesinduse probleemide, peamiselt taimekaitsevahenditega seonduva üle. Vahepeal on riigikogusse küll pöördumisi viidud, aga nö ametlikul jutul käisid mesinike esindajad viimati riigikogus maaelu komisjonis ca kolm-neli aastat tagasi. Ühesõnaga see on päris harukordne juhtum, mida võiks maksimaalselt ära kasutada.
Ma olin meeldivalt üllatunud, kui Tago mulle päev varem helistas ja mainis, et EML tegi ettepaneku tund enne istungit kokku saada, et ühised seisukohad kujundada. "Kas ometi on jää sulama hakanud ja ees ootab muinasjutumaa?" - mõtlesin ma.
Ja see kohtumine läkski väga hästi. Teemapunktide kõrvale kirjutasin mõttes juba kiidulaulu EML aadressil. Kohtumisel oli ka Lembit Kaasik EMÜ esindajana, keda ma samuti tunnustada soovin konstruktiivsete mõtete ja koostöö eest. EML-i initsiatiiv ja valmidus ühiseid seisukohti kujundada näis liiga hea, et olla tõsi, aga ma suutsin juba ette kujutada pudrumägesid, mida edasise koostöö tulemusena hakatakse kokku lükkama. Algus ei saanud küll kohe vedama, aga kui jutusoon üles leiti, siis sai kiiresti kirja rea punkte, milledes me ühisele nõule jõudsime ja tarvilikuks ära märkida pidasime.
Taustinformatsiooniks olgu veel öeldud, et EKMÜ oli omapoolsed kõnepunktid esitanud eelnevalt nii Keskkonnakomisjonile kui ka EML-ile. Nagu enamikel juhtudel, milledest mina viimase paari aasta jooksul olen osa võtnud. EML-i seisukohtasid me näinud ei olnud, aga selle pooltunni jooksul sai jutust selgeks, et seal sisuliselt midagi väga erinevat ju ei ole ja ei saakski olla.
Minu märkmed sellest kohtumisest on järgmised:
1. Õitsvate taimede pritsimise keeld seadusesse
2. Juhendite üldine korrastamine – probleemsete situatsioonide lahendamine.
3. Katsete teostamine TKV turule lubamise protsessis
4. Glüfosaadi kasutamise piiramine. Luba kasutada TKV käitlemise tunnistuse alusel.
5. Maanteedel, raudteedel jne glüfosaadi kasutamise lõpetamine.
6. Digitaalsed põlluraamatud
7. Riigi vastutuse võtmine probleemsete juhtumite korral
8. Rikkujate vastutuselevõtmine – kahjude korvamine, fondi loomine, PRIA toetuste kinnipidamine. Kohustuslik vastutuskindlustus põllumeestele. Keskkonnakahjude hüvitamine?
9. Mesinike ja põllumajandustootjate omavaheline teavitamine. Selle vajadus?
10. Rakendusuuringud TKV mõjust.
Ma annan endale aru, et padurohelise lähenemisega (demoniseerides kõikide TKV kasutamist) ei saavutaks mesinikud midagi ja minu arvates peame eelkõige keskenduma nö "probleemsete juhtumite" küsimustele. Taimekasvatajaid, kes seadustest ja määrustest kinni ei pea, on siiski marginaalselt vähe, aga nad saavad suurima osa tähelepanust ja rikuvad kõikide taimekasvatajate mainet kui põhjustavad oma käitumisega kahju mesilastele ja loodusele. Glüfosaadi küsimus on küll väga aktuaalne, aga selle laiema kasutuse küsimus lahendatakse kõrgemal tasandil (EL). Siiski võiks riik maanteedel ja raudteedel eeskuju näidata ja harrastuskasutusest samuti kõrvaldada.
Riigikogus oli komisjoni koosseis koos kõikide kutsutud külalistega muljetavaldav. Lisaks komisjoni enda kossseisule olid kohal Maaeluministeeriumi kolmeliikmeline delegatsioon, Keskkonnaministeeriumist samuti kolm inimest, mesindusorganisatsioonid, Maaülikooli ja Keskkonnauuringute keskuse esindajad. Lisaks Mark Soosaar RK mesinike toetusrühmast.
Nö. tüli, mis hiljem lahti rullus, sai alguse sellest, kui veel enne istungi algust pandi ekraanile EML-i ettekanne. Tago tundis ennast silmnähtavalt häiritud, et teiste mesindusorganisatsioonide esindajatega siis neid seisukohti läbi ei arutatud ja andis sellest Mariannele ka teada. Kentsakaks tegi olukorra see, et ka Mariannele tuli see ettekanne üllatusena ja selgituseks jõudis Aleksander öelda, et ta sai selle vahetult enne koosolekut valmis. Jäin esialgu rahulikuks ja mõtlesin, et keegi ju peab sissejuhatuse tegema ja miks mitte ei võiks see siis olla Aleksander, kes on ju väga kogenud esineja. Tundsin kergendust, et see ei pea olema mina ja olin mõttes omamoodi tänulik.
Kui kõik osavõtjad olid kohale jõudnud, siis andis esimees Vakra kiirelt mõista, et aega on vähe ja teeme ruttu. Kokku pidi koosolek kestma 1 tund ja 30 minutit. Juhatades sisse Kilgi ettekannet andis ta selgelt mõista üldisele töökorrale, et kõik oskavad pikalt ja ilusasti rääkida, aga arvestame teistega ja ettekanne võiks kesta 10-15 minutit. Ettekandja (
ettekanne) ei lasknud õigustatult ennast sellest häirida ja meenutas, et talle on lubatud 20 minutit.
Ma nõustun sellega, et ega sellel ettekandel otseselt midagi viga ei ole (4,7 korda parem kui ükski ettekanne mida mina teinud olen) peale ettekandmise aja ja koha. Eriti kui proovida see pigistada 20 minuti sisse ülikiiresti rääkides mesinduskaugetele inimestele mesinduse statistikast vaheldumisi selle probleemidega, siis on selle tegevuse kasutegur küsitava väärtusega. Ühesõnaga ma leian, et kaks slaidi kümne jutupunktiga oleks ehk mõjuvam olnud ja tabelid ning statistika oleks võinud täiendavate küsimuste jaoks jätta.
Paratamatult kulus selleks ettekandeks pool tundi ja nii mõnedki kuulajad kukkusid ree pealt päris kiiresti maha(võtsid näppu telefonid ja teesklesid, et neil on midagi olulist pooleli). Kui Reet Karise oli oma ettekande lõpetanud, siis oli mõistagi vaja ka komisjoni liikmete küsimusi kuulata ja ministeeriumide vastuseid nendele küsimustele. Komisjoni liikmetest tõstaksin esile Rein Ratase, kes oli kodutööd tõsisemalt teinud ja ka üsna palju relevantseid küsimusi esitas. Kui Vakra iseenesest teemasse väga süvuti ei läinud, siis juhtis ta koosolekut üsna muljetavaldava konkreetsusega ja minu poolt saab stiilipunktid kirja.
Ühesõnaga kogu see olukord päädis sellega, et mesinike esindajad hoolimata oma ühiselt kujundatud seisukohtadest ei suutnud minu arvates ühegi probleemi fookust teravalt esile tuua ja see kujunes rohkem selliseks "maakad tulid linna hädaldama, et neile maal liiga tehakse" olukorraks, kus ükski osapool ei saanud päris hästi aru, milles see liigategemine siis seisneb. Jah, tagantjärgi ettekandest ma näen ka, et seal on punasega mõned olulisemad kohad märgitud, aga kui see on alles 27.nda slaidi peal ja sellele ettekandele järgneb ilma küsimuste vastuste vooruta ka teaduslik ettekanne, siis kardetavasti keegi ei pannud tähele.
Kokkuvõtvalt ma ütleks seda, et ainult mesinikud ise leiavad, et mesindus on iseenesestmõistetavalt maailma kõige tähtsam amet ja mesilased toovad kaudse tuluna meile kõigile 100 miljonit eurot sisse, aga kui me ei suuda oma probleeme läbimõeldult, KONKREETSELT ja arusaadavalt esitleda, siis ei ole mõtet ka valitsust ja riiki kiruda, et nad midagi meie ja keskkonna huvide kaitseks ei tee.
Võib ju arvata, et mesinikel on nüüd põhjust rõõmustada, et meie mured lõpuks ometi ära kuulati ja nüüd hakkavad asjad paremuse poole liikuma, aga kui meid on ära kuulatud nii, et me ei ole suutnud oma muresid argumenteeritult ja fokusseeritult edasi anda, siis on sellel protsessil hoopis vastupidised tulemid meie soovidele. Kui tuleb välja uus taimekaitseseadus, milles ei ole sisulisi edasiminekuid mesinike huvidest lähtuvalt, siis pole meil midagi kobiseda. Meid on ju ära kuulatud!
Võib-olla olen ma ka liiga nõudlik, aga selline võimalus avaneb mesinikele heal juhul kord viie aasta jooksul.
Soovin mesinikele edaspidiseks senisest konstruktiivsemat, sisulist ja põhjalikumat koostööd!