kolmapäev, 26. august 2015

Söötmine ja kanarbik

Mesindushooaeg hakkab vaikselt tuure maha tõmbama ja käes on söötmise aeg. Lisan mõned pildid, kuidas meil söötmine ja sööda segamine käib.


Kõigepealt segame sööda vahekorras 3:2


Seejärel pumpame sööda autosse


Autost pumpame dosaatorpumbaga söödanõudesse


Ehkki ma olen seda dosaatorpumpa korralikult sarjanud, siis võtsime ikkagi jälle kasutusse. Ämbritega saab tegelikult kiiremini, aga mugavus maksab ka midagi. Mulle käib lihtsalt veidi pinda, kui insenerid oma tööd kehvasti teevad. Mis veel?
Saak oli muidugi korralik pettumus, ühtlane null alates 7. juulist, aga kanarbik üllatas. Üllatas mu enda vähese kogemuse tõttu just kanarbikuga. Kahe grupiga oli nii, et kui läksime juba söötma, siis aktiivne korje käis ja tarud mett täis, mis seal ikka muud kui laiendada. Nendes gruppides oleme söötmist edasi lükanud ja ootame korje ära. Ilmselt siiski esmaspäeval võtame mee ära ja paneme sööda peale. Viisin kaalu ka ühte neist gruppidest kui hinnanguliselt pool peost oli juba läbi. Tulemus on rahuldustpakkuv. Selle suve parimad korjepäevad 20.08-25.08.





pühapäev, 16. august 2015

Obama is the man!

Üsna liigutav vaatamine.
President Obama Announces the Clean Power Plan:

laupäev, 15. august 2015

Mida teie arvate?


Hoiatus: Järgnev tekst kvalifitseerub mahepropagandaks, nõrganärvilistel ja põhimõttelistel tavatootmise pooldajatel soovitan mitte lugeda!

Käisin Paides arvamusfestivalil. Loomulikult oli seal väga palju erinevaid huvitavaid arutelusid riigipidamise, maksude, majanduse ja kogukondade kohta, aga tooksin välja ühe, mis mind enim kõnetas. Nimelt oli see ettevõtlusala paneel "Teeme Eesti toidust ülemaailmse hiti". Panelistideks olid Kristjan Lepik, Andres Oopkaup, Sirje Potisepp ja Rasmus Rask. Oma tööga sai suurepäraselt hakkama ka paneeli juhataja, alati kaasahaarav Urmas Vaino. Lühidalt tekkis põhiline arutelu mahe vs tavatootmise ümber ja hiljuti Eesti arenguidee konkursil esile kerkinud Organic Estonia üle.
Lepik jäi enamasti nutiidee juurde, et koostöös tehnoloogiaga saab äppide abil personaalset toitumisnõu anda ja kui seda kuidagi just Eesti toiduga siduda, siis voilaa! Iseenesest tore küll - jah see on tulevik, aga mul on siin raske näha kuidas see just Eesti toidule mingeid eeliseid annaks. Tundus, et Lepik oli pigem mahetootmise pooldaja, aga ilmselt mitte liiga hästi kursis olles ja nähes teiste panelistide teravat vastandumist hoidis ta targasti selles küsimuses madalat profiili.
Oopkaup ja Potisepp on muidugi tavatoidutootmise raudsed kaitsjad ning esinesid mitte-liiga-tõsiseltvõtva suhtumisega mahetootmise potentsiaali ja Organic Estonia idee suhtes. Oopkaup jäi lõpuks siiski väga sümpaatselt seisukohale, et oluline on suund ära otsustada ja selle juurde jääda, jättes ukse lahti ka mahetootmisele. Ilmselt ta omab siiski üsna selget arusaama läbi teatud võimuläheduse, kui keeruline oleks selline idee Eestis läbi lükata ning ei tunne tõsist survet tavatootmisele.  Potisepp arvas, et Organic Estonia on hea kuvand, mida Eesti toidu eksportimisel ära kasutada, aga sellega ei peaks kaasnema suuremat mahetootmist. Raski selgituse peale, et Organic tähendabki mahedat ja seda ei saa lihtsalt igale asjale külge kleepida, arvas ta, et seljuhul võib Organicu sealt eest ära jätta ja lihtsalt Estonia kaubamärgiga edasi minna. Kummastav ja arusaamatu. Tegelikult oligi silmapaistvalt selge ja inspireeriva visiooniga vaid Rasmus Rask, kes ise usub ja suudab ka läbipaistvalt selgitada Organic Estonia idee tugevust. Juhtumisi jagan ma ka ise tema arvamust väga tugevalt ja leian samuti, et see on ju lihtsalt väga loogiline. Jah muidugi, reaalsusesse tagasi tulles on selle idee realiseerumiseks vaja põlvkondadevahetust või kahte. Teen rämeda stiilivea ja tsiteerin iseenda blogi 23.07.15 :


"Toetan igati ka Organic Estonia ideed. Otsime pidevalt innovatsiooni ja arengut kõikvõimalikes valdkondades, kuid põllumajanduses on see ju ilmselge - mahetootmine loob töökohti, suurema lisandväärtuse, puhta keskkonna ja parema tuleviku meile kõigile!"

Mis puudutab maailma nälgimise argumenti tavatootmise pooldajate poolt, siis antud teema raames ei ole see minu arvates asjakohane, kui juttu on Eesti toidu ekspordist, selle brändist ja suuremast lisandväärtustest. Niikuinii sööme hispaania kurki ja poola kartulit, Organic Estonia idee ei ole panna kõiki eestlasi sööma Eestis toodetud toitu, mida me niikuinii ei tee, vaid saama toodangu eest võimalikult suurt tulu ja luua jätkusuutlikum ning elurikkam keskkond Eesti inimestele! 
Sirje Potisepa ja Rasmus Raski vahel tekkinud teravat diskussiooni oli põnev jälgida, kuid pettumust valmistas, et Potisepp ise mingit sama kaliibriga alternatiivi Organic Estonia ideele ei pakkunud ja keskendus peamiselt mahetootmise mahategemisele.  

Seoses selle emotsiooniga eilsest sirvisin natuke alati teemakohast internetti, et taaskord oma veendumustele kinnitust või ümberlükkamist leida. Loomulikult võib leida argumente igasuguste vastandlike ideede toetuseks ja lihtne mesinik, nagu ma ise, ei saa kindlasti väga spetsiifilisest informatsioonist liigse põhjalikkusega aru vaid selleks läheb vaja kolmanda osapoole kommentaari erinevate uuringute usaldusväärsuse ja sisu tõlgendamiseks. Leidsin eriliselt nauditava ja teemakohase postituse, mida soovin ka teiega jagada: The biggest reason to go organic
Eks arvamusi on igasuguseid, aga nauditav, kui keegi on väga põhjaliku töö ära teinud ja oma selgelt väljendatud seisukohad väga tõsiseltvõetavate allikatega argumenteerinud!

Neile, kes inglise keelt väga ei habla, teen kiire tõlke, kuid soovitan siiski tungivalt ka allikatega tutvuda, sest nagu ma juba sissejuhatuses rõhutasin, minu teksti nimetatakse tänapäeval kokkuvõtlikult lihtsalt mahepropagandaks. 

Tõlge:
Suurim põhjus mahetootmiseks:
Enamus inimesed ei saa aru kui probleemsed on sünteetilised pestitsiidid mitte ainult keskkonnale ja farmitöölistele, vaid tervele ühiskonnale. Kas teadsite, et üks populaarsemaid pestitsiidi-perekondasid, organofosfaadid, mis on kasutuses tavapõllumajanduses, on laialdaselt seostatud tõsiste närvimürgistusprobleemidega lastel? Nagu need uuringud näitavad, neid pestitsiidide, mida leitakse tavalistel lastel, kes ei kuulu pestitsiididega kokkupuutujate riskirühma,  seostatakse madalama IQ ja vähenenud kognitiivse võimekusega.

Võtke paar minutid tagajärgede üle mõtisklemiseks - toit mida sööme võib meid sõna otseses mõttes lollimaks teha. Jah!, toit on peamine pestitsiidi-allikas hoolimata tööstuse väidetest: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/18414640Kõige olulisem ensüüm, mis vastutab pestitsiidide lagundamise eest inimkehas on paraoxanase. Inimesed, kellel on selle ensüümi aktiivsus kõrge, suudavad pestitsiidid kiiresti lagundada. Aga arvake, millisel grupil on teadlased hakanud leidma märkimisväärselt madalamat  paraoxanase aktiivsust? Autistidelhttp://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16297937 
 Selle aasta põhjalik uuring on leidnud seosed organofosfaatide ja autismi vahel:  http://www.ucdmc.ucdavis.edu/publish/news/newsroom/8978Sellel suunal tuleb rohkem tööd teha, kuid esimesed leiud on pehmeltöeldes murettekitavad.
Informatsioon, mis jätkuvalt organofosfaatide vastu kuhjub, on esile kutsunud tuhandete teadlaste, keda esindab Union of Concerned Scientists (Wikipedia) , soovi keelustada organofosfaadid.
Kahjuks USA keskkonnakaitseagentuuris EPA võidavad poliitikud:
Tuleb aeg, mil ühiskond vaatab häbiga tagasi ajale kui kasutati sünteetilisi pestitsiide. Ärge arvake, et enne seda aega ei tee keemiatööstuse ahnus ja nende toodete kasutajate tunnetuslik ebakõla kahju, mis on mõõtmatu ja pöördumatu. Harige ennast ja tehke kõik mis võimalik, et kaitsta oma perekonda ning levitage sõna.
Tõlke lõpp

reede, 14. august 2015

Eriala: Mesinik

Üks tuttav küsis minu arvamust, et kas ta peaks Olustvere kooli mesinduse erialale kandideerima. Loomulikult ma suudaks ilma erilise vaevata huvilisi motiveerida mesinusega rohkem ja põhjalikumalt tegelema, aga teisest küljest, miks mulle selline koorem? Kui midagi soovitad, siis tekib teatud moraalne vastutus jne. Parem toodan ise mett ja annan vajadusel head nõu neile, kes oskavad küsida. Kuid siiski, Olustvere? Kas, miks, mida?
Esimesena soovitan enda eesmärgid seoses mesindusega läbi mõelda ja mingi ajaline mõõde neile juurde panna. Näiteks, et soovite 3-5 aasta pärast toota X tonni mett ja mesindust elukutsena võtta või mesinikuna tööd leida. Selle plaani pealt saab juba konkreetsemaid soovitusi jagada. Olustvere on ju põhimõtteliselt ainuke koht kus "ametlikku" mesindusõpet saab ja seetõttu eriti midagi paremat soovitada ei olegi. Omal käel õppimine on muidugi ka variant, aga ma arvan, et kokkuvõttes igatpidi kallim. Kursustel tasub loomulikult käia nii palju kui jaksu on, aga seda peamiselt erialase sotsialiseerumise mõttes. Pole ammu ühtegi väga inspireerivalt huvitavat koolituse pealkirja näinud. Praktiline mesindus on selline ala kus väga tõsiselt teadust ei tehta ja parim võimalik lahendus praktiliste tegevuste organiseerimiseks on tavaliselt kollektiivse kogemuse pealt saavutatud optimum. Lisaks sellele tuleb osata kuulata neid, kellel on selged arusaamad ja raudsed kogemused. Kuna aga enamvähem iga mesinik kes on 10 aastat mesilasi pidanud, arvab et ta vastab eelpool kirjeldatule, siis terasid sõkaldest eristada on keeruline ja lihtne on siin ka vigu teha. Seetõttu on vajalik ka teiste mesinikega hästi läbi saada, nendega kogemusi vahetada ja informatsiooni väga kriitiliselt hinnata. Kindlasti tasub kuuluda ka erialaorganisatsiooni ja nende töösse aktiivselt panustada. Pingutused ei jää inimestel tavaliselt märkamata ja see võib palju uksi avada, eelkõige erialase teadmuse näol.
Õppepäevade korraldamine aastaid stiilis "Talvised tööd mesilas, kevadised tööd mesilas, suvised tööd mesilas, sügisesed tööd mesilas, vahasulatus, inventari hooldamine, mesilaste söötmine  jne." on muidugi masendavalt ära leierdatud. Kui koolitustega üldse riikliku mesindusprogrammi raames jätkata, siis peaks hakkama huvitavamaid ja inspireerivamaid küsimusi ja teemasid välja mõtlema ning suunama need just potentsiaalsetele arenevatele tootjamesinikele (loe: noortele), et pikemas perspektiivis tagada Eesti mee omavarustatustase. Toon mõned näited huvitavatest teemadest:

1. Mesinduseetika
2. Stiilivead mesinduses
3. Mesila strateegiline planeerimine ja jätkusuutlik majandamine
4. Kasumlik mesindus
5. Kolm põhitõde meetootmise kohta

Muidugi ma soovitan kõigil mesinikuks õppida, ise teadmata teie tausta, eesmärke ja võimalusi!
Ahjaa, enne tasuks endale selgeks teha, mida see elukutse endast üldse kujutab!




reede, 7. august 2015

Mee saak ja hind 2015

Ehkki enamikel mesinikel pole lõplikke saaginumbreid veel käes ja mulle ei meeldi spekuleerida, siis on üldpilt ikkagi välja kujunenud. Mis seal salata, meeaasta on pehmeltöeldes depressiivne. See muidugi ei tähenda, et mesinikud masendusse langeksid. Nagu juuresolevalt pildiltki näha, siis Jormal on nägu ikka naeru täis! Jõudu klassivend!

Allikas: http://www.sakala.ajaleht.ee/3285023/erakordne-saaginappus-kergitab-mee-hinda

On muidugi ka neid, kes ütlevad, et meeaastal pole häda midagi ja neidki, kellel on rekordaasta. Teised jälle manitsevad, et pool suve on alles ees ja tibusid loetakse sügisel. Kõigil on loomulikult õigus, ka Jormal (väike nali), sest olud ja ilm on paiguti väga erinevad. Kui meie viiekümnest mesilagrupist said suur enamus viimase korralikuma nektari kuuendal juulil, siis on näiteks viis gruppi ka selliseid, kes juuli lõpus ja augustis on mett hakanud tooma. Üks grupp toob tõenäoliselt ka keskmiselt üle 100 kg/pere kohta ja üks pere sealt toob ka rohkem kui 2012 ja 2013 aastate rekordpered kuid põhimõtteliselt ei muuda see midagi. Kui veidi kuuma nüüd tuleb, siis sellest saab pisut lohutust ehk, aga Eestis tervikuna on sellel aastal mett vähe ja augustis enam suurt muutust ei tule. Meie keskmine tuleb kaalupere lähedane. See on 30-40 kg/pere kohta.

Mis hind selle peale teeb? Mesinikud on lihtsad inimesed ja neile tavaliselt meeldib rehkendada täisnumbritega. Nagu ka maalehe iganädalane turuülevaade näitab, siis turgudel on mee hind tõusnud kaheksa peale ning ka enamus mesinikud on hinda kergitanud ca euro võrra. Meesõpradele muidugi veidi kehvapoolsed uudised, aga fikseeritud kulude osa katmiseks mesinduses on vaja teatud saak pere kohta kätte saada ja sellel aastal võib kohati see kriitiline saagipiir paljude jaoks liiga lähedale jõudnud olla. Jah, enamus mesinikud ei tee muidugi mingit kulu- ega tuluarvestust ja hinda määravad turu järgi. Nende suureks plussiks on tihti ka see, et töö ei maksa midagi. Need kes üritavad majanduslikult jätkusuutlikud olla ja mitte muudest sissetulekutest mesindusele peale maksta muidugi teavad, mis tasemelt nulli tullakse. 
Kui tarbijatena meile väga ei meeldi hinnatõus, siis mee hinna tõus sellel aastal on paratamatus ja ratsionaalselt õigustatud. Saan aru, et ilm on iga aasta süüdi ja see jutt käib mesindusega kogu aeg kaasas, aga see aasta on see palju rohkem tõsi kui tavaliselt.

PS! Kui saagid kogutud, siis üritan veidi andmeid koguda, et päris infot saada. Lõuna-Eestis nii hull ei ole kuuldavasti ja huvitav on ka erinevate mesilasrasside võrdlus sellisel aastal. Ilmselt krainidega läks see aasta veidi libedamalt jahedamates piirkondades? Mis seal salata, meil tõid ka tumedamad paremini kui heledamad.