Pühapäev, 16. detsember 2018

#bigdataforbees #beespot

Osalesin nädalavahetusel toredal üritusel (hackatlonil) #bigdataforbees. Eesti-Hollandi segatiimil õnnestus platseeruda auhinnalisele kohale ja oli igati tore kogemus. Vähem kui 30 tunniga vormistati rakendus, mis aitab mesinikel mesilaste jaoks sobivaimaid asukohti valida. Tulemus pole küll visiooni ideaalne kehastus, kuid olime ainuke võistkond, kes esitles selle ajaga toimivat lahendust. Demoversiooniga saab tutvuda: www.beespot.eu -> topeltklikk suurendab kaarti ja näitab asukoha väärtuslikkust.
PS! Tänuavaldus suurepärastele tiimikaaslastele ja Hollandi saatkonnale, kes Eestlaste sõitu sponsoreeris.

Kolmapäev, 31. oktoober 2018

Sügis 2018


Proovin anda kiire ja lühikese ülevaate sügisestest tegemistest, palun kirjavigadele liigset tähelepanu mitte pöörata.
Mitte ainult meie mesilas vaid Eestis laiemalt on sel aastal märkimisväärseks probleemiks kujunemas lestakahjustused. On kuulda siit ja sealt, et pered on väiksed, suremus suur jne.. Meie raviskeemi põhisammas sel aastal oli oblikhappe aurutamine ja tilgutamine. Kahel korral mõõtsime lestasust ja tulemused on järgnevad:
Sept 15. paiku, peale kolmekordset oblikhappe ravi, oli mesila keskmine lestasuse määr 2,7%. See on arvutatud ca 100 proovi pealt. Mõnedes proovides olid numbris häirivalt suured, maksimaalne 42/300. See tulemus võttis pisut unerahu, eriti mingite kindlate piirkondade mesilate puhul, kus olid keskmisest suuremad numbrid. Jätkasime ravi, veel 2 korda oblikhapet, ja saime 30.10 seisuga uuesti lestasust mõõtes tulemuseks 0,99%, mis on juba talutavam number. Seda kahjuks ka etteaimatava sügisese perede hukkumise juures, mis oli ca 5%. Enamus mesilates on olukord täitsa kena, aga paarid kolmes kohas on olukord kehvem ja seal ka hukkumised kahekohaliste numbritega. Esialgu lootsin sel aastal traditsioonilise hilissügisese ravi vahele jätta, aga olen selle koha pealt ümber mõelnud ja teen ravi vastavalt mõõdetud lestasusele. Väga heas seisus on pered, mis hooaja vältel on olnud metsas, kaugel teistest mesilatest. See asjaolu annab tõendust hüpoteesile, mis pole küll mingi uudis, aga siiski, et lestade triiv mesilate vahel on väga suur faktor ning varroa on mesinike ühine, ühiskondlik probleem ja vaenlane. 
Kasutan võimalust kutsuda üles mesinikke ja eriti mesinduse edendajaid ja aktiviste adresseerima varroosi (ja sellega kaasnevaid viirushaigusi) , senisest veelgi teravamalt,  kui meie probleemi number 1, mis on ka mesilaste hukkumise peamiseks põhjuseks! 

Perede tugevuse osas tegelikult väga suuresti viriseda ei oskagi veel.
Kui keskmiseks pereks hindame mesilaskobarat, mis on "võrkpalli" mõõdus, katab 5-6 kärjetänavat, siis 14% peredest on hetkel nõrgad (väiksemad), 32% keskmised, 43 % tugevad ja 9% väga tugevad.
Praktiline soovitus!
Ärge lootke pimesi oma valitud varroa tõrjemeetodi efektiivsusesse vaid mõõtke lestasust peale ravi. Tähtis ei ole see, kui palju lestasid tõrjega maha kukkus vaid see, kui palju neid mesilaste peale jäi. Meie näitel on suurim lestasuse määr peres peale 5-kordset oblikhappe ravi ikka veel 20%, mis tähendab perele üsna kindlat lõppu kas talve jooksul või hääbumist kevadel. Pere ise on suur, kuid selle tervislik seisund üsna kindlalt kehv.

Laupäev, 13. oktoober 2018

Taru kanalisatsioon ja ventilatsioon talvel


Kuna Eesti tingimustes tapab talvel niiskus rohkem mesilasi kui külm õhk, siis on kriitilise tähtsusega, et mesinik tagaks talveks tarus piisava ventilatsiooni, vältimaks pere üleliigset hääbumist ja võimalikku hukku. Kuna mul paluti kirjutada isiklikust kogemusest, siis ei hakka lugejat teooriaga vaevama ja ütlen lihtsalt, et pigemini peab olema ventilatsioon üle-, mitte aladimensineeritud, kuid vältida tuleb ka liigset tuuletõmmet.

Minu kirjutis keskendub võtetele korpustarudega. Lamavtarude korral tuleks tagada piisav õhulisus pesa peal, kasutada mitteniiskuvaid matte ja  tekitada õhu liikumise võimalus katuse all. Mina olen näinud ja kasutanud selliseid lamavtarusid, millel on ventilatsiooniavad katuse eesküljes keskel, ent talvitumisel ma ei peaks paljuks katus jätta nö praokile pidades silmas, et ei tekita liiga suurt ava hiirte ründeks. Enda kogemusest kippus lamavtarus niiskus vahel ka taru sees kondenseeruma, mille eemalejuhtimiseks lamavtarus väga häid lahendusi pole. 

Korpustarudes hea ventilatsiooni tagamiseks on üks võimalus niiskus välja juhtida läbi taru lae. Selleks eemaldatakse talveks kile(kui seda kasutatakse) ja taru kaetakse mõne niiskust läbilaskva kuid soojapidava materjaliga, nt tuuletõkkeplaadiga 25-36 mm. Katuse ja plaadi vahele peaks jääma 1-2 cm vahe, niiskuse väljatuulutamiseks. Hoiatan, et see meetod ei ole kõige sobivam metallkatuste puhul, sest neil kipub niiskus otse katusele kondenseeruma, mis päikesepaistelise ilmaga tilgub tagasi soojustusplaadile ning plaat märgub.

Eestis üha levinum meetod mesilaste talvitamiseks on tunnelpõhja kasutamine. See tähendab, et taru põhi on selline, mida saab nii eest kui tagant täispikkuses avada ja seda talveks ka tehakse. Tunnelpõhja ideoloogia on just täpselt see, et ventilatsioon tuleb pigem üle dimensioneerida. Hea oleks kasutada vähemalt 2 cm tunnelit, mis liigutaks õhku taru põhjal piisavalt, et kärjetänavatest niiske õhk välja vedada enne selle kondenseerumist. Kõrgema tunneli puhul ei tekita probleeme ka liigne langetis, mis blokeerib õhu liikumist. Kui kasutusel on põhi, mida ei saa tunneliks sättida, siis piisab paraja paksusega kiilude või klotside panemisest korpuse tagumistesse nurkadesse. Taaskord juhin tähelepanu, et mõtlema peab hiirte tõkestamisele.

Enim levinud meetod korpustarudega mesindamisel on panna rõhk hoopis kanalisatsioonile. See tähendab, et niiskusel lastakse taru sees kondenseeruda kuid juhitakse tarust välja. Selleks on taru põhjal võrgustatud avad, levinud on ka täisvõrkpõhjad. Külmade ilmadega kondenseeruv vesi jäätub taru sees kuid soojema ilmaga sulab ning väljub. Jääd taru sees ei pea kartma kuna see ei suurenda õhuniiskust. Avad põhjal peaks olema paigutatud sellise arvestusega, et põhjale langev vesi leiab alati tee avani ja sellel ei teki võimalust jääda suuremas koguses mõnda nurka. Praegusel ajal kasutan ise sellist põhja, millel on tagumistes nurkades 40 mm võrgustatud avad. 40 mm on valitud arvestusega, et nugis ei tohiks sealt teoreetiliselt läbi mahtuda. Kui kasutada mingis ulatuses kinnist põhja ja lennuavapiirajaid, siis soovitan ka piirajad panna selliselt, et vesi saaks lennuava nurkadest välja.

Kõige efektiivsemalt tagab piisava ventilatsiooni ja hea sisekliima tarus, pesaruumi suuruse vastavus pere suurusele. See tähendab, et kõige paremini talvitub suur pere kuna ta katab konstantse pesaruumi juures kõige enam kärgi. See jätab vähem ruumi kondensatsioonile ning suurem osa niiskusest väljub tarust auruna. Seetõttu, kui on aega ja tahtmist, ei tee paha ka üleliigsete raamide eemaldamine pesast.

Isiklikult olen eksperimenteerinud ka ilma laeta mesilaspere talvitamist. See tähendab, et asetasin raamide peale raamiga emalahutusvõre, millel olid küllaldaselt suured lennuavad tagamaks pidevat õhu liikumist. Selliselt talvituma pandud mesilaspere talvitub edukalt, mis toetab hüpoteesi, et mesilased ei karda talvel mitte külma vaid niiskust.

Neljapäev, 4. oktoober 2018

Alustavale mesinikule – mesilaste talvitamine


See kirjatükk on mõledud väheste kogemustega või alustavatele mesinikele. Annan lühida ja väga üldise kirjelduse tegevustest, mida mesinik peab mesilaspere edukaks talvitamiseks tegema. Nimekiri aspektidest on koostatud kalendaarselt, st tegevused on jaotatud mesiniku töödeks varasemast hilisemaks.

      1.      Muneva ema olemasolu (august –oktoober)
      2.      Varroalestade arvukus alla ohupiiri
      3.      Piisav söödavaru
      4.      Kaitse välismõjude eest

Järgnevalt selgitan kõiki aspekte täpsemalt:
        1.      Et saaksime rääkida mesilasperest ja selle talvitumisest, selleks peab olema kriitiline arv mesilasi koos emaga. Mesilasema hakkab munema talvituvaid mesilasi juuli lõpus, peale klassikalist peakorjet. Kui peakorje ajal või meevõtuga on mesilasema lõpetanud munemise või mõnel viisil hukka saanud/kaduma läinud, siis tuleb see kindlasti fikseerida ja perele anda uus ema. Õigemini peaks kontrollima kõikide perede emaõigsust ja seda, et ta muneks töölishauet. See täidab esimese ja kõige suurema eelduse, et saaksime rääkida mesilasperest ja selle talvitumisest.
     
     2.      See, milline peaks olema tolereeritav varroalestade arvukus mesilaste suhtes, et tagada mesilaspere edukas talvitumine ja vältida sügisest kollapsit, on mõnevõrra subjektiivne, aga viimasel ajal on seoses viiruste laialdasema leviku ja teadvustamisega seda arvu pidevalt vähendama hakatud. Mõned meie aja parimad ja teaduspõhisemad mesinikud soovitavad, et lestasus ei tohiks ületada 1%1. Loomulikult ei ole kasu sellest, et näiteks hilissügisese raviga viiakse lestasus aktsepteeritavale tasemele vaid kriitiline on raviga alustada nii vara kui võimalik, see tähendab peale meevõttu. Üks asi, mida põhimõtteliselt teadvustama peab on see, et oluline ei ole see, kui palju lestasid mesilastelt ravijärgselt alla kukub vaid see, kui palju neid peale jääb. Mesinik ei tohiks loorberitele puhkama jääda kui esimese raviga kukub palju lesta vaid see on kindel märk sellest, et lesta on palju. Samas ei tohiks ravida lausaliselt vaid seda peaks tegema vajaduspõhiselt. See on üks üldisema lestavastase võitluse põhistrateegiatest, milles tuleks lasta ka mesilastel arendada loomulikku vastupanuvõimet, nt hügieenilist käitumist. Seetõttu tuleb Eestis laiemalt propageerima hakata ka erinevaid lestasuse mõõtmise tehnikaid, milledest lihtsaim ja efektiivseim on alkoholipesu meetod.
  
       3.      Mesilaspere talvitumise vältimatuks eelduseks meie kliimas on piisava söödavaru olemasolu, mis võib koosneda nii meest kui ka talvesöödast, aga ühe mesilaspere söödavaru kokku võiks olla vähemalt 20 kg. Mitte segamini ajada sööda kogusega, mida lisaks söödate! Söödavaru kilogramm on mee kilogrammi ekvivalent. Selleks hooajaks peaks söötmine juba lõpetatud olema, sest jahedate ilmadega ei soostu mesilased enam vedelat sööta vastu võtma, aga kui mesinikul on kahtlus, kas söödakogu on piisav, siis tasub veebruari keskpaigast alates taru kergitades või raamidele ülalt pilku heites hinnata, kas söödavaru jätkub ning vajadusel pudersöödaga aidata. Kahtluse korral võib vaatlust korrata iga paari nädala tagant kuid mitte sagedamini. Aktiivse haudmetegevuse algusega võib söödakulu suurusjärguks arvestada 1 kg nädalas.

       4.      Viimase kuid mitte vähetähtsa tegevusena tuleb taru ja pere kaitsta välismõjude eest. Selleks on nii ilmastiku mõju kui ka kahjurid. Talveks olulisim on tagada tarus piisav ventilatsioon või kanalisatsioon, et väljastada mesilaspere ainevahetusest tulev üleliigne vesi. Kui sageli räägitakse ainult ventilatsioonist, siis pole see päris õige kuna märkimisväärne osa talvitumisskeemidest on sellised, mis küllalt suure osa veeaurust kondenseerivad taru sees ning väljastavad kas avadest taru põhjal või lennuavast või tunnelpõhja puhul nii taru eest kui tagant. Isiklikult ma talvitumislahenduse valimisel kanalisatsiooni peale liigselt ei panustaks kuna see tekitab probleeme väiksematel peredel, milled puhul tekib suuremõõtmeline vee jäätumise oht taru sees. Üks talvekadude põhjuste suur komponent on kahjurid: hiired, karud, rähnid, nugised. Selleks peaks vastavalt valitud tarumaterjalidele ka ennetavad abinõud kasutusele võtma. Karude vastu nende aktiivsel perioodil aitab tõhusalt elektrikarjus. Nugiste ja rähnide vastu aitab metallvõrk, mis vähendab ka tihastest tulenevaid häiringuid. Kindlasti peab mesinik hästi läbi saama ka kohalike jahimeestega, kellel on voli üle käte kasvanud nugistepopulatsiooni kontrollida. Suurimat kahju võivad põhjustada aga hiired. Seetõttu peaks mesinik enne talve jälgima, et tugevate materjalide juures ei oleks tarus avasid üle 8mm ning pehmete materjalide juures peaks avad olema veelgi väiksemad. Vajadusel peaks katma lennuava metallvõrgu või hiiresiibriga.


Reede, 8. juuni 2018

Kümnendi suurim meesaak Saaremaal

Kui vurre pole veel soojaks aetud ja räägitakse kümnendi suurimast meesaagist, siis võib seda teatud reservatsioonidega võtta, aga mitte päris. Kui muidu hiilgavad kevadise korjega Pärnu - ja Võrumaa, siis seekord teeb pika puuga kõigile teistele silmad ette Saaremaa. Kui tavapäraselt räägitakse, et Saartel on keskmine meesaak suve kohta 30, heal juhul 40-50 kg/pere ning erandlikel aastatel erandlikes kohtades rohkem, siis sellel aastal on Saaremaa kaaluperel tõesti fenomenaalselt hästi läinud.
Käesolevalt pildilt joonistub välja, et perioodil 10.05 - 3.03 lisandus sellele perele 60!kg netokaalu. Ma arvan, et selline tulemus võiks olla kõigi mesindushuviliste ja entusiastide seas märgilise ja lausa ajaloolise hõnguga sündmus. Minupoolsed tervitused Saarlastele!

Mesilasperede arv 1.05.2018 seisuga


Kolmapäev, 6. juuni 2018

Soovilugu


Tere! Ikka veel mina siin.
Tulles vastu lugejate soovidele, siis kirjutan täna väikse jupi selle kohta kuidas mesilas läheb ja mis minu arvates Eesti mesinduses laiemalt toimub.
Alustuseks  - see mai kuu on täiesti ulmeline olnud küll, selle vastu ei saa keegi vaielda. Põhimõtteliselt ei tulnud kuu aega järjest vihma ja kogu aeg oli megasoe. Me jaotasime peale talvitumist pered kolme kategooriasse - tugevuse järgi hinded 1, 2 ja 3. Kui kolmed olid tugevad ja kahed keskmised, siis ühtesid aitasime haudmeraamidega teistele järele. Nüüd mai lõpuks on neist mõned aga juba kuue korpuse peal ja märkimisväärselt mettki toonud. Kui ma eile veel muljetasin sellesama härraga, kes soovis et ma midagi kirjutaks teemal "Kümnendi parim meesaak", et mett on tulnud küll, aga raske välja võtta kuna see on tarus ikka suht laiali, siis täna pean oma sõnad natuke tagasi võtma kuna mõnedes gruppides täna oli juba sisuliselt kolm farrari korpust mett pere kohta kaanetatud. Põhimõtteliselt teeme praegu talvepesasid ja näeme vaeva, et see olemasolev mesi viia selllisele kujule, et selle tarust kätte saaks. Iduperesid tegime ka eelmine nädal paarisaja tuuris. Hästi läks see, et hauet oli meeldivalt palju võtta võrreldes kahe eelmise aastaga ja seni kontrollituist (mida pole küll liiga palju) on emade vastuvõtt 100%. Ühesõnaga selle maikuu võib igati õnnestunuks pidada. Oleme oma operatsioonis see aasta ka distsipliini mõttes uuele tasemele jõudnud, et enam ei jookse gruppe läbi ja ei loobi korpuseid üles-alla-ja-vahele vaid oleme põhjalikumad ning üritame ühtsemat süsteemi hoida, mis on seni igati õnnestunud. 
Mis selle suvega edasi saab? See on muidugi väga hea küsimus ja mina ei julge kindlat seisukohta omada. Palju on kuulda jutte põuast, aga pole veel näha et see Pandiveres väga märkimisväärset kuju oleks võtnud. Vaarikas hakkab ilmselt oluliselt varem õitsema ka meie kandis, aga loodetavasti on peakorje ikkagi veel ees ja hetkel pole põhjust selles veel kahelda. Viimased paar päeva on ka vajalikult külm ja niiske olnud, mis tasakaalustab natuke senist korje ja perede arengu ebakõla. Ega perede arengul midagi väga viga ei ole, aga täissuuruses nad veel ei ole, eriti pärast idukate eraldamist. Ja loomulikult on idukatele oluline ühtlane, pigem aeglaselt arenev suvi, vastasel korral ootab neid mesiniku sekkumiseta juulis nälg. Selle teema kokkuvõtteks võib öelda, et kevadine 2018 mai kuu korje on vähemalt meil parem kui 2017 ja 2016 kogu suve peale kokku. Iseasi, et tünnijõudmisest on see mesi veel üsna kaugel.

Laiematest teemadest markeeriksin kolme küsimust. 
1) Põllumehed ja taimekaitsetööd
2) EML uus juhatus ja tegevjuhi lahkumine
3) Mesilaspere toetus

1) Peale eelmise suve traagilisi sündmusi ja enneolematult suurt meediakaja mesilaste hukkumise teemal sai käidud päris paljudel kohtumistel nii ministeeriumi, PMA, MeM kui EPKK esindajatega. Kuigi laiemas pildis mulle meeldiks näha rohkem väiketalupidajaid, kes annavad maastikele enam mosaiiksust kui suured, siis suurpõllumeeste ja EPKK kiituseks pean ma ikkagi ütlema, et nad on peale eelmist suve väga adekvaatselt reageerinud nii meediaplaanis kui ka suhtluses mesindusorganisatsioonidega. Muidugi on nad hampsanud liiga suure tüki kui ütlevad, et see aasta ei tohi olla ühtegi mesilaste mürgistuse juhtumit. Neid saab kindlasti olema, aga see on tore, et nad avalikult julgevad nii ambitsioonikaid eesmärke seada. Täna oli Vkerraadio ökoskoobis ka jälle nendest probleemidest natuke juttu ja ma märgiks ära, et mulle endiselt käib täiega pinda, et probleemide lahenduseks peetakse iga individuaalse mesiniku suhtlemist iga individuaalse põllumehega. See kevad on põllumehed muidugi eriliselt agarad ja meie viiekümne grupi kohta on ühendust võtnud lausa kaks põllumajandusettevõtet teatega, et teevad TK-töid. Ja pean tunnistama, et üldiselt on see tore kui inimesed on seadusekuulekad, aga see teavitamine käib mulle lihtsalt pinda kui täielik ajaraiskamine. Võiks välja arvutada, et kui kõik mesinikud ja kõik põllumehed teavitaksid vastastikku üksteist nagu kord nõuab, siis mitusada inimest täis kohaga terve suve peaks sellega tegelema? Meenub üks kohtumine ca 2013 aastal toonasest Põllumajandusministeeriumist, kus toonase Taimekaitseosakonna juhataja ja Jaanus Tulliga arutasime üksipulgi kui mõttetu see teavitamine ikkagi on ja tuleks määrusest kõrvaldada. Tollane ajutine kokkulepe oli selline, et mesinikepoolne teavitamine loetakse tehtuks kui mesilased on PRIA registris. Üldiselt pole aga mõtet ka põllumeestel enda ja minu aega kulutada sellele, et nad annavad teada, et teevad oma tavapärast tööd oma tavapärasel seadustest ja määrustest tuleneval moel. Suvi on kiire aega meile mõlemale ja taimekaitseseadus ja määrused ei ole nüüd küll see koht, millega maal elavaid ning toimetavaid inimesi omavahel suhtlema peaks panema. Ehitage parem kultuurimaju vms...

2) See oli muidugi paras üllatus, et nii läks nagu läks. Eks Aleksandri taandumisest ja uute tuulte tulemisest oli mesindusringkondades juba aastaid räägitud kuid põhjalikumalt süvenemata oli see jutt ennast juba ammendanud. Tõele au andes, siis sellise tasemega spetsialisti on võimatu asendada, kuid organisatsioon vajas paljude arvates värskemat hingamist. Siis saabus järjekordne juhatuse valimine, kus enim mandaate tõmbas taskust välja just tegevjuht, kes liikmetega kõige rohkem suhtleb. Et uus juhatus valiti suurearvuline oli ka ainuke võimalus juhi vahetuseks, sest vanad sidemed väiksemas seltskonnas olid seal mõningal määral tsementeerunud. Ühesõnaga mul oli veidi kahju, et asjad pidid just selliselt minema, aga lahenduse vajalikkus oli paratamatu. Uues tekkinud võimuolukorras ma olin kõhklev kuni saabus uudis, et vanale tegevjuhile otsitakse asendust. Küla pealt oli kuulda, et põhjus peitus majandusauditi tulemustes...ei oska kommenteerida, aga selline väide, et seal koolituskeskuse ümber kõik päris sirgjooneline ei olnud - see ei üllata mind. Tegevjuhi kohusetäitjana peaks jätkama Andres uue leidmiseni, keda ma tunnen isiklikult ausa ja tööka inimesena ning soovin talle sellel positisioonil siiralt jõudu. Hetkel olen piisavalt optimistlik EML tuleviku suhtes, et olen nüüd valmis tasuma ka 2018. a liikmemaksu kui mind enne vanade võlgade pärast välja ei arvata.

3) Tegelt ma väga ei viitsi sellest kirjutada. Oluline on meeles pidada seda, et see ei ole tarutoetus ja seda, et saamise tingimuste üle alles hakatakse arutama sügisel. Päris suure kindlusega võib öelda, et kindlasti ei hakka saama toetust kõik mesinikud. Kuna põhimõtteliselt on tegu ettevõtlustoetusega, mis on põhjendatud ebasoodsast turusituatsioonist, siis võiksid lootust hellitada PRIA-s registreeritud mesilasperedega põllumajandustootjad, kes muu hulgas maksavad riiklikke makse ja omavad mingit kindlat arvu mesilasperesid. See perede arv saabki olema see põhiline diskussiooni koht, aga kuna riigi poolt väljamakse menetlemine pidavat maksma ca 100 euri, siis on ebaotstarbekas maksta välja 200 eurost toetust, mille menetlemine võtaks 100 eurot. Kui ma õigesti mäletan, siis Lätis, mida me antud teemas eeskujuks oleme toonud, algab toetuste väljamaksmine alates 30 mesilasperest.

Jõudu ja jaksu!

Laupäev, 5. mai 2018

Kevad 2018

Tänasel "Teeme ära" talgupäeval ma välja ei ole veel jõudnud ja talgutan esialgu arvuti taga. See on ülimalt tore, et inimesed on hoolivad ümbritseva keskkonna suhtes ja soovivad isikliku panusega asju paremaks teha. Enamuse oma tööl veedetud ajast viibin ma metsas ja näen samu kohti külastades pidevalt kuidas toimub see vastupidine protsess - kuidas inimesed autode koormate kaupa sodi ja sorteerimata jäätmeid metsa alla veavad. Metsast leiab kõike, koerakuudi, vana mööblit, wc-poti, ehitusmaterjalidest rääkimata. Kokkuhoidlik inimene saaks metsast tuua kogu maja ehitamiseks vajamineva materjali koos sisustusega. Ausaltöeldes oli ka endal suurejoonelisem plaan tänase ürituse puhul terve päev pühendada sellele, et toome koorma või kaks metsast välja, aga peale füüsiliselt ülikurnavat töönädalat ei ole selleks ei kehalist ega emotsionaalset rammu. Mis ma tahan öelda - see pilt Eesti metsades ajab südame lihtsalt pahaks. Miks just metsa? Ma pean ikka väga kõvasti pingutama, et üldse aimata seda vastust. Ja kui mõelda, et seda teevad Eesti omad inimesed, kellest arvestatav osa sageli läbi poliitikute retoorikas ja ka meie pagulaspoliitikat silmas pidades, tahavad seda maad ja riiki rangelt ainult omasugustele jätta, siis on lihtne leida ka endas sallimatust inimeste vastu. Proovin siiski positiivset ja optimistlikku joont hoida ja mõtlen, et täna on välja läinud tuhanded inimesed kes kannavad endas teistsuguseid, paremaid väärtusi ning tulevik on nende päralt. Minu siiras lugupidamine kõigile neile. Ise proovin jooksvalt ja jõukohaselt alati midagi metsast kaasa võtta - olgu see siis kasvõi kaitseväe poolt massiliselt vedelema jäetud padrunikestad ja lõhkepaketid või RMK kirjadega kilekotid, milles on metsa toodud istikuid.

Minu tänane talgutegevus on seni olnud siis tarukaalude andmete korrastamine ja nende analüüsimine. Loomulikult ei saaks ma seda tegevust talguks nimetada kui ma seda teistega ei jagaks:
Allolevalt pildilt leiate 13.04 võrdsustatud tarukaalude netoväärtused. Sel aastal 13.04 just selle pärast, et see langeb enamvähem sobilikku aega ja sel päeval hakkasime andmeid saama ka Tartumaa kaalult. Niisiis sinine joon  - Tartumaa (Elva), Punane - Võrumaa, Roheline - Jõgeva, Oranž - Lääne-Viru. Selgelt on lõunaosariikides kevad varasem ja kaalulangus väheneb juba aprillis. On arvamusi erinevalt aastast, et taimestiku ajaline nihe Lõuna - ja Põhja-Eesti vahel võib olla nädal kuni kaks. Sellesse perioodi, 13.04 - 04.05,  langeb paar tõsisemat korjepäeva. Olgu see kasvõi vargus surnud perede kallalt, korjeks saab seda pidada ikkagi, sest peredele mõjub sissetoodav kraam turgutavalt (jätame teoreetiliste riskide arutelu mõneks teiseks korraks).
Niisiis on silmapaistvad päevad 14.04 Tartumaal +1,6 kg ja 20.04 Võrumaal +3,1 kg. Perioodil 14-19.04 on soojade ilmadega head ja paremat tarru toodud kõikjal jälgitud piirkondades ja kaalud on kerges plussis või vähemalt nullis. Samuti 23-25.04. Edasise kevade tuleku ja ilma soojenemisega  läheb juba põnevamaks. Alates 29.04 on lõunapoolsed kaalud, kus loodus mõnevõrra ees, juba kopsakas plussis ja ka Jõgeva ning Lääne-Viru näitavad elavnemise märke, esialgu küll suurenenud miinusega, aga see on märk sellest, et pered on valmis tegudeks. Nende viimaste osas tõotab algav nädal põnevust lisada kuna ilmaprognoos on väga positiivne ja taimestik peaks nüüd üht-teist põnevat eraldama.
Jõudsime sel nädalal ome mesilates revisjoniga lõpusirgele. Selles osas nii palju, et metsades on pilt väga kena, aga põldude ääres mitte nii väga. Lisaks talvitumise problemaatikale on sümptomaatiline suurem söödakulu ja päris suur hulk tugevaid peresid on praegu viimaste aurude peal. Lisasime neile mõned söödakärjed, aga hoolimata väga suurest talvesööda kogusest tulevad nad üsna nibin-nabin sel aastal oma varudega välja. Nagu viimastel aastatel kombeks, siis ootan Lääne-Virus suuremat nektarit 15-18.05, aga seniks viisakamate ilmadega elatuskorje kätte saama. Eks pärast oleme targemad.
Ilusat talgupäeva kõigile - lähen proovin nüüd ise ka paar rehvi kraavist kätte saada!





Pühapäev, 25. veebruar 2018

Mesinduskonverents Beecome 24-25.02 2018 – Graz


Beecome on alates 2013 a. Euroopa Kutseliste Mesinike Ühenduse (EPBA) korraldatav roteeruva asukohaga iga-aastane Euroopa suurim mesinduskonverents. 2018 a. toimus see Austria suuruselt teises, 270-tuhande elanikuga linnas Graz.
Konverentsi juurde kuulub ekspo, kus on esindatud enamik suuremaid ja paljud väiksed mesindustarvikute ja muude sektoriga seotud kaupade müüjad, laborianalüüside pakkujad, open-source kaalumistehnoloogia arendajad jms. Enamiku kohalikust publikust tõmbab messile just ekspo, võimalus tutvuda erinevate tootjate viimaste mudelitega ning teha tootjatega kaupa “messi”-hindadega. Ürituse sisukam ja rahvusvahelist audientsi meelitav pool on loomulikult kõrgetasemeline konverents, milles oli seekord kutsutud esinejate hulgas nii Euroopa Komisjoni esindaja Javier Ruiz-Santaella Moreno kui mett eksportivate riikide ühenduse (NEXCO) eisndaja Norberto Garcia. Enamik teemasid kanti ette Saksa keeles ja soovijatel oli võimalus kasutada sünkroontõlgi abi.
Euroopa tasemel on üldpildis endiselt kuumim teema mee võltsimine ja importmete kvaliteet kuid viimasel aastal on lisandunud ja ajutiselt isegi kõige kuumema teemana esile tõusnud nn “Vaha skandaal” ja sellest tulenevalt vaha kvaliteediga seonduvad küsimused. Äärmiselt kaasahaarav oli ka Euroopa mesinike ühe mõjukama hääle, Copa Cocega Honey Group`i presidendi, Etienne Bruneau ettekanne kliimamuutuste mõjust Euroopa mesinduse tulevikule. Kahjuks oli tema prognoos väga pessimistlik ning tulevikus on arvatavasti suur osa Euroopa lõunapoolsematest aladest meemesilaste elutegevuseks kõlbmatu. Teisena tahaksin eraldi ära märkida Javier Ruiz-Santaella Moreno ettekande Euroopa Komisjoni vaatest mesindussektorile ning selle väljakutsetele. Hr. Moreno andis väga põhjaliku ülevaate komisjoni tööst ja tegevustest seoses vaha- ja meevõltsingutega ning rõhutas, et komisjon suhtub nendesse teemadesse väga tõsiselt ja teeb omaltpoolt kõik, et olukord paraneks. Paneeldiskussioonis, kus osalesid kõik esinejad toodi sektori poolt samuti välja, et kommunikatsioon ja mõistmine Europpa komisjoniga on väga hea ent takistused sõnumite edastamise ja parema lahenduse suunal tekivad rahvusriikide tasemel.