Esmaspäev, 15. veebruar 2016

Mõtteaineks mesinikele

Kuidagi raskelt tuleb see väga konkreetne asi mida mul öelda on. Ühest küljest ei puuduta see küsimus üldse väga paljusid mesinikke, teisest küljest meid kõiki. Ja kas just mina pean olema see inimene, kes selle teema üles võtab...aga keegi teine ju ka ei võta. On ju probleemseid teemasid teisigi, mida mesinikud suitsunurgas ja mujal vaikselt sosistavad, aga avalikult keegi arutada ei võta, sest...justkui ei ole kombeks või nii. Mina olen aga seda meelt, et ka probleemidest tuleb lugupidavalt, aga avalikult ja sirgeselgselt rääkida, sest muidu need ei arene lahenduse suunas vaid vaikselt süvenevad.

Olen korduvalt väljendanud, et kui mesinike hulgas oleks null-tolerants importmee sildistamise osas Eesti meena, siis seda probleemi vaevalt, et üldse ilmneks.  Sotsiaalne surve on efektiivsem kui keelud ja kontrollid. Praegu on aga selles teemas üsna hägune seis ja inimesed andestavad väga kergesti. On kuuldud ja nähtud, aga lihtsalt suitsunurgas sellel teemal pobisemisest ju ka midagi ei muutu?! Kui me avalikult välja ütleme, et selline käitumine ei ole tolereeritav, siis hakkavad hoiakud ja normid tasapisi muutuma. Sellest teemast pikemalt mõni teine kord...
PS! Parimaks näiteks kollektiivsest ignorantsusest on asjaolu, et mõni aeg tagasi oli mesinike hulgas levinud eksiarvamus, et kui segada importmett Eesti meega 50% ja 50%, siis võib selle sildistada Eesti meeks. Kes sellise mõtte mesinikele maha müüs ja nad uskuma pani nii pimedalt, et keegi isegi ei kontrollinud - müts maha! Nii suure hulga inimeste hüpnotiseerimine ei ole kindlasti lihtne!

Tagasi põhiteema juurde.
Mõned aastad tagasi kehtestati nõue kanda mesilaspered PRIA registrisse. Alguses läks see muidugi väga vaevaliselt. Mesinikud kartsid veterinaarkontrolli, ruumidele kohaldatavate hügieeninormide täitmist ja ilmselt kõige rohkem maksuametit. Alguses oli üks levinud tööstuse standardeid mesilased küll registrisse kanda, kuid märgiti igal juhul alla 15 mesilaspere, mis on piiriks rangemale kontrollile, ehkki nõuded on kõigile samad. Ülejäänud mesilaspered märgiti naiste, laste ja ämmade nimele. Kõigil oli 14 mesilaspere. Hea seegi! Registri üks olulisemaid eesmärke on ju taudide leviku monitoorimine ja vajadusel nende tõkestamine. See on mõeldud eeskätte meie endi, mesinike ja mesilaste kaitseks. Esimestel aastatel saadi registrisse ca 10-tuhat mesilaspere. Aastate jooksul on teadlikkus suurenenud ja 2015 oli registris juba 20-tuhat pere, ligi pool Eesti mesindusest. Loomulikult tahaks näha selle trendi jätku, sest see ei ole ju otseselt valikuline küsimus. See on seadusest tulenev kohustus!
Kuna PRIA kaardile kantud mesilate asukohad on avalikud ja kõigile nähtavad, siis osutus see efektiivseks tööriistaks ka mesinike omavahelise kommunikatsiooni mõttes. Saan vaadata teiste mesilate asukohtasid ja enda omasid nendega arvestades planeerida. Viimasel ajal on aga ilmnema hakanud kummalist käitumismustrit. Alguses harrastasid seda mõned üksikud mesinikud, aga kahjuks nüüd juba üha rohkemad. Kaardile märgitakse oluliselt rohkem mesilaid kui mesinikul kohati  isegi peresid on. Enne kui me kõik selle maailmavallutusega kaasa lähme tahaksin korraks hoo maha võtta ja küsida, mis on selle tegevuse mõte? Ma saan aru, et kümne aasta perspektiivis tahavad kõik oma mesilaid 100 korda suuremaks teha, aga nii lihtsalt see ka ei käi, et märgime kaardile ja ongi korras. Vastupidiselt, mida ma arvan et võiks olla sellise teguviisi eeldatav tulemus, kaotavad sellise käekirja harrastajad teiste ümberkaudsete mesinike lugupidamise ja enam ei arvestata, mida nad sinna kaardile märkinud on, isegi kui mõned neist mesilatest ka päriselt olemas on. Niisiis mõtleme korraks veel rahulikult järele ja lähtume ikka reaalsusest ning sellest, kuidas me tahame, et teised mesinikud meie suhtes käituksid. Kirjeldatud käitumismuster kindlasti ei tõsta kellegi tõsiseltvõetavust. Lõpuks ju ei anna ka see kaardile märkimine mingit garantiid, et teised mesinikud ei või 30 m kaugusele oma gruppi panna vaid garantii annab ikkagi mesinike omavaheline lugupidav ja arvestav suhtumine.
Selgituseks tahan öelda, et mul ei ole isiklikult kellelegi midagi ette heita. Ehkki ka meie piirkonnas praktiseerivad sellist kaardimängu 4-5 mesinikku, siis olukord on veel kontrolli all. Tore oleks aga sellise käitumise süvenemisele piir panna, sest vastasel juhul ei ole mõtet seda kaarti üldse täita või vaadata.


Neljapäev, 11. veebruar 2016

3 - 10.02.2016

Olen varem ka neid tarukaalu graafikuid siia postitanud, aga kui päris aus olla, siis mulle on jäänud mulje, et need vajavad natuke pikemat lahtiseletamist. Teen seda kahe kaalu näitel. Kaal alfa asub Elvas ja kaal beeta Väike-Maarjas.
Pildil on mõlema kaalu kohta kolm joont. Kõige ülemised vastavalt kaalu näidud, mis on fikseeritud iga poole tunni tagant. Kaalu muutus näitab suvel korje suurust, talvel peamiselt söödakulu.
Kaks keskmist sinist joont on tarusisene temperatuur. Iseenesest see praegu midagi olulist ei fikseeri ja näit oleneb vaid anduri asukohast kobara suhtes. Alumine sinine joon on huvitavam, sellelt on näha et viiendal ja kümnendal on pere alfa temperatuur tõusnud. See võib olla tingitud kobara liikumisest anduri suunas.
Kõige alumised kaks joont on välistemperatuuri jooned, mis on pidevalt üsna sarnased.
Niisiis on talvisel ajal nagu praegu, kõige olulisem ja huvitavam analüüsida söödakulu mesilasperes. Mingil hetkel hakkab suurem haudme kasvatamine ja siis söödakulu oluliselt suureneb. Kaalu joontel on kerged võnked sademetest ja kõige ülemisel rohelisel joonel on 10.02 võnge mesiniku sekkumisest (eemaldasin tarust inventari).

Niisiis on fikseeritud kaalud 03.02 kell 21.00
alfa: 43.73 kg
beeta: 46.07 kg
 Ja 10.02 kell 12.30
alfa:43.09
beeta: 45.50
Kaalu iibed vastavalt
alfa: 0,74 kg
beeta: 0,57 kg
Päevaseks söödakuluks teeb see vastavalt ca 100 ja 70 grammi, mis on igati tavaline. Ehkki pere alfa talvitub polüstüreenist ja beeta puidust tarus, siis söödakulu on seotud ka pere suurusega, mida on hetkel võimatu hinnata.
Järelduseks nii palju, et kõik tundub väga normaalne ja tavapärane. Ootame edasi!

Sellelt pildilt on küll pere beeta suurust raske hinnata, aga on näha et söödavaru on piisav ja ammendav isegi pika ja veniva kevade tarvis. 

Neljapäev, 4. veebruar 2016

Mesilagrupi rajamine #Mesindamine


Kirjutan natuke ka praktilise mesinduse küljest oma kogemusele tuginedes.

Muide, kas teadsite, et Eesti keeles ei ole sellist sõna nagu "mesindama"?

Üks olulisemaid küsimusi mesindamise juures on loomulikult "kuidas", aga väga oluline on ka "kus"? Mesiniku kontoriks on mesilagrupid, neid võib olla loomulikult üks kuni mitu, aga selleks, et tööd oleks efektiivne, ergonoomiline, ohutu ja mõnus teha peab töökeskkonna põhjalikult läbi planeerima. 


1. Korjeala
Kõige olulisem faktor edukaks mesindamiseks on mitmekülgne ja piisav korjeala mesilagrupi lähiümbruses. On teada, et mesilane lendab ka 5 km kaugusele, ent suure pildi paneb paika mesilagrupi lähiümbrus ja vaadelge 1-2 km raadiusega ringikujulist maaala. Tavamesinduse puhul oleks ideaalne tasakaalustatus nii kultuur kui looduslike maastike vahel. Mahemesinduse puhul peate sügavamale metsa sisse minema ja siis hoidke raielankide lähedusse.

2. Kooskõlastus
Kindlasti saavutage selge ja kindel kokkulepe maaomanikuga. Kui maa omanik on algusest peale kahtlev, siis pigem vältige seda kohta, sest grupi ümberpaigutamine on suurem tüli kui asi seda väärt on. Hea oleks mesilagrupp paigutada mõne elumaja lähedusse, kus pererahvas nii kahe kui neljajalgsete suhtes mesilastel silma peal hoiab, kuid samas peab inimestega ka piisavalt distantsi hoidma. Kui inimesed peaksid nõelata saama, siis varem või hiljem kästakse teil mesilased ära viia.

3. Maastik
Ehkki olude sunnil olen ise paigutanud mesilagruppe ka raielangile kändude vahele, siis targem on seda mitte teha. Raskeid meekorpuseid või sööta tassides võib ebatasasustel kergesti jalga väänata ja üldse - halb on tööd teha. Isegi kui sööta pumpate, siis 30 m voolikut selle tarbeks kaasas vedada on tüütu. Ideaalis võiks pinnas olla sile ja kõva, pigem tagasihoidliku rohu kasvuga.

4. Tee
Ülimalt oluline on juurdepääs grupile. Tähtis, et autoga saaks sõna otses mõttes taru kõrvale sõita. Iga lisameeter kuhjub aastatega kilomeetriteks ja tööviljakus kannatab. Hea oleks kui grupi juures  või selle lähedal on autole ka ümber-pööramise koht. Pikad tupikud võtavad jällegi lisaaega.
Ahjaa, peaaegu oleks unustanud-tee ise. Üks suurimaid vigu mis saate teha grupikoha valikul on teeoludega mitte arvestamine. See tähendab, et suvel kuiva ilmaga vaatate mingi hea nurgataguse koha ja viite sinna mesilased, aga hiljem selgub, et kevadel ja sügisel on see kaherattaveolise masinaga läbimatu. Ja küllalt tihti selgub, et ka neliveduga võib kinni jääta, ehkki mitte nii tihti. See kinnijäämise teema on päris tõsine ja üks suuremaid ebameeldivusi, mida nö tööpäev saab sisaldada.

5. Kui palju peresid ühte gruppi paigutada?
Mesinike seas on levinud arvamus, et õige number peaks olema kuskil 12 ringis, ent ma ise sellega päriselt ei nõustu. Loomulikult on õige arv selline, et kõikidele peredele jätkuks piisavalt nektarit ja õietolmu, aga minu kogemus näitab seda, et kui valemis konstandiks lugeda grupi asukoht (korjeala), siis palju enam oleneb tulemus ilmast kui mesilasperede arvust. Näitena võin tuua asjaolu, et 2015 tuli samast grupikohast keskmiselt vähem mett mesilaspere kohta 10ne perega kui 2013 aastal 150ne mesilasperega. Loomulikult on grupi suuruse kriteeriumiks perede läbivaatamise tempo, aga see on juba individuaalselt erinev. Silmas peab pidama, et viimasel perel peab olema mesi võetud enne kui tekib massiline vargus.

6. Tarude paigutus
Tarud paigutage kompaktselt, eriti metsas. aja jooksul võib selguda, et peab ka karjuse paigutama. Samas jätke iga taru kõrvale piisavalt ruumi, et oleks ruumi tööd teha.

7. Teised mesilad
Ära paiguta oma mesilagruppi naabri omale liialt lähedale ilma kooskõlastamata. Teiste mesilate asukohti kontrolli pria kaardilt. www.pria.ee -> põllumassiivide veebikaart -> mesilad.

Mu jutust võis nüüd jääda mulje, et ideaalne oleks vana kolhoosi viljakuivati plats metsa ja kultuurmaastiku piiril, ent ka selle variandi puhul peab silmas pidama, et kui teil on plaanis meevõtul puhurit kasutada, siis ärge tarusid asfaldi peale paigutage! Otse tarude ees võiks asukohast hoolimata muru või hein kasvada!

Kui kellelgi on mingi aspekti kohta lisaküsimusi, siis täiendan!

Näide heast grupi asukoha valikust. Vasakul on põhipered piisava vahega, et oleks hea tööd teha. Paremal on iduperedel vahed väiksemad - põhiperede jaoks sobimatud.

Kui poolel teel gruppi jääd kõhu peale kinni, siis see on ebaõnnestunud valik. Metsatee künklikul alal, mida näete auto taga on ka suvel kaheveolise masinaga raskesti läbitav ja rööpas. Lisaks ei vii see tee mitte kuhugi mujale, kui raielangile, kus on ebamugav ja kitsas töötada.

Teisipäev, 2. veebruar 2016

Neonikotinoidid. The End

Mitte just liiga detailselt, aga mäletan kui raskelt saavutati neonikotinoidide kaheaastane keeld Euroopas. Ja ma eksin, kui arvan, et tean kuidas see saavutati, aga peamine, et see nii läks. Selleks pingutasid kõikide riikide keskkonnaorganisatsioonid, sh mesindusorganisatsioonid ja ka kutseliste mesinike katuseorganisatsiooni maililistis olid pinevad ajad. Küll paluti saata kirju poliitikutele, küll ametnikele. Vastuseis sellele keelule oli mõistagi tugev ja keelu soovijaid vaadati kui hüsteerilisi puukallistajaid, kes vastutustundetult soovivad kompromiteerida maailma toidujulgeolekut ja põhjustada nälja näol kannatusi arengumaades. Aastad on möödunud ja nüüd nõustub ka peasüüdlane, et tõepoolest, selle tootegrupiga võib probleeme olla. 
Syngenta C8 olukord muidugi näitas, et isegi kui tootja teab oma toodete kahjulikust mõjust varem kui seda talle ette heitma hakatakse, siis mätsitakse kinni, aga see selleks. 
Kurb, et positiivsed muutused ühiskonnas nii raskelt tulevad. Või peaksin küsima, et miks sellised negatiivse mõjuga otsused kunagi üldse tehtud on? Jah, võib ju väita, et me saame otsuseid teha alles siis kui selleks on "teaduslikud" tõendid, aga selle pärast mõistlik ühiskond kasutabki ettevaatusprintsiipi! Või olen millestki valesti aru saanud? Ja liiga paljudel juhtudel on raha korrumpeeriv mõju positiivsete arengute takistuseks. Vähemalt nii mulle tundub. 
Mainin ära, et ma ei arva, et praegusest hetkest selle pestitsiidigrupiga lips läbi oleks, aga tagasitulekut sellest olukorrast vaevalt enam on.
Lugege artiklit ka, ehkki pealkiri ja sissejuhatav lause ütlevad enamvähem kõik ära:

Bayer revises position to propose extra protections for bees from pesticides

The pharmaceutical giant had initially accused the EPA of overstimating the impact of pesticide on pollinators but now admits report is ‘scientifically sound’

Esmaspäev, 1. veebruar 2016

Üle lombi


USA tuntud suurmesinikke on taaskord tabanud suured kaotused. David Hackenberg kaotas 90% peredest  ja maailma suurima mesila omanik Bret Adee kaotas 90st tuhandest 50 tuhat mesilasperet. Ühtlasi võtsid nad koos mõnede organisatsioonidega ette kohtutee EPA (USA keskkonnakaitse agentuur) vastu, kellel nähakse süüd suutmatuses reguleerida neonikotinoidide kasutamist, mida peetakse peamiseks mesilaste suremuse põhjuseks.
Täismahus artikkel on siin.