reede, 13. jaanuar 2017

Mõtteid mesindusorganisatsioonidest

Head mesinikud, mesilaste- ja meesõbrad. Nagu mõned teist teavad, siis olen viimastel päevadel teinud pisut tööd selle nimel, et nii Eesti mesindussektorile laiemalt kui ka EKMÜle konkreetsemalt mingeid tulevikuperspektiive seada ja selleks praktiline kava välja töötada. 

Teadupärast on sel kevadel vähemalt põhikirja järgi ka EKMÜ juhatuse plaaniline valimine. Et vältida tavapärast olukorda, kus koosoleku päeva hommikul osad seltsimehed ja -naised veel aimatagi ei oska, et nad õhtuks juhatuses lõpetavad. Mõtlesin teha varakult üleskutse kõigile liikmetele ja miks mitte ka hetkel veel mitteliikmetele kes sooviksid pühale eesmärgile kaasa aidata, et mõtleksime varakult ühiselt olukorra parima võimaliku lahenduse suunas. Iseenda jaoks sõnastasin mõned eesmärgid ja tegevused, mis minu jaoks olulised oleksid ning koostasin nimekirja inimestest, kes minu arvates võiksid mesindussektorile EKMÜ juhatuses enim kasuks olla. Kui sain aru, et lahendust vajavate probleemide hulk ja raskusaste on üsna suur ning tõsine, siis kujunes ka nimekiri lausa 9 liikmeliseks. Tõsi, ise ma ei poolda väga suurt juhatust kuna vastutustunne kipub pöördvõrdeliselt lahjaks jääma, aga tugeva juhtimise all ühtse meeskonnana on suurema juhatusega siiski parem võimalus midagi ära teha kuivõrd ühtegi töötajat ei olegi. Juhuslikke nimesid kokku liites oleks tulemus parem ilmselt väiksemal aktiivsete liikmetega juhatusel. Minu vabas vormis öösel kell 1 kirjutatud eesmärgid ja väljakutsed olid esmapilgul sellised:

     1)      Saavutada riigiga suhtlemisel reaalseid eesmärke, millest on kasu sektorile (haigused, taimekaitse, toetused, regulatsioonid jne)
      Ääremärkusena ütlen, et saan ise ka aru, et selle punkti sõnastus ja eesmärk on sisuliselt paras kukesupp, aga ma ei suuda ikka ära imestada kui vähe mesinike esindajad on saavutanud arvestades sellele tegevusele kulutatud ajaga. Me oleme ausaltöeldes päris saamatud.
     2)      Ühendada mesindussektor tervikuks
     3)      Viia mesindussektor ühtse katuse alla või konsolideerida organisatsioonid.
     4)      Luua meeskonnana toimiv kontor, kus töötab programmi alt 2 inimest, lisaks tegevjuht ja projektijuhid.
     5)      Valmistada ette järgmise programmiperioodi tegevuskava ja programm ise.
     6)      Järgmise programmi vahendid suunata sektori tervikliku ja jätkusuutliku arengu tagamiseks, selleks panustada ka mesinduskeskuse rajamise ideesse.
     7)      Kirjutada projekte, et tuua sektori manageerimise ja sisulisele poolele lisaraha
         Ääremärkusena ma saan aru, et manageerimise jaoks keegi raha ei anna, aga kui kontoris on rohkem inimesi, siis on ometi lihtsam kõike korraldada ja saab pisut koormust jagada. 
     8)      EKMÜ viia finantsiliselt teovõimelisemasse olukorda, selleks kasvatada liikmete arvu nt. 200ni. 
           EKMÜ ei pea olema intiimse õhkkonnaga reisiklubi vaid tugev erialaorganisatsioon.
     9) Pakkuda liikmetele koolitusi ja koolitusreise. Tugevdada igapäevast suhtlust ja arutelusid veebis.

Tagantjärgi tarkusena ma mõistan, miks ei jaganud sellesse inimeste nimekirja sattunud minu eufooriat ja indu "veelkord üritada midagi ära teha". Just "veelkord" ja "üritada" iseloomustavad minu poolt seda idee tasandil ettevõtmist kõige paremini, sest üks kuni mitu korda on mul kogu sellest mesinduse ühiskondlikust ja organisatoorsest poolest kopp ikka täitsa ees olnud. Siiski olen loomult idealist, kes tahab kaasa aidata ja midagi "ära teha". Oma praeguse ristiretke "Eesti Rohelise Liikumise" juhatuse juures näen ma paremini kuidas saab üks MTÜ ka täiesti edukalt ja teiste organisatsioonidega koostöös toimida. Aga kui ma sügavale enda sisse vaatan, siis keskkonnakaitse on küll mulle hingelähedane ent mul puudub selleks tõsiseltvõetav teoreetiline taust ja praktiline kogemus. Niisiis olen ajutiselt leppinud, et ma olen kõigest ja ainult mesinik - nii traagiliselt kui see ka ei kõla.
Ühesõnaga, võttes ette oma järjekordse nimekirja ja hakates inimestele helistama jõudsin poole peal arusaamale, et ei mängi ikka vist välja. Senistest kontaktidest oli laias laastus 50% positiivset tagasisidet, mõned 100% nõus kaasa lööma, mõned 50/50 ja mõned "kindel ei". Ma ei pane kellelegi midagi pahaks, aega on kõigil sama palju ja prioriteedid erinevates kohtades. Seda enam mõistan ka sektoriväliste partnerite (Ministeeriumid, Riigikogu, erinevad ametid ja asutused) tahtmatust meiega (mesinikega) mingeid asju ajada, kui me tegelikult ise ka ei taha endaga asju ajada ja meil on kopp ees. Taaskord, see ei ole etteheide ühelegi tublile inimesele vaid minu enda reflektsioon sellest, mis ma ise vahepeal arvan. Kahjuks või õnneks ei ole ma aga hobimesinik kes aeg-ajalt ülikonna selga ajab ja saab ennast tähtsalt tunda kui ministeeriumi uksest sisse läheb ja seal natuke esineb. Suur osa minu elust sõltub otseselt mesindusest ja mesilastest, ehkki see on tööna minu jaoks suur nauding (enamasti), siis olen ettevõtjana huvitatud ka võimalikult soodsast mesinduskliimast nii regulatiivses, keskkonna kui ka turu mõttes. Ma ei tee sügisel otsust, et hakkan järgmine aasta mesinduse asemel hobi korras hoopis puslesid kokku panema või midagi taolist. Seetõttu olen ma tinglikult ka selle olukorra pantvangis, mida võiksime tinglikult kutsuda "mesindusmaastikuks" ja otseselt huvitatud selle hea käekäigu eest. Rõhutan, et ma ei julgustaks kedagi, kes on samas olukorras, lootma jääma sellele, et keegi kolmas tema eest selle hea käekäigu eest hoolt kannab. Kellelgi ei ole mingeid kohustusi ja tehakse nii palju kui viitsitakse või tahetakse. Samas kui selle tegevuse käigus võetakse mingeid "positsioone" ja seda võrdlemisi pikaks ajaks, siis on loogiline, et inimestele ka teatav vastutus langeb. Pikk jutt lühidalt, siis praeguse olukorraga ei saa kaugeltki mitte rahul olla ja vaja on kardinaalseid muutusi. Seda just organisatsioonideüleselt, sest Eestis pole hetkel ühelgi organisatsioonil iseseisvat võimekust kvalitatiivselt vajalikule tasemele jõuda. Väga täpselt numbreid ei tea peast, aga eelarveliselt näiteks on kõigil kamba peale kokku alla 40 tuhande euro.

See kõik viib mind arusaamale, et niigi väikeste ressurssidega sektoril nagu seda on mesindus, ei ole võimalik suuri eesmärke saavutada ilma tõsise koostööta ja väheste vahendite koondamiseta. Veelgi enam ei ole võimalik midagi saavutada vastandudes. Kahjuks on senine olukord organisatsioonide vahel olnud just selline. Viimasest koostöökatsest on piisavalt aega möödunud ja suuremad kired ehk lahtunud, et asjaosalised võiksid taaskord peeglisse vaadata ja endalt küsida: kuidas edasi? Kas mõndedel mesinduse aktiivi kuuluvatel isikutel on kindel visioon, tahtmine ja energia realiseerida häid ideid, mida nad ei ole suutnud senise aasta, kahe, viie või kahekümnega veel realiseerida? Miks? Seetõttu võiksid asjast huvitatud inimesed veelkord kokku tulla, mõtteid vahetada ja ideaalis ühiselt edasi minna.

Eelnevast tulenevalt võtsin vastu otsuse taaskord astuda ka EML liikmeks, et selle puudusi mitte ainult kõrvalt markeerida vaid võimalusel ka nende lahendamisel abiks olla. Liikmeks astumise avalduse saatsin just täna 13.01.2017

Head koostöövaimu soovides!
NB! Mis puudutab eesolevat  EKMÜ juhatuse valimist, siis kutsun kõiki liikmeid üles varakult teada andma oma huvist organisatsiooni arendamise juures. Teen ettepaneku pidada arutelu kas maililistis või FB lehel. Seda minupoolset blogipostitust pidage vaid üleskutseks ja minu isiklike mõtete väljenduse kanaliks organisatsiooni lihtliikmena.

PS! Ma ei tee saladust sellest, et kui aasta pärast veel jaksu ja tahtmist on, siis kandideerin veelkord EML juhatusse ja seda mitte senise kursi jätkamiseks! Eestile ei ole tegelikult vaja mitut mesindusorganisatsiooni ja kui senised takistused ületatakse, siis ma ei näe põhjust, miks neid peakski mitu olema. Peab tunnistama loomulikult, et mu populaarsus EML liikmete seas pole teab mis suurepärane ja agiteerimine suurtele muutustele seda olukorda vaevalt et parandab....

PPS! Panin siin hiljuti paar puslet kokku, üllatavalt normaalne tegevus: