Neljapäev, 30. aprill 2015

Midaa...

Kuna ilm on olnud nagu ta on olnud, siis pole erilist põhjust ja võimalust tarude avamiseks tekkinud. Täna oli enamvähem soe, ehkki võiks parem olla ja tegime neljas grupis kevadrevisjoni. Minu suureks üllatuseks pole mesilased kehvade ilmadega siiski täitsa tühja passinud ja üllatavalt paljude perede puhul võiks öelda, et laiendamisega on hiljaks jäädud.
Ehkki olen rääkinud, et kevad on sellel aastal hiline, temperatuurid madalad, ilmad kehvad jne, siis tänane oli tõeliselt positiivne üllatus! Mesilased on vaatamata kõigele väga tublid olnud!



Teisipäev, 28. aprill 2015

Meil on ainult üks planeet!

Sattusin vaatama üsna huvitavat nõukogude-propaganda plakatite kogumikku. Isiklikult sellega vahetut kogemust ei oma ja ei hakka sellesse teemasse sügavamale laskuma, aga seoses Maaeluministeeriumi töörühmade tegevuse tulemuslikkusetusega taimekaitse, loomatervise ja teiste teemade osas sooviksin inimeste tähelepanu juhtida mõnedele näidetele. Näidetele, millega mul tugev assotsiatsioon tekkis. Vt pilte all. Ma rebin need mõttes külma sõja kontekstist välja ja asetan need 21. sajandi väljakutse konteksti - võitlusesse keskkonnaprobleemidega. Tõe huvides peab ütlema, et inimlikul tasandil töötavad meil ametkondades ja ministeeriumides väga toredad inimesed, kelledest enamus suudavad vähemalt rahuldaval tasemel empaatiavõimet kasutada ja näiteks meie sektori kui ka üldisemate probleemide olemusest aru saada. See on muidugi täiesti mõistetav, sest üksikisiku tasandil tahavad ju kõik elada puhtas ja jätkusuutliku keskkonnaga heaolu-ühiskonnas. Probleem on hoopis ametkondades kui organisatsioonides ja nende tsementeerunud hoiakutes. Samal ajal kui poliitikud deklareerivad "näoga inimeste poole olemist" ja "inimeste, keskkonna ning ettevõtjate huvidega arvestamist", on igapäevareaalsus aga siiski hoopis kurvastavam. Ükskõik millise probleemiga ametkondadega poole pöörduda, jõutakse päris kiiresti üsna tavapäraste lahendamatusteni: „raha ei ole, aega ei ole, ei ole, ei ole, ei ole, midagi muuta kahjuks ei saa“. Kusjuures üks aspekt mida ma selles jutus usun on see, et poliitilist tahet tõepoolest idealismiga ei tekita - pappi on vaja.

Samas on minu kodumaa, vähemalt minu mõttes, selline väike ja paindlik euroopalik riik, kus me saame teha õigeid ning vajalikke tegusid ning ülejäänud maailmale eeskuju näidata. Mitte ei kopeeri lahendusi teistelt tagantjärele. Räägitakse, et meil ei ole visiooni, ma pigem näen, et meil pole üldse mune. Päris nõme, kui meil on head mõtted, aga ei ole julgust ega raha ega aega? Kuhu meie julgus saanud on? Põhiline jutt on see, et Euroopast on kõik ette kirjutatud, ise midagi otsustada ei saa. Päris nii see ju ka ei ole. See raha vabandus on muidugi absurdne jura...21. sajandi kontekstis, kus raha iga päev mitte vähe välja mõeldakse, no palun. Kui me aga arvame, et meil ei ole head mõtted ja meil polegi mõtet midagi ise mõelda, kopeerime kõik bossidelt otse maha, oleme tublid ja sõnakuulelikud, äkki saame õhtul präänikut, siis polegi mõtet üldse midagi arutada.

Ühesõnaga ma soovitan inimestel järele mõtelda enne kui nad räägivad, et toidutootmise juures sellises mahus mürke kasutada ning keskkonda ja iseennast hävitada on okei! See maailma nälgimise jutt... palun, suhtuge endasse natukenegi lugupidavamalt! Esiteks, maa suudab mahepõllumajandusega toita 10 miljardit (fao.org)! Teiseks, mis see meie mure on? Meil on iive negatiivne ja ei pea mingit lühinägelikku solki kokku keetma selleks, et keegi kuskil süüa saaks. Jah, loomulikult meil on vaja eksportida, aga kas me peame võistlema Poolaga mängus, mille me ilmselgelt kaotame? Äkki peaks midagi kavalamat ja väärtuslikumat tegema?

We only have one planet:


The faith of the planet is your faith:


PS! Kellel on keskkonnaprobleemide põhjuste suhtes keskmisest sügavam huvi, siis soovitan seda William Freudenbergi (keskkonna-sotsioloog?) teooriat uurida. Tema topelt-diversiooni teooria keskendub ebaproportsionaalsusele ja tähelepanu kõrvalejuhtimisele selles temaatikas. Lühidalt öelduna on ühiskonnas tekitatud väärarusaam, et ühiskonnana me võidame, tuues ohvriks keskkonna, kui tegelikkuses võidavad vähesed ja pikas perspektiivis on kahju korvamatu.

Päris hea postitus sai? Nõukogude propaganda mix vandenõuteooriatega...:)

Neljapäev, 23. aprill 2015

Uudised

Täna tulid Rootsi kolleegidelt värsked halvad uudised, et neonikotinoidid ei ole mesilastele ikka veel kasulikuks muutunud. Uuring avaldati ajakirjas Nature ja on leidnud elavat vastukaja. Rootslaste enda hinnangul peaks see debatile väga suurt mõju omama.
Artikkel
Video

Esmaspäev, 20. aprill 2015

Mesi on hea!!!

Pole vist ebatüüpiline, et mesinik ise mee vastu erilist huvi ei tunne. See aitab lõpuks arveid maksta, aga mesindatakse peamiselt ikka mesilaste, mitte mee pärast. Pean tunnistama, et ma ei ole siin erandiks. Mett olen elus tarvitanud ikka oma jagu, kuna teda lihtsalt on palju käes, aga kunagi ma pole erilist huvi tundnud, et mida ta siis nii väga täpselt endast kujutab. Kõlab üsna tobedalt, ma saan ise ka aru! Eks aastate jooksul on erinevaid fakte ja jutte ikka meelde jäänud:

1) Mesi on peamiselt suhkrud ja vesi, kuid mitte ainult
2) Mee energeetiline väärtus on kõrge
3) Mee glükeemiline indeks on madal
4) Mees on aminohappeid, mineraale ja vitamiine
5)Mesi ravib köha ja kurguvalu paremini kui köhasiirup
jne...,

aga ausaltöeldes ma pole just kõige eeskujulikum ja põhjalikum fänn olnud. Seda enam on minu üllatus suurem kui ma täna juhuse tõttu seda teemat uurima hakkasin...

Mesi on Suurepärane! 
Sööge mett!

Soovitan kõigile, välja arvatud lastele vanuses alla 1. aasta ja diabeetikutele

Panen siia mõned populaarteaduslikud tekstid:

#Märkan

Kuulsin hommikul vikerraadiost, et täna on märkamise päev. Seoses sellega märkasin, et vaikselt hakkab väga kiireks minema. Nädalavahetusel saime mesilastel põhjad vahetatud ja täna vastan nädal aega vanadele kirjadele (ma arvasin veel hiljuti, et minust ei saa sellist inimest, kes vastab kirjale nädal aega hiljem, aga kahjuks on see olukord nüüd käes. Palun kergemat karistust).

Paju küll õitseb ja annab tolmu, aga temperatuur on masendav. Esimene lootus nektarit saada on vist alles nädalavahetusel, jälle. Eelmine nädal oli sama lootus. Enamus peredel on söödavaru küll soliidne, aga 15% on ikkagi sellised, kelle pärast peab muretsema. Nüüd on ka vurriruum uusi kärgi servani täis ja ruumipuuduse leevendamiseks ostsime merekonteineri. Kahjuks seal küll kärgi hoida ei saa, sulavad sooja ilmaga ära, aga muu tavaari saab sinna paigutada.





Laupäev, 11. aprill 2015

Triplett koodon

Kas te olete sellest midagi varem kuulnud?
Mul on selline tunne, nagu oleks koolis paar aastat vahele jätnud. Peab ütlema, et kutseliste mesinike koolituse tase on tõusnud kiiremini kui ma jõudsin ära registreerida. Sülemite puu otsast kättesaamisest pole ammu juttu olnud. Igati heas mõttes!


Au ja kiirus lektoritele!

Päike paistab, ilm on soe...

Tegime veidi tööd. Peab ütlema, et suurepärane tunne on olla mesilas, kui mesilased juba lendavad. Mesilasgruppides nägime ka teisi elukaid - loodus tärkab. Veidi kahju on inimestest, kes ainult linnakäras ja betoonseinte vahel aastaaegade möödumist jälgivad, aga saan aru, et neil on minust ka kahju. Aus kaup. Igaljuhul fantastiliselt mõnus on kevade saabumist jälgida! Tegin telefoniga taaskord mõned pildid, spetsiaalselt teile! Minetasin korraks ka professionaalsuse ja avasime kolm taru, lihtsalt et näha mis toimub. Tegelikult ei muuda see vaatamine midagi, aga kuna selle blogi loetavus on viimasel ajal juba üsna tõsiseltvõetavalt kasvanud, siis tunnen ka kerget vastutuse koormat ja üritan omalt poolt midagi lisaks pakkuda.
Avasime täna kolm pere. Kaaluperel oli mune ühel raamil, muidu seis okei ja visuaalselt võib pere keskmisest veidi tugevamaks hinnata. Lisaks avasime kaks peret, keda rahvasuus kutsutakse "Alfa udupeeneteks". Kaalu peal on meil praegu suht suvalised kaabakad ja peab ütlema, et nendega võrreldes on Janeku emade järglased üsna tsiviliseeritud. Talvitumine 5, kärjel püsimine 5, sööda tarvitamine 5, rahulikkus 5. Mõlemal neist peredest oli ka mune ühel kuni kahel raamil, aga teise juures leidis kinnitust, et mesilased tegid jahedate ilmade saabudes haudmepausi. Ühel raamil oli pisut kaanetatud koorumata hauet, vaklasid ei olnud.

Jõudsime ka põhjasid vahetada....mnjah...see pole eriti huvitav iseenesest, aga looduse tärkamist on mõnus jälgida ja põhjade vahetamine annab põhjust loodusesse minna.
 

Herilase pesa põhja all....sindrinahad!

 Selline põhi annab tunnistust mesilaste heast hügieenilisest käitumisest!

 
See varganägu eksis põhimõtte vastu, et tuleb enne jalga lasta, kui omanikud üles ärkavad. Tegelikult on nende hiirtega see lugu, et nad söövad ennast nii paksuks, et ei mahu enam lennuavast välja ja...edasine on juba vältimatu.


 Kuklased on mu uued lemmikud. Ehkki mõnes mesilagrupis on nad juba ülearu uudishimulikud ka tarude suhtes, siis loodan nendega heanaaberlikes suhetes läbi saada. See konkreetne pesa oli tarudest 15 meetrit.





Neljapäev, 9. aprill 2015

Mesilaspere hind

Kutseliste mesinike jaoks üks väga oluline toode, mida müüa, on mesilaspere. Jah, kõik mesilaspered on mesinikule väga armsad ja kahju on tegelikult häid ja tugevaid peresid müüa, aga päeva lõpuks on mesindus ikkagi tegevus, mis peab leiva lauale tooma, ja vahet ei ole kas müüd mett või peresid. Nõrkasid peresid ju teoorias võiks ka müüa, millest oleks siis vähem kahju, aga endast lugupidav mesinik üritab müügiks pakkuda ikka üle keskmise peresid, sest mesilaspere on mesiniku visiitkaart ja keegi ei taha, et seal oleks kirjas, et sa oled kehv või keskpärane mesinik.

Niisiis olen minagi veeretanud seda mõtet aastast aastasse, edasi tagasi, et kas ikka müüa peresid või mitte. Olen neid väga vähe müünud ja kipun ka edaspidi pigem mitte müüma. Miks? 
Üks ja ainus põhjus on mesilasperede turuhind. Need kõiguvad 50-st eurost 200 euroni ja 200 euro peal mina veel müüma ei tõtta. Ühest küljest ma ei taha näiliselt sama toodet turuhinnast kõvasti kallimalt pakkuda (mis mõttega?), teisest küljest mulle meeldib asju müüa nii, et ostja on ka rahul. 
Kolmandaks ma ei jõua selgitada kuidas 20-ne farrar raami eest peabki rohkem maksma, sest seda on rohkem ja see on parem! Aga kui ei selgita, siis ostja ei saa aru mille eest ta maksab?!

Nüüd jõuame olulise mõtteni. Mis on mesilaspere aus hind? Üks tuttav hobimesinik pakkus mulle väga sümpaatsena tunduva mõtte, et see võiks olla mesilaspere poolt samal aastal toodetud saak miinus kulud. Sisuliselt tähendab see ju 100%list tootlikkust investeeringule poole aastaga kui see investeering kavatseb ka üle järgmise talve elada, mille tõenäolsus võib olla 85-90% Eesti keskmisena. Ega eesmärgid ei peagi tagasihoidlikud olema, aga see pole veel probleem. Keskmise mesilaspere ostja ja müüja arusaamad lähevad totaalselt lahku alles siis, kui hakkame vaatama oodatavat toodangut. Ostja poolt jätame toodanguna arvestamata idupere, vaha ja õietolmu ning vaatame ainult mett. Eesti keskmine mee-saagikus on statistiliselt vist ca 25 kg pere kohta, milles võiks küll kahelda, aga nii on. Ilmselt see 25 kg müüakse siis 8 eur/kg ja peale muude kulude mahaarvamist jääb heal juhul 100 euri alles.

Kui nüüd vaadata müüja vaatevinklist, siis arvutus võiks enamvähem olla midagi järgmist:
Tugev pere toodab 
poolteist idupere=150 eur
60 kg mett 240 eur
2 kg vaha 16 eur
lisaks muud saadused...vaha, suir, õietolm jne...
Ja peaks vist arvesse võtma ka mesilaspere asendamise kulu, sest mesila peab ikkagi mingi konstantse suurusega olema.

Kulud on ka märkimisväärselt madalamad kui hobimesinikul ja siit need käärid tulevadki, et miks peaks tegema kahjumliku tehingu. Ja sageli kutselised mesinikud müüvadki praegu peresid alles siis, kui neid on nii palju, et enam jõud üle ei käi. Nagu ütleb Ardi, siis parem viskan kevadel korpused peale ja sügiseks on mett ikka rohkem, selmet tasuks pere ära müüa. Ja pere ise jääb ka alles - Good point!
Kusjuures märgin ära, et mul ei ole üldse mingit probleemi iduperede turuhinnaga. Neid võin müüa nii, et vähe pole, aga ostjad võiksid endale selgeks teha, et mesilaspere ei ole kuupäevast hoolimata alati päris sama asi. Peab ikka kalendrisse ja tarusse ka vaatama, enne kui otsus teha.

Pikk jutt lühidalt: Mesilased on väga kõrge tootlikkusega põllumajandusloomad ja kaugelt kõige normaalsemad lemmikloomad, kes ei aja karva, ei riku mööblit ja uksi ning ei käi pinda. Ma ei saa aru, kuidas turg neid nii valesti hinnata saab?

Kolmapäev, 8. aprill 2015

Tere, olen algaja mesinik...

Tere, olen algaja mesinik, millist raamitüüpi valida?
Tundub, et see on mesinduse surematu küsimus ja lõplikku vastust sellele ei ole ega tule, sest ikka ja jälle, iga kevad koos lume sulamisega, tõmmatakse see teema nullist üles, nagu poleks varem sellele vastatud...aga vist väga konkreetselt ei olegi? Alati on vastuseks mingi paras häma, et see oleneb sellest ja teisest.... Tegelikult on lõplik vastus väga konkreetne, lihtsalt keegi ei taha teiste raamitüüpide surematute fännidega vaidlema hakata, nende pahameelt endale tõmmata ja lõpuks pole sellest ju midagi võita...

Isiklikku kogemust on mul Eesti raami, Eesti poolraami, Langstrothi ja Farrariga mesindamisel.

Need neli paremuse järjestusse panduna oleks:
1) Farrar
2) Eesti poolraam
3) Langstroth
4) Tükk tühja maad
5) Eesti raam

Esiteks peab raam olema madal, mitte just liiga madal, aga optimaalselt madal. Nii saab teha mesilaspere jaoks kõige optimaalsemaid laiendusi ja pole liiast õigel ajal ja kohas ka näiteks vahele laiendada. Teiseks peab olema meekorpus optimaalse ja jõukohase kaaluga. Ise ma pole just mingi härg, aga väga kilu ka ei ole ja Langstrothi ning Eesti raami korpused jäävad juba liiga raskeks. Jah loomulikult võib mesindada ka raam-haaval, aga siis kaob korpuste mõte ära ja korpustaru vs lamavtaru arutelu pole vaja pidada. Kes tahab, see on juba ammu aru saanud, et lamavtaru koht on muuseumis. Kui aga raam-haaval mesindada, siis kipun arvama, et kõige õigem raam on hoopis dadant. Kolmandaks on farrari ja langstrothi mõõtudele olemas tehnoloogia. Eesti raam on laiemas plaanis paras haruldus ja kokkuvõttes läheb sellega mesindamine kallimaks. Eks põhjuseid võib rohkemgi tuua, aga ma olen tolerantne ja lõpuks on kõige parem raam see, mis on mett täis!

Pole tänu väärt!

Teisipäev, 7. aprill 2015

Minu Eesti

Enne valimisi meeldis mulle kõige rohkem Sotsiaaldemokraatide retoorika, milles nad lubasid oma kallite valimislubaduste katteallikaks majanduskasvu, mille nad saavutavad läbi koostöö ettevõtjatega. Mikser sõnastas selle umbes nii, et nad kuulavad senisest enam ettevõtjaid ja leiavad ühiselt võimaluse viia miinimumpalk nelja aastaga 800-euroni, nii et kõik võidavad jne. Eks enamikele valijatele tundus õigustatult see jutt paraja jamana ilmselt, aga mulle mitte täielikult. Eks selle sisu idealistlik ja liiga-hea-et-uskuda tundub,  aga... ma näen parendamiseks kõvasti ruumi ja olen ilmselt meeleheitel! Ma ei saa muidugi rääkida teiste sektorite eest peale mesinduse, sest võib-olla on just meie sektor kuidagi väga eriline ja eriliselt problemaatiline ning kõikide ametkondade must hobune, mis ei ole oluline, aga tahab liiga palju tähelepanu??? Nagu klassi viimases pingis istuv tähelepanu-defitsiidiga halvasti käituv laps, kes segab tundi ja ei lase õpetajal normaalselt tööd teha?

Olen meeleheitel, sest see kuidas riik praegu tegelikult ja reaalselt ettevõtjate ja sektori probleemidega ning ambitsioonidega tegeleb on pehmeltöeldes pettumustvalmistav. See dissonants Mikseri loogilise ja sümpaatse visiooni ning päris elu vahel on niivõrd suur, et see on nagu Alice Imedemaal, mille mõtleb välja inimene, kes on tarbinud psühhotroopseid aineid (või kõigest üle töötanud). 
Lähipäevadel astub uus valitsus ametisse ja meie (mesindussektor) jätkame sealt, kus pooleli jäime. Kruuse on juba kolmas erinev minister aasta jooksul, aga mingit erilist drastilist suunamuutust me ei oota ega looda. Tõeline suunamuutus oli viimastel aastatel, vaid GMO osas kui Rosimannuse keskkonnaministeerium tegi totaalse, vähemalt retoorilise, kannapöörde kui GMO teema liiga palju avalikku tähelepanu sai. Kahjuks olid selleks hetkeks suured otsused juba tehtud ja ilmselt saame meiegi neid vilju maitsta.
Teemadering on lai ja kiiret läbimurret me ei oota.

1) Taimekaitse ja pestitsiidide kasutamine - PÕM
Probleeme on palju alates taimekaitsevahendite etikettidest, mõjude hindamisest, väärkasutamisest, koolitusest ja poliitilisest suunavõtust. 
Äkki peaksime selle teema ka Keskkonnaministeeriumis tõstatama? See ei puuduta ju mitte ainult mesindust, vaid ka looduslikke tolmeldajaid ja ökosüsteemi tervikuna.
2) Mahemesinduse diskrimineerimine - PMA
Näiteks Soomes ja Saksamaal on valdaval enamikul maast võimalik tegeleda mahemesindusega, kui on täidetud nõuded tarumaterjali, talvesööda ja varroa-ravimite suhtes. Eestis, see on mu isiklik kogemus, ütleb ametnik, et meil ei ole alasid, kus oleks võimalik mahemesindusega tegeleda ja sellega jutt lõppeb. Ometi oleme mingil ühiskondliku teadvuse tasandil ju väga roheline ja looduslähedane riik? Kas peaksime sellest ideaalist siis loobuma, kui see üldse tõele ei vasta?
3) Veterinaarne tugi loomapidajatele - VTA
Hetkel on see olematu ja põhimõtteliselt on riik loobunud mesilashaiguste ja -taudidega tegelemisest.
4) Meeturg ja selle korrastamine - VTA
See kuidas riik ei seisa oma ettevõtjatele ausa konkurentsitingimuste tagamise eest on lihtsalt piinlik. Kogu aeg on ainult jutt, et me oleme jube tublid ja kindlalt edasi, aga elementaarsete asjadega ei viitsi keegi tegeleda.
5)...
...
...
Lühidalt: Pettumus.

Ahjaa...kas endine PÕM peaks olema nüüd MAM? See on küll sisuline samm edasi! <-Väike nali!


PS! Hakkasin kontrollima ja selgus, et praegusel valitsusel ja Padaril ministrina sai just täna aasta täis. Palju õnne! Meie mõnede kohtumiste põhjal jättis ta ainult hea ja tegusa mulje!

Pühapäev, 5. aprill 2015

Tänavakunst


Allikas: http://imgur.com/gallery/T0M0d

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes võiks midagi taolist tellimustööna teha?
Palun võtke ühendust!
mart.kullamaa@gmail.com

No näed siis... 3

Ületas ka Eestis uudise künnise:

Uurijad: populaarne umbrohutõrjevahend põhjustab tõenäoliselt vähki


Artikkel