Täna vedasime kokku eelnevate märkuste põhjal välja valitud tulevasi emaperesi. Paljud ei tundunud täna nii head kui varem, aga umbes pooled said siiski järgmisesse vooru. Mida rohkem peresid vaatasime, seda raskem oli sõelast läbi pääseda. Hetkel sai neid kokku seitse ja ees ootasid juba neli eelmisest aastast. Eelmine aasta alustasime kaheksaga, aga neli neist on tänaseks välja langenud. Seega on valikut praeguseks piisavalt. Loomulikult ei tohi vageldatavas peres olla kuppe praegu ega ka tulevikus. Kriteeriumideks oli peamiselt kevadine areng koos rahulikkusega, kärjel püsimisega ja haudme-mustriga. Eks kompromissi on tihti raske teha, aga õnneks oli päris palju ekseplare, kes täitsid rahuldavalt kõiki kriteeriume. Eriti muljetavaldavad olid mõned punase märgisega emad, kes endiselt väga viljakad on. Tuletan meelde, et punase ema jaoks on tänavune juba neljas aasta. Üks neist oli lausa kuue korpuse peal ja käitus väga viisakalt, mistõttu on see lihtne valilk. Samas mõned eelmise aasta punase märgisega emapered on selgelt väsinud ja neil tuleb esimesel võimalusel ema ära vahetada. Üldiselt üritan vältida eelmise aasta emade aretusse toomisest, aga mõned neist siiski kokku vedasime, et neid edaspidi põhjalikumalt jälgida. Nad lihtsalt olid nii head. Esimeses järjekorras peaks vageldama vanemaid tegijaid, kes on ajaproovile juba vastu pannud ja samas ei pruugi enam seda hooaega lõpuni vedada. Nii mõnedki valitud pered paistsid silma ülihea arenguga, teistel puhul oli valiku peamiseks motivaatoriks eeskujulikult viisakas käitumine mesiniku suhtes.
Mõnedele on tõsiselt vastukarva Eesti mesinduse kontekstis termini "tõuaretus" kasutamine ja väidetakse, et meil tegeletakse tõuparanduse, mitte tõuaretusega. Mina ei pea ennast kindlasti mingiks tõuaretajaks, kaugel sellest, aga siiski on meil plaan hakata tõuaretusega tegelema. Sellest tulenevalt on mul hea meel teatada, et hakkame koostööd tegema minu arvates ühe Eesti talendikama mesilaste tõuaretaja Janek Saarepuuga ja lootused minu poolt on üsna kõrged. Vt. ka www.alfalfa.ee
Ehkki mesindamise mõttes oli see ideaalne päev - töö ainult kõikidest kõige paremate peredega, siis trumpas selle üle veel üks haruldane kohtumine. Nimelt õnnestus päris lähedalt, ca 40 m pealt näha emakaru koos kolme pojaga. Minu jaoks oli see esimene otsene kokkupuude, tavaliselt on vaid tagajärgede koristamise rõõm. Peab ütlema, et see oli äraütlemata meeliülendav 2-3 minutit. Suur emakaru küll pani raiesmikult päris muljetavaldava kiirusega võpsikusse, kaks poega järel, kuid kolmas kutsikas jäi meid uudistama. Passis natuke, aga taibates et sõbrad minema läksid hakkas haukuma. Päris kõva häälega lärmas ja mingil hetkel saanud ilmselt vastuse, jooksis teistele järgi. Ehkki nad olid meie mesilagrupist ca 100 m kaugusel, siis see olukord tegi mulle suurt rõõmu! Kahjuks ei jõudnud suure ähmiga telefoni piisavalt kiiresti välja võtta ja fotosüüdistus jäi olemata.
