Reede, 14. august 2015

Eriala: Mesinik

Üks tuttav küsis minu arvamust, et kas ta peaks Olustvere kooli mesinduse erialale kandideerima. Loomulikult ma suudaks ilma erilise vaevata huvilisi motiveerida mesinusega rohkem ja põhjalikumalt tegelema, aga teisest küljest, miks mulle selline koorem? Kui midagi soovitad, siis tekib teatud moraalne vastutus jne. Parem toodan ise mett ja annan vajadusel head nõu neile, kes oskavad küsida. Kuid siiski, Olustvere? Kas, miks, mida?
Esimesena soovitan enda eesmärgid seoses mesindusega läbi mõelda ja mingi ajaline mõõde neile juurde panna. Näiteks, et soovite 3-5 aasta pärast toota X tonni mett ja mesindust elukutsena võtta või mesinikuna tööd leida. Selle plaani pealt saab juba konkreetsemaid soovitusi jagada. Olustvere on ju põhimõtteliselt ainuke koht kus "ametlikku" mesindusõpet saab ja seetõttu eriti midagi paremat soovitada ei olegi. Omal käel õppimine on muidugi ka variant, aga ma arvan, et kokkuvõttes igatpidi kallim. Kursustel tasub loomulikult käia nii palju kui jaksu on, aga seda peamiselt erialase sotsialiseerumise mõttes. Pole ammu ühtegi väga inspireerivalt huvitavat koolituse pealkirja näinud. Praktiline mesindus on selline ala kus väga tõsiselt teadust ei tehta ja parim võimalik lahendus praktiliste tegevuste organiseerimiseks on tavaliselt kollektiivse kogemuse pealt saavutatud optimum. Lisaks sellele tuleb osata kuulata neid, kellel on selged arusaamad ja raudsed kogemused. Kuna aga enamvähem iga mesinik kes on 10 aastat mesilasi pidanud, arvab et ta vastab eelpool kirjeldatule, siis terasid sõkaldest eristada on keeruline ja lihtne on siin ka vigu teha. Seetõttu on vajalik ka teiste mesinikega hästi läbi saada, nendega kogemusi vahetada ja informatsiooni väga kriitiliselt hinnata. Kindlasti tasub kuuluda ka erialaorganisatsiooni ja nende töösse aktiivselt panustada. Pingutused ei jää inimestel tavaliselt märkamata ja see võib palju uksi avada, eelkõige erialase teadmuse näol.
Õppepäevade korraldamine aastaid stiilis "Talvised tööd mesilas, kevadised tööd mesilas, suvised tööd mesilas, sügisesed tööd mesilas, vahasulatus, inventari hooldamine, mesilaste söötmine  jne." on muidugi masendavalt ära leierdatud. Kui koolitustega üldse riikliku mesindusprogrammi raames jätkata, siis peaks hakkama huvitavamaid ja inspireerivamaid küsimusi ja teemasid välja mõtlema ning suunama need just potentsiaalsetele arenevatele tootjamesinikele (loe: noortele), et pikemas perspektiivis tagada Eesti mee omavarustatustase. Toon mõned näited huvitavatest teemadest:

1. Mesinduseetika
2. Stiilivead mesinduses
3. Mesila strateegiline planeerimine ja jätkusuutlik majandamine
4. Kasumlik mesindus
5. Kolm põhitõde meetootmise kohta

Muidugi ma soovitan kõigil mesinikuks õppida, ise teadmata teie tausta, eesmärke ja võimalusi!
Ahjaa, enne tasuks endale selgeks teha, mida see elukutse endast üldse kujutab!




6 kommentaari:

  1. Vaatan, et pildi peal sul ka plastik korpused peal. Mõtlesin et sul ainult täispuit korpused või kasutad alles jäänud plastik korpusi? Või on sul mingi süsteem?
    Mesindust tuleb kõigil eestlastel õppida, mesinikuks saamine iseasi.

    VastaKustuta
  2. Ei ole plastikkorpusi enam alles. Pildi peal ülemised on uued, sellest ka heledamad.

    VastaKustuta
  3. 30 peret grupis ja kõigile jätkub tööd?

    VastaKustuta
  4. Kas oled oma tarudest, ehitusest siin rääkinud?

    VastaKustuta
  5. Selles grupis on tegelikult 60 peret. 20 põhiperet ja talvitumisele viidud 40 iduperet. Tarudest pole eriti pikalt midagi rääkida. Puidust farrari mõõtu korpused, metall-katus, vineerist põhi.

    VastaKustuta
  6. Kas talvitamiseks on seinapaksus piisav? Mis paksusega on?

    VastaKustuta