Mee turg Eestis ja mee müügi suurendamise võimalused

Täna on suurepärane päev taaskord rahast rääkimiseks. Nimelt kui mesindusorganisatsioonid ei saa omavahel kokkuleppele, et kuidas sektorit ikkagi edasi või tagasi viia ja kõigil on väga erinevad arvamused, siis täna avaldas Eesti Konjunktuuriinstituut EKMÜ tellimusel valminud 40 lk. uuringu 

"Mee turg Eestis ja mee müügi suurendamise võimalused"

See annab meile vahelduseks aimu, mis tegelikult toimub ja analüüsimiseks natuke rohkem materjali kui kõhutunne. Jah, peab ütlema, et valim ei ole just muljetavaldav kuid siiski rahuldav. Väidetavast 5469st mesilasperedega majapidamisest vastas küsitlusele 136. Kõige enam vastanuid oli väiketootjate segmendis ja kõige parem esindatus suurtootjatel. 

See seab minu ette küsimuse, et kas suures plaanis ei peaks tegelema rohkem nende mesinike huvide esindamisega kelleni on võimalik jõuda ja kelledest aru saada. Need, kes kommunikeerivad organisastsioonidele oma mured ja vajadused selle asemel, et lahendada nende hüpoteetiliste võsamesinike probleeme aastast aastasse nendega mitte kunagi kontakti saavutades ning tegelikult nende vajadusi teadmata. Sest see võsamesinik on ju hüpotees ja isegi kui ta reaalselt eksisteerib, siis me ei tea mis on tema vajadused.

Teravamad ehk said juba aru, et mu jutt triivib jälle viimase aja mesinduse kuuma teema juurde - MP. Nimelt kui EML sai järgmise programmiperioodi vastutava täitja rolli, siis EKMÜ pidi oma soovide nimekirja kenasti kokkupoole tõmbama. Detailidesse laskumata on aga igasuguse rahajagamise eelduseks mingisugune tervikpilt. Mina olen enamvähem konstantselt üritanud oma pilti teistele maalida sellisena, et kolme aasta perspektiivis oleme võimelised meetootmisega jõudma omavarustatuse tasemeni ning heal juhul isegi pluss-poolele. Selleks on vaja aga ettevaatavalt tegeleda turustamise ja teravnenud konkurentsist tulenevate vajaduste lahendamisega. Kahetsusega pean muidugi tunnistama, et mu eneseväljendusoskus on sedavõrd nüri, et nüüdseks juba kümnete tundide koosolekute ja konsultatsioonide käigus pole ma suutnud teisel pool lauda istuva organisatsiooni esindajaid veenda selles, et see üldse mingi reaalne stsenaarium saaks olla.
Ma üritan seda võimalukult neutraalselt serveerida, aga arvamused lähevad kardinaalselt lahku selles, kas meil on vaja turustamise peale ennetavalt mõleda, selleks eesti mee omadusi põhjalikult uurides ja luua pind ühistute tekkeks. Jah, ma nõustun sellega, et hetkel on alatootmine, aga igasuguse programmi loomise eelduseks ongi ju tulevikku vaatav hoiak ja programmi raames peabki kolm aastat ette mõtlema.
Ja tänane hommik on mulle meeldiv üllatus selles osas, et kõhutunne pole mind petnud ja ma ei ole oma arvamusega üksi.

Mõned väljavõtted küsitluste tulemustest:

See kõik annab põhjuse ja võimaluse veelkord enne lõplikku rahajagamise kinnitamist järgi mõelda, mis on meie tegelik probleem ja kellega või millega me peaksime tegelema! Üpriski märkimisväärne, et kõikide segmentide mesinikud näevad mee pakkumise kasvu.

Lisaks:

Uuringu täispikk versioon

Long time no see...

Tere jälle!

Mitte, et ma vahepeal kirjutanud ei oleks, aga pole avaldanud midagi. Tegelen väikestviisi identiteedikriisi ja muude omaarust oluliste teemadega.

Mesiniku amet on mõnesmõttes ikka üsna imelik. Just see töökoormuse kardinaalne muutumine sügisel kui ruumid ära pesed ja ukse selja taga lukku keerad. Ei oskagi arvata, kas see on õnn või õnnetus, aga segaseid mõtteid tekitab. Suhteliselt palju vaba aega annab võimaluse eneseharimiseks, internetist tõe otsimiseks või milleks iganes, mis huvi pakub.

Vahepeal olen päris korralikult keskkonnateemadesse sukeldunud, ainult selleks, et ühiskonnas ja maailmas pettuda. Mida rohkem süvened, seda hullem. Nõrga sotsiaalse närviga inimestel, nagu ma ise, võivad need teemad kergekujulise depressiooni tekitada ja arusaam oma võimetusest midagi paremuse suunas muuta, viib tuju öelda, mõelda või kirjutada.

Seetõttu pean ennast redefineerima, ilmselt rohkem mesinikuna ja vähem maailmaparandajana. Kohati valmistab see mulle aga raskust. Mitte, et ma selle ameti üle uhke ei oleks. Väga olen, aga sageli tundub see liiga lihtne. Mitte, et ma mingi maailma kõige parem mesinik oleksin, sugugi mitte, ilmselt harju keskmine, aga siiski laias plaanis on inimkonna ees väga suured lahendust nõudvad probleemid ning raamimõõdust või sülemitest kirjutamine tundub natuke ebaoluline.

Tõsi, ka Eesti mesindus vajab parendamist ja kaasaaitamist. Ehkki EKMÜ juhatusest ma taandusin, siis uue Riikliku Mesindusprogrammi aruteludel olen jõudumööda kaasa löönud. See on Eesti mesindussektori jaoks oluline teema ja hea võimalus midagi olulist ära teha. On ju mesindus teiste põllumajandusharudega võrreldes eelisolukorras, sest ühelgi teisel tootmisharul sellist võimalust ei ole, aga avalikku sõnavõtmist ja diskussiooni avamist sellel teemal peetakse justkui tabuks ning sellest on ülimalt kahju. Loomulikuks peetakse 12 aastat tagasi välja mõeldud tegevuste jätkamist ilma pikema analüüsita. Kahju on sellest, et inimesed on väiklased, kõigile tunduvad ainult nende enda mõtted kõige parematena ja küsimuste küsimisele vaadatakse viltu. Panin tähele, et hiljuti küsis tundmatuks jääda sooviv mesinik Raigo ühes internetikeskkonnas väga olulise küsimuse, mis kahjuks mingit erilist tähelepanu ei pälvinud ega diskussiooni ei avanud. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga küsimuse sisu on lühidalt järgmine: " Mis saab MP raames ostetud asjadest peale MP lõppemist?"

Kui me unistame Eestis oma "Mesinduse kompetentsikeskuse" rajamisest, siis peaks selle eesmärgi realiseerimiseks kõiki võimalusi kaaluma ja ka programmi ehk rohkem ning läbimõeldumalt selle vankri ette rakendama!

Tulen korraks laiemale pinnale. Mesindusprogrammi raames saab mesindussektor järgneva kolme aasta jooksul iga aasta ca 170 tuhat eurot kõikvõimalike erinevate tegevuste jaoks. Ainuke ja seega kõige tähtsam küsimus minu arvates on see, et kuidas saame selle rahaga kõige laiapõhjalisema ja jätkusuutlikuma tulemuse, mis kestaks ka peale igasuguste toetuste lõppemist? Mis tegevusi me peaksime selleks tegema, et sektor tervikuna sellest võidaks ja mis on mesinike ühishuvi?

Need, kes räägivad, et kutselised mesinikud soovivad "paati kõigutada" või "programmi kaaperdada" vms ja ainult tootjate huvidega tegeleda, ei saa Eesti mesindusest ja selle ees seisvatest väljakutsetest laiemas plaanis mitte midagi aru ja soovitan sellisesse infosse suhtuda kriitiliselt!

Selleks, et vigadest õppida peame vaatama minevikku. Seda mesindusprogrammi raha oleme saanud juba 12 aastat ja algselt olid ka summad suuremad. Ma ei hakka väga täpselt kokku lööma, sest vahet pole, aga summarselt oleme saanud ca 2,5 mil eurot. Kas me oleme seda raha hästi kulutanud? Kui vaadata Eesti mesindust veidi eemalt, siis mulle küll sellist muljet ei jää. Suur potentsiaal on loomulikult positiivne, aga selleks peab see realiseeruma.

Ma ei taha öelda, et kõik on tehtud halvasti, absoluutselt mitte. Igast asju on tehtud, mõned on rohkem asja ette läinud kui teised, aga kas saab paremini? Kahtlemata ja selliste suurusjärkudega summade jagamisel on kriitiline meel väga oluline. See on helde ja ainulaadne võimalus millest tuleb võtta maksimum ja teisitimõtlemise mitte-tolereerimine on  väiklane kogu tegevuse tulemuslikkust silmas pidades.

Ahjaa, unustasin peaaegu mainida, et kohtumiste tulemusena EML, EKMÜ ja Maaelu ministeeriumi vahel lepiti kokku, et järgmise programmiperioodi vastutavaks täitjaks on endiselt EML ja sellest omakorda järgmise programmi vastutavaks täitjaks on EKMÜ. Programmi lõplik sisu on eelseisvate läbirääkimiste küsimus, ent see peab valmima 2015 a. jooksul. 

Mõned põhimõtted, milledest minu arvates järgnevates programmides tuleb kinni pidada:
1) Raha jagamine peab olema läbipaistev ja korraldatud võimalikult laialt hangete alusel. St.et iga tegevuse läbiviimiseks, mis on märkimisväärse suurusega, peab olema avalik hange või vähemalt teatis, et otsime seda ja teist. Vältida tuleb nö omadele inimestele kohtade kinkimist ilma konkurssita, sest see tekitab ainult pingeid ja inimeste sõltuvust programmist. Kui inimesed hakkavad programmist sõltuma, siis nad seavad oma isikliku huvi programmi üldisest eesmärgist kõrgemaks ja sellest küll midagi head ei sünni.

2) Eelistada tuleb tegevusi, mis annavad kasu võimalikult suurele osale sektorist, silmas pidades, et programm ei ole sotsiaalministeeriumi vastutusalas!

3) Eelistada tuleb jätkusuutlikke tegevusi, mis annavad konkreetse tulemuse programmi jooksul või jätkuvad iseeneslikult ka peale välise MP rahastuse lõppemist.

Tegelikult on ju mesindussektori avalik ja ühine osa ilma programmita suhteliselt tühine märg plekk. Pean selle all silmas võimekust asju korda saata. On väga olulisi probleeme ja teemasid milledega tegeleda ning isegi meetmeid (mitte MP omasid), milledest nende jaoks raha taodelda, kuid näiteks isegi 10% omaosalus turuarendustoetuse rakendamiseks võtab ka kõik mesinduse MTÜd kombineeritult põlvist nõrgaks, isegi kui nad suudaksid mingit koostööd teha.

PS! Need kes nüüd viskuvad status quo kaitseks ambrasuurile ja hakkavad sisu tootma väites, et mina isiklikult või kutselised laiemalt soovivad programmist mingit otsest kasu saada võivad kohe pikale lainele sõita. Jah, ma olen programmist tasu saanud, peamiselt loengute pidamise eest ja tarukaalu vaatlemise eest, aga mitte just väga märkimisväärseid summasid. Loengu tunnitasu on mäletamist mööda 42 euri ja vaatlustaru jälgimise eest 170 euri poolaasta. Loengutasu tundub küll päris motiveeriv, aga arvestades, et ettevalmistuseks kulub min. 10 tundi,  siis mitte väga. Ja ma pole kordagi sama loengut kaks korda pidanud, nii et motivatsioonist on asi kaugel. Tarukaalude kohapealt on minu ettepanek selline, et antud kujul pole seda tegevust mõtet jätkata. Leidmaks ostetud elektroonilistele kaaludele sisulisemat rakendust oleks mõistlik teha vast võrdluskatseid ja andmeid põhjalikult analüüsida, aga see vajab lisaressurssi just professionaalse andmetöötluse poolele. Sellisel kujul andmete sahtlisse kogumine ei ole minu arvates vajalik ja seda on tehtud juba 10 aastat.