03.08.17 Riigikogu Keskkonna komisjon

Alustuseks sooviksin tänada mesilasi ja Eesti mesinikke selle omamoodi ilusa kingituse eest, et mul on olnud võimalik nüüd juba üsna mitmete aastate jooksul neid erinevates aruteludes esindada. Suhteliselt noore inimesena (ümbritsevate suhtes) on minu tõsiseltvõetavus nendes olukordades kohati võib-olla küsitav, aga tänaseks olen omandanud kogemused, mis lubavad mul ennast ka kõige kõrgemate võimuorganite audientsil üsna mugavalt tunda hoolimata teema konfliksusest või keerulisusest. Viimase kolme aasta jooksul on mesinikke kutsutud Riigikogusse kolmel korral, aga eelmisel kahel korral oli tulemuseks.... "meh". Täna on õhus noote, et sel korral on oodata mesinike poolt vaadates sisulisi positiivseid arenguid üsna kiiresti. Kui vaid ise suudame konstruktiivseid ettepanekuid esitada ja aruteludes argumenteeritult osaleda, siis võetakse meid kuulda.

Täna olid arutluse all EML koostatud ja organisatsioonide ühispöördumisena esitatud mesinike poolsed nõudmised ja üldisemalt üles kerkinud taimekaitse-problemaatika.

Mesindusorganisatsioonide poolsed nõudmised leiate siit:

http://www.mesinikeliit.ee/organisatsioonide-poordumine/

Loomulikult ei jätnud koosolekut juhatanud Rainer Vakra alustuseks mainimata, et tavaliselt esitatakse Riigikogule ettepanekuid ja korraks tundus, et mesinikud on natuke liiale läinud, aga koosoleku edenedes mängis see kenasti välja. Nimelt juhtis härra koosoleku juhataja ise küsimusega tähelepanu sellele, et kas mesinike muret on siis tõepoolest nii pikalt kõrvust mööda lastud, et nad nüüd nõudmistega peavad lagedale tulema. Ja tõesti nii on, et ka mina praegu leian oma postkastist esimesed sellekohased teated ja koosolekute ajad aastast 2011. Mäletan selgesti ühte esimest korda, kui käisime Aleksander Kilgi ja Antu Rohtlaga Sakus Taimekaitseametis samadel teemadel rääkimas.

Siin tuleb mängu mesindusorganisatoorne aspekt. Täna oma sünnipäeva puhul ma luban endale natuke avameelitsemist. Nimelt on ju käesoleva aasta meedia- ja infovoog see, mis on pannud mesinike vaatevinklist asjad liikuma. Põllumeeste jaoks kahetsusväärselt, mesinike jaoks pühendab eesmärk abinõu. On ju see suure kella külge läinud Lääne-Virumaa juhtum see, mis on paradoksaalsel kombel mesinikud teinud ühtäkki tõsiseltvõetavamaks partneriks ja meie häält võetakse kuulda. Veelgi enam tahaks ma Maire Valtinit kiita tänaste sõnavõttude eest komisjonis. Mitte ainult ei kurda ta mesinikele igapäevast traagikat vaid ta on endale ka palju teoreetilist taustamaterjali selgeks teinud, mis teeb tema sõnavõtud mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka sisuliselt asjakohaseks. Sellise raskusastmega aruteludes ei ole mesinike seast aga võtta mitte ühtegi nii helget pead, kes selle koorma üksinda auga välja veaks. Seetõttu jõuan oma järgmise pointini. Mesinike ja -mesindusorganisatsioonidevaheline koostöö. Aeg on näidanud, et ei vea sisuliselt vajalikku taset välja ei EML ega EKMÜ kui kogu koormus jääb üksikute fanaatikute õlule. Ma siinkohal avaldaks tunnustust neile, kes on seda proovinud ja kohati vägagi silmapaistvalt, aga see ei ole jätkusuutlik. Kuna aga organisatsioonides eraldi ei ole ka piisavalt seda inimkapitali, mis vajalikud materjalid läbi töötaks ja omad dokumendid koostaks, siis peame paratamatult jõud ühendama. Kahjuks ka riigikogus (nagu ka ministeeriumis) lasti mesinike nõudmiste kuues punkt auklikuks sõnadega, et ministril on nõukogu olemas - nimetage oma esindaja. Nüüd küsimus EMLile, et kui me taganeme ministeeriumis välja öeldud Ülo Lippa sõnadest, et me leiame selle inimese, siis kas me tõesti oleme valmis sellest pakkumisest ära ütlema vaid põhjusel, et EML juhatuses praegu sobivat kandidaati ei ole? Minu pärast võime otsida ka mitte-mesinike seast või leida piisavalt võimeka seni-teadmata hobimesiniku, kellel on vastavates küsimustes piisavalt kogemust, aga seda võimalust ei tohiks mittesisuliste argumentide tõttu käest lasta.

Oeh...üsna emotsiooniderohke koosolek oli. Tunneli lõpus on selgelt valgust ja tahaksin tänada kõiki kes selleks oma panuse andsid.

Mesinikest toon täna eraldi esile Mairet. Lisaks on meil viimaste nädalatega tekkinud väga mõistev ja mõistlik dialoog EPKK esindajate Vahur Tõnissoo ja Olav Kreeniga. Oma peas pole ma kunagi nii positiivselt veel suhtunud ka MeM ja PMA tegevusse, kes on jalad korralikult kõhu alt välja tõmmanud ja üritavad ka tagantjärgi tegemata töö ära teha. Poliitikud pidid PMAle lisavahenditeks 100 000 eurot leidma - eks näis kuidas see läheb.

Täpsustasime veelkord üle selle, et igasuguste proovide võtmise ja analüüsimise eest maksab nüüdsest ministeerium ja mesinikel ei ole vaja selle pärast muretseda. Isegi kui kohalikud ametnikud väidavad veel teisiti, siis jõuab see info peagi ka nendeni ja ärge laske ennast sellest häirida.

Tunnustamist väärib ka Rainer Vakra, kes koosoleku üsna teravmeelse ja tempokana hoidis ning ametkondade ja ministeeriumi suunas konkreetseid nõudmisi esitas. Väikse teravmeelitsusena mainin siiski ära, et ka 2016 a. 18 märtsi kohtumise lõpus lubati meid sügiseks tagasi kutsuda, et vahepealsed töötulemused üle vaadata. Loodame, et seekordne samasisuline lubadus peab vett!

Jõudu tööle kõigile osapooltele!

Pilt jäi vähe udune, aga mul jätkus häbematust vaid ühe kaadri jaoks. Riigikogu kodulehelt saate ilmselt teravama versiooni ja õhtul vaadake uudiseid.