Meeturg osa 1

Eelmise EMK käimajooksmise ajal olin ma Meeturu korrastamise töögrupi juht. Koos mitmete abilistega sai tehtud põhjalik ülevaade kõikide Eesti kaubanduskettide meeriiulitest. Valminud ülevaade viitas võimalikele kõrvalekalletele ja sealt edasi viisime teema ka VTA lauale.  Lisaks on tehtud juhtumipõhist turujärelvalvet ja väga suur üldistus on väita, et ükski mesindusorganisatsioon eestis ei ole püüdnud meeturu olukorraga tegeleda. Muidugi tuleb tunnistada, et sellest kõigest on väheks jäänud ja olukord ei ole mitte paranendud vaid mõnesmõttes tänu kehvadele meeaastatele isegi palju halvenenud. 

Ma küll päris särki eest puruks ei rebinud, aga tegin pingutusi, et EKMÜ nimel meeturu teema viimasesse mesindusprogrammi eelarvesse saada. Olid ju sel korral ka EU poolt lisatud just spetsiaalselt kaks uut võimalikku meedet nende teemade jaoks. Otseselt ma ei süüdista kedagi, aga kuna EML tajub meeturu situatsiooni kardinaalselt teistmoodi ja see programm oli väga suures osas veel nende teha, siis läks nii, et see teema sisse ei saanud. Ja rõhutan veelkord, et ei pane üldse pahaks. Nemad on oma liikmete huvide eest väljas ja see on igati okei.

Küll aga EKMÜ poolt on aastaid juba räägitud, et kui kaob majanduslik motiiv mesilastega tegelemiseks, siis kaob ka väga suur hulk mesilasperesid.

Tulles nüüd natuke spetsiifilisemalt meeturu situatsiooni juurde, siis väiketootjatel ja hobimesinikel ei ole mee müügiga kunagi mingeid probleeme ja ei hakkagi olema. Suurtootjatel on jalad juba rohkem all ja kõige haavatavamad on keskmise suurusega arenevad tootjad. Probleem algab mõnes mõttes suurematest pihta, kes hakkavad hinnasurvet tegema kui neil hakkab mett kätte jääma. Eks viimasel ajal on mõne kuulutuse näol seda ka näha, et see olukord hakkab vaikselt kätte jõudma. Ühest küljest on selle taga lisandunud tootmismahud aga teisest küljest rekordilised importkogused, mis meemüüjate elu kaubanduses raskemaks teeb. Kui nüüd keskmise suurusega tootjad ütlevad, et suuremad peaksid mett rohkem kokku ostma ja keegi seda ei tee, siis nad saavad asjadest ikka väga valesti aru. Esiteks nad juba ostavad ja täpselt nii palju kui võimalik. Tuletame meelde .... nõudlus ja pakkumine peavad kokku langema. Hetkel lihtsalt ei ole sellisel tasemel pakkumist, mis selle tegevuse mõttekaks teeks.
Kehvemate aastate loogika on see, et need kellel on lepingud peavad vajaliku mee kuidagi ikkagi kokku ajama. Eks turul on jah erineva moraali ja eetikatasemega pakendajaid, aga viimaste aastate suundumus, arvatavasti natuke suurenenud tähelepanu tõttu, on see, et mitmed meepakendajad on turule tulnud alternatiivsete tootesarjadega ("läänemeremaade mesi", "mesi eestist ja põhja lätist", "mesi euroopa liidust" jne) . See on juba üsna murettekitav tendents, sest kui klassikalised importmeed eristuvad selgelt ja tarbijal on lihtne neid soovi korral mitte osta, siis kodumaised importmee pakendajad panevad selle mee võrdlemisi sarnase stilistikaga purki ning mitte eriti tähelepanelikud tarbijad ei saa vb täpselt arugi, mida nad ostavad.
Nüüd on meil loomulikult ees saagirohkemad aastad ja tekib ülepakkumine. See tähendab, et enamik meepakendajad kellel on ka endal mesila ei hakka mitte mett kokku ostma vaid paiskavad ka oma ülejäägi turule (hulgimüüki). Eks me kõik (meetootjad) oleme viimastel aastatel heade hulgihinadega ära hellitatud ja meepakendajana võin kinnitada, et pakendamine on sellises olukorras peaaegu täiesti mõttetu tegevus. Heal juhul tuleb nulli kui enda tööjõukulu korstnasse kirjutad. Seda on praegu mõtet teha vaid perspektiiviga, et varsti tulevad paremad meeaastad ja siis on tootjana kanal kuhu oma mett suunata. Mille üle tasub meetootjana järele mõelda enne kui loota kellegi teise peale (et keegi peaks või võiks tema mee ära osta) on see, et asi pole mitte selles,  et keegi ei tahaks või ei saaks seda teoreetilist kogust pakendada, vaid et hind on vale. Nii kaua kui keskmise suurusega meetootjad kaubanduse loogikast ja ka selle marginaalidest aru ei saa ning mõtlevad, et pakendajad saavad maksta sama hinda mis hobimesinikud (kes müüvad oma mett ilma maksude, logistika, turunduse, kaubanduse jms kuludeta), siis nad ei arenegi sellest olukorrast mitte kuhugi. Soovitan (väike nali) neil ise pakendama hakata, kes arvavad, et see kulla-auk on.
Selles mõttes ei ole keegi süüdi, et Eesti meeturu olukord on järk-järguliselt  taandarenemas, et loogiliselt võtab tootja alati parima hinna turult ja kehval aastal on selle hinna maksjaks hobimesinikud. Kui aga kaubanduse turg käest ära antakse importmeele, siis seda ühe aastaga tagasi ei saa. Seetõttu soovitan kõigil keskmise suurusega tootjatel hästi tõsiselt võtta ühistute ideed ja hakata vaikselt seda liini ajama, sest ka ühistuna oma toote arendamine ja lepingute saamine võtab parimal juhul aasta ning kulud on vähemalt viiekohalised summad. Sel aastal on olukord ju tegelikult üsna hea, hinnad kõrged ja mee tootmine ning tarbimine jookseb omavahel enamvähem kokku. Siiski ma julgen teha väikse ennustuse, et normaalse suve korral näeme järgmine aasta üle pika aja mee hinna langust, kui turul suuremaid muutuseid ei tule.. Mütsi sööma ei hakka.

Nagu käesolevatelt piltidelt  näha, siis isegi Hollandis suudetakse mett toota hinnaga, mis võimaldab seda pakendatult müüa hinnaga 2-3 eur/kg tingimusel, et Eesti jaekett oma suuremeelsusest peale ei maksa. See lõik on muidugi mõeldud irooniaga kui keegi veel aru ei saanud.

Ahjaa...tahtsin lühidalt kõnetada ka seda mee võltsimise teemat mille alla kuulub mee valesti sildistamine, mille põhiteravik on siis Läti- ja Leedu-maitseline Eesti mesi. VTA ametlik seisukoht on taaskord kahjuks see, et nad tegelevad teemaga vihjepõhiselt. Kuna PRIA mesilagruppide registreerimise teema arendamisega jõudsime sinnamaale, et mesinikele on vihjamine täiesti vastuvõetamatu, siis pole ka meeturu teemal midagi oodata, kui mesinikud ise oma seisukohta ei muuda. Eks vähemalt EKMÜ tõstatab selle teema jälle järgmisel ümarlaual üles jne, aga ministeeriumi veskid jahvatavad aeglaselt.
Hetkel on EKMÜ saatnud laborisse analüüsimiseks kaks importmett, mille puhul on kahtlus, kas need üldse meed on. Nii et taaskord palun oma üldistustega mitte kõiki mesindusorganisatsioone üle kallata kui tuleb jutuks, et kes mida teeb ja kes ei tee. Ja seda ka,  et kõige väiksem asi mida üksikmesinik ära saab teha on liikmemaksu tasumine mõnda organisatsiooni ja siis läbi selle probleemidega päriselt ja sisuliselt tegeleda. Organisatsiooni liikmetel muidugi ei tasu lootma jääda, et nende vabatahtlik juhatus kõik probleemid ära lahendab vaid võib ka ise initsiatiivi üles näidata ja kaasa aidata.

Perspektiiv, mida minu arvates iga tõsiseltvõetav Eesti meetootja peaks igaks-juhuks arvestama on see, et heal juhul peame viisaasta plaanis harjuma Euroopa keskmise turuhinnaga ja halval juhul maailmaturu keskmise hinnaga. Selle juures on muidugi eeltingimus meetootmise ja pakendamise standardiseerimisest, milleni on Eestis veel pikk tee minna. Kõige halvemal juhul ei ole keskmise suurusega tootjatel mett kuhugi panna ja nende pärast ma kõige rohkem muretsen. Hobimesinikud saavad nagu ikka sõpradele ja tuttavatele müüa ja suuremad tootjad saavad Kesk-Euroopasse saata, aga mittehomogeniseeritud alla viie kuni kümne tonni tootjatel võib tulla hinnas kõvasti järele anda. Loodame, et nii hullusti ei lähe, aga ma natuke tunnen endal kohustust ka kõige hullema stsenaariumi väljendamisel, sest mulle tundub, et keegi teine ei taha nendel teemadel avalikult väga rääkida. Loodame, et ma eksin. Kõige rohkem oleks selleks võimalus siis kui ma ülehindan mesilasperede arvukust ja lisanduvaid tootmismahtusid ning omavarustatuse tase on veel kaugel täitumisest. Kas on? Seda tunnetab iga mesinik ise kõige paremini, et kas mett on lihtne või raske müüa. Nagu üks muhu mesinik ütleb, et hädaldavad need, kes müüa ei oska :)
Edu kõigile!