Soovilugu

Tere! Ikka veel mina siin.

Tulles vastu lugejate soovidele, siis kirjutan täna väikse jupi selle kohta kuidas mesilas läheb ja mis minu arvates Eesti mesinduses laiemalt toimub.

Alustuseks  - see mai kuu on täiesti ulmeline olnud küll, selle vastu ei saa keegi vaielda. Põhimõtteliselt ei tulnud kuu aega järjest vihma ja kogu aeg oli megasoe. Me jaotasime peale talvitumist pered kolme kategooriasse - tugevuse järgi hinded 1, 2 ja 3. Kui kolmed olid tugevad ja kahed keskmised, siis ühtesid aitasime haudmeraamidega teistele järele. Nüüd mai lõpuks on neist mõned aga juba kuue korpuse peal ja märkimisväärselt mettki toonud. Kui ma eile veel muljetasin sellesama härraga, kes soovis et ma midagi kirjutaks teemal "Kümnendi parim meesaak", et mett on tulnud küll, aga raske välja võtta kuna see on tarus ikka suht laiali, siis täna pean oma sõnad natuke tagasi võtma kuna mõnedes gruppides täna oli juba sisuliselt kolm farrari korpust mett pere kohta kaanetatud. Põhimõtteliselt teeme praegu talvepesasid ja näeme vaeva, et see olemasolev mesi viia selllisele kujule, et selle tarust kätte saaks. Iduperesid tegime ka eelmine nädal paarisaja tuuris. Hästi läks see, et hauet oli meeldivalt palju võtta võrreldes kahe eelmise aastaga ja seni kontrollituist (mida pole küll liiga palju) on emade vastuvõtt 100%. Ühesõnaga selle maikuu võib igati õnnestunuks pidada. Oleme oma operatsioonis see aasta ka distsipliini mõttes uuele tasemele jõudnud, et enam ei jookse gruppe läbi ja ei loobi korpuseid üles-alla-ja-vahele vaid oleme põhjalikumad ning üritame ühtsemat süsteemi hoida, mis on seni igati õnnestunud. 

Mis selle suvega edasi saab? See on muidugi väga hea küsimus ja mina ei julge kindlat seisukohta omada. Palju on kuulda jutte põuast, aga pole veel näha et see Pandiveres väga märkimisväärset kuju oleks võtnud. Vaarikas hakkab ilmselt oluliselt varem õitsema ka meie kandis, aga loodetavasti on peakorje ikkagi veel ees ja hetkel pole põhjust selles veel kahelda. Viimased paar päeva on ka vajalikult külm ja niiske olnud, mis tasakaalustab natuke senist korje ja perede arengu ebakõla. Ega perede arengul midagi väga viga ei ole, aga täissuuruses nad veel ei ole, eriti pärast idukate eraldamist. Ja loomulikult on idukatele oluline ühtlane, pigem aeglaselt arenev suvi, vastasel korral ootab neid mesiniku sekkumiseta juulis nälg. Selle teema kokkuvõtteks võib öelda, et kevadine 2018 mai kuu korje on vähemalt meil parem kui 2017 ja 2016 kogu suve peale kokku. Iseasi, et tünnijõudmisest on see mesi veel üsna kaugel.

Laiematest teemadest markeeriksin kolme küsimust. 

1) Põllumehed ja taimekaitsetööd
2) EML uus juhatus ja tegevjuhi lahkumine

3) Mesilaspere toetus

1) Peale eelmise suve traagilisi sündmusi ja enneolematult suurt meediakaja mesilaste hukkumise teemal sai käidud päris paljudel kohtumistel nii ministeeriumi, PMA, MeM kui EPKK esindajatega. Kuigi laiemas pildis mulle meeldiks näha rohkem väiketalupidajaid, kes annavad maastikele enam mosaiiksust kui suured, siis suurpõllumeeste ja EPKK kiituseks pean ma ikkagi ütlema, et nad on peale eelmist suve väga adekvaatselt reageerinud nii meediaplaanis kui ka suhtluses mesindusorganisatsioonidega. Muidugi on nad hampsanud liiga suure tüki kui ütlevad, et see aasta ei tohi olla ühtegi mesilaste mürgistuse juhtumit. Neid saab kindlasti olema, aga see on tore, et nad avalikult julgevad nii ambitsioonikaid eesmärke seada. Täna oli Vkerraadio ökoskoobis ka jälle nendest probleemidest natuke juttu ja ma märgiks ära, et mulle endiselt käib täiega pinda, et probleemide lahenduseks peetakse iga individuaalse mesiniku suhtlemist iga individuaalse põllumehega. See kevad on põllumehed muidugi eriliselt agarad ja meie viiekümne grupi kohta on ühendust võtnud lausa kaks põllumajandusettevõtet teatega, et teevad TK-töid. Ja pean tunnistama, et üldiselt on see tore kui inimesed on seadusekuulekad, aga see teavitamine käib mulle lihtsalt pinda kui täielik ajaraiskamine. Võiks välja arvutada, et kui kõik mesinikud ja kõik põllumehed teavitaksid vastastikku üksteist nagu kord nõuab, siis mitusada inimest täis kohaga terve suve peaks sellega tegelema? Meenub üks kohtumine ca 2013 aastal toonasest Põllumajandusministeeriumist, kus toonase Taimekaitseosakonna juhataja ja Jaanus Tulliga arutasime üksipulgi kui mõttetu see teavitamine ikkagi on ja tuleks määrusest kõrvaldada. Tollane ajutine kokkulepe oli selline, et mesinikepoolne teavitamine loetakse tehtuks kui mesilased on PRIA registris. Üldiselt pole aga mõtet ka põllumeestel enda ja minu aega kulutada sellele, et nad annavad teada, et teevad oma tavapärast tööd oma tavapärasel seadustest ja määrustest tuleneval moel. Suvi on kiire aega meile mõlemale ja taimekaitseseadus ja määrused ei ole nüüd küll see koht, millega maal elavaid ning toimetavaid inimesi omavahel suhtlema peaks panema. Ehitage parem kultuurimaju vms...

2) See oli muidugi paras üllatus, et nii läks nagu läks. Eks Aleksandri taandumisest ja uute tuulte tulemisest oli mesindusringkondades juba aastaid räägitud kuid põhjalikumalt süvenemata oli see jutt ennast juba ammendanud. Tõele au andes, siis sellise tasemega spetsialisti on võimatu asendada, kuid organisatsioon vajas paljude arvates värskemat hingamist. Siis saabus järjekordne juhatuse valimine, kus enim mandaate tõmbas taskust välja just tegevjuht, kes liikmetega kõige rohkem suhtleb. Et uus juhatus valiti suurearvuline oli ka ainuke võimalus juhi vahetuseks, sest vanad sidemed väiksemas seltskonnas olid seal mõningal määral tsementeerunud. Ühesõnaga mul oli veidi kahju, et asjad pidid just selliselt minema, aga lahenduse vajalikkus oli paratamatu. Uues tekkinud võimuolukorras ma olin kõhklev kuni saabus uudis, et vanale tegevjuhile otsitakse asendust. Küla pealt oli kuulda, et põhjus peitus majandusauditi tulemustes...ei oska kommenteerida, aga selline väide, et seal koolituskeskuse ümber kõik päris sirgjooneline ei olnud - see ei üllata mind. Tegevjuhi kohusetäitjana peaks jätkama Andres uue leidmiseni, keda ma tunnen isiklikult ausa ja tööka inimesena ning soovin talle sellel positisioonil siiralt jõudu. Hetkel olen piisavalt optimistlik EML tuleviku suhtes, et olen nüüd valmis tasuma ka 2018. a liikmemaksu kui mind enne vanade võlgade pärast välja ei arvata.

3) Tegelt ma väga ei viitsi sellest kirjutada. Oluline on meeles pidada seda, et see ei ole tarutoetus ja seda, et saamise tingimuste üle alles hakatakse arutama sügisel. Päris suure kindlusega võib öelda, et kindlasti ei hakka saama toetust kõik mesinikud. Kuna põhimõtteliselt on tegu ettevõtlustoetusega, mis on põhjendatud ebasoodsast turusituatsioonist, siis võiksid lootust hellitada PRIA-s registreeritud mesilasperedega põllumajandustootjad, kes muu hulgas maksavad riiklikke makse ja omavad mingit kindlat arvu mesilasperesid. See perede arv saabki olema see põhiline diskussiooni koht, aga kuna riigi poolt väljamakse menetlemine pidavat maksma ca 100 euri, siis on ebaotstarbekas maksta välja 200 eurost toetust, mille menetlemine võtaks 100 eurot. Kui ma õigesti mäletan, siis Lätis, mida me antud teemas eeskujuks oleme toonud, algab toetuste väljamaksmine alates 30 mesilasperest.

Jõudu ja jaksu!