See kirjatükk on mõledud väheste kogemustega
või alustavatele mesinikele. Annan lühida ja väga üldise kirjelduse
tegevustest, mida mesinik peab mesilaspere edukaks talvitamiseks tegema.
Nimekiri aspektidest on koostatud kalendaarselt, st tegevused on jaotatud
mesiniku töödeks varasemast hilisemaks.
1.
Muneva
ema olemasolu (august –oktoober)
2.
Varroalestade
arvukus alla ohupiiri
3.
Piisav
söödavaru
4.
Kaitse
välismõjude eest
Järgnevalt selgitan kõiki aspekte täpsemalt:
1.
Et
saaksime rääkida mesilasperest ja selle talvitumisest, selleks peab olema
kriitiline arv mesilasi koos emaga. Mesilasema hakkab munema talvituvaid
mesilasi juuli lõpus, peale klassikalist peakorjet. Kui peakorje ajal või
meevõtuga on mesilasema lõpetanud munemise või mõnel viisil hukka saanud/kaduma
läinud, siis tuleb see kindlasti fikseerida ja perele anda uus ema. Õigemini
peaks kontrollima kõikide perede emaõigsust ja seda, et ta muneks töölishauet.
See täidab esimese ja kõige suurema eelduse, et saaksime rääkida mesilasperest
ja selle talvitumisest.
2.
See,
milline peaks olema tolereeritav varroalestade arvukus mesilaste suhtes, et
tagada mesilaspere edukas talvitumine ja vältida sügisest kollapsit, on
mõnevõrra subjektiivne, aga viimasel ajal on seoses viiruste laialdasema leviku
ja teadvustamisega seda arvu pidevalt vähendama hakatud. Mõned meie aja parimad
ja teaduspõhisemad mesinikud soovitavad, et lestasus ei tohiks ületada 1%1.
Loomulikult ei ole kasu sellest, et näiteks hilissügisese raviga viiakse
lestasus aktsepteeritavale tasemele vaid kriitiline on raviga alustada nii vara
kui võimalik, see tähendab peale meevõttu. Üks asi, mida põhimõtteliselt
teadvustama peab on see, et oluline ei ole see, kui palju lestasid mesilastelt
ravijärgselt alla kukub vaid see, kui palju neid peale jääb. Mesinik ei tohiks
loorberitele puhkama jääda kui esimese raviga kukub palju lesta vaid see on kindel
märk sellest, et lesta on palju. Samas ei tohiks ravida lausaliselt vaid seda
peaks tegema vajaduspõhiselt. See on üks üldisema lestavastase võitluse
põhistrateegiatest, milles tuleks lasta ka mesilastel arendada loomulikku
vastupanuvõimet, nt hügieenilist käitumist. Seetõttu tuleb Eestis laiemalt
propageerima hakata ka erinevaid lestasuse mõõtmise tehnikaid, milledest
lihtsaim ja efektiivseim on alkoholipesu meetod.
3.
Mesilaspere
talvitumise vältimatuks eelduseks meie kliimas on piisava söödavaru olemasolu,
mis võib koosneda nii meest kui ka talvesöödast, aga ühe mesilaspere söödavaru kokku
võiks olla vähemalt 20 kg. Mitte segamini ajada sööda kogusega, mida lisaks
söödate! Söödavaru kilogramm on mee kilogrammi ekvivalent. Selleks hooajaks
peaks söötmine juba lõpetatud olema, sest jahedate ilmadega ei soostu mesilased
enam vedelat sööta vastu võtma, aga kui mesinikul on kahtlus, kas söödakogu on
piisav, siis tasub veebruari keskpaigast alates taru kergitades või raamidele
ülalt pilku heites hinnata, kas söödavaru jätkub ning vajadusel pudersöödaga
aidata. Kahtluse korral võib vaatlust korrata iga paari nädala tagant kuid
mitte sagedamini. Aktiivse haudmetegevuse algusega võib söödakulu suurusjärguks
arvestada 1 kg nädalas.
4.
Viimase
kuid mitte vähetähtsa tegevusena tuleb taru ja pere kaitsta välismõjude eest.
Selleks on nii ilmastiku mõju kui ka kahjurid. Talveks olulisim on tagada tarus
piisav ventilatsioon või kanalisatsioon, et väljastada mesilaspere
ainevahetusest tulev üleliigne vesi. Kui sageli räägitakse ainult
ventilatsioonist, siis pole see päris õige kuna märkimisväärne osa
talvitumisskeemidest on sellised, mis küllalt suure osa veeaurust
kondenseerivad taru sees ning väljastavad kas avadest taru põhjal või
lennuavast või tunnelpõhja puhul nii taru eest kui tagant. Isiklikult ma
talvitumislahenduse valimisel kanalisatsiooni peale liigselt ei panustaks kuna
see tekitab probleeme väiksematel peredel, milled puhul tekib suuremõõtmeline
vee jäätumise oht taru sees. Üks talvekadude põhjuste suur komponent on
kahjurid: hiired, karud, rähnid, nugised. Selleks peaks vastavalt valitud
tarumaterjalidele ka ennetavad abinõud kasutusele võtma. Karude vastu nende
aktiivsel perioodil aitab tõhusalt elektrikarjus. Nugiste ja rähnide vastu
aitab metallvõrk, mis vähendab ka tihastest tulenevaid häiringuid. Kindlasti
peab mesinik hästi läbi saama ka kohalike jahimeestega, kellel on voli üle käte
kasvanud nugistepopulatsiooni kontrollida. Suurimat kahju võivad põhjustada aga
hiired. Seetõttu peaks mesinik enne talve jälgima, et tugevate materjalide juures
ei oleks tarus avasid üle 8mm ning pehmete materjalide juures peaks avad olema
veelgi väiksemad. Vajadusel peaks katma lennuava metallvõrgu või hiiresiibriga.
1 - Oliver Randy (2008) http://scientificbeekeeping.com/fighting-varroa-reconnaissance-mite-sampling/,
külastatud 04.10.2018
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar