Koolituspäevad 16-17.01.2015

Pean tunnistama, et laupäeva hommikul Olustverre jõudes ja enne loengute algust päevakavale tõsisemalt otsa vaadates ma just üleliia furoori täis ei läinud. Järjekordselt sai aga tõendatud, et raamatut ei tohiks kaane või pealkirja järgi hinnata. Ei oska päris objektiivselt hinnata, kas hakkan vanaks jääma ja kriitikameel on lahtumas, aga tõepoolest väga huvitavad, avardavad ja harivad kaks päeva sai veedetud väga toredas ja õpihimulises keskkonnas. Ehkki kutseliste koolituse sotsiaalne kooslus on ka viimastel aastatel oluliselt muutunud ja mõnevõrra nostalgiliselt võiks meenutada pisut intiimsemaid õppepäevi ja saunaõhtuid vanemate olijatega, siis mul on ka siiralt hea meel näha, et juurde on tulnud väga palju noori ja mitte nii väga noori, aga õpihimulisi, toredaid ja positiivseid inimesi. Ütleks, et õhkkond on väga mõnus ja endiselt intiimne, kus ühiste huvidega ja ärksalt mõtlevad inimesed on saanud kokku, et enda ja Eesti asja edasi viia.

Loengutest.

Esimesel päeval alustasime neljatunnise tsükliga ergonoomika teemal. Üldiselt pole väga palju parata, et mesindus on füüsiliselt ja ka vaimselt suhteliselt stressirohke ja koormav elukutse, kuid koos füsioterapeut ja ergonoomika õppejõud Mai Müüriga kordasime üle põhireeglid, mis aitavad tervist säästa raskuste tõstmisel ja sundasenditega töötamise juures. Lõpuks jõudsime ilmselgele järeldusele, et parem on tõsta 3*20 kg kui 2*30 kg ning eriti ohtlik on tõsta raskuseid, mis on kõrgemal õlavööst. Ilmselge järeldus on loomulikult see, et kõige parem raamimõõt mee tootmiseks on farrari raam ja eesti raamist hullem on vaid dadant. Esimese päeva õpetlikuima lausega sai maha tundmatuks jääda sooviv Kalle, kes konstateeris, et kõige vähem tervist kahjustav on tõsta mee hinda!

Teiseks rääkis endine põllumajandusminister Jaan Leetsar meile ühistegevusest. Suurte kogemuste pagasi ja muheda jutu ning otsekohese ütlemisega lektorit oli huvitav ja meeleolukas ent samas väga avardav kuulata. Majandusdoktor, kes on ühistegevust juba paarkümmend aastat uurinud ja sellel teemal ka õpikuid kirjutanud, mõjus veenvalt. Otsekoheselt oli ka väljendatud seisukoht, et jokutada selle teemaga ei ole mõtet ja alustada tuleb ambitsioonikalt ning agressiivselt. Ei saa salata, et see jutt oli mulle väga mokkamööda, kuna oleme ju ka EKMÜ visioonis MP osas pidanud vajalikuks just ühistegevust arendada ja meeturuga tegeleda. Põgusalt sai arutatud ka olukorda, et meeturul nõudlus ületab pakkumise ja see anomaalia ei saa pikalt jätkuda ning selleks peab valmis olema...jällegi üksüheselt sama jutt, mida me oleme üritanud juba pikemalt aega selgitada, aga kui olukorra võtab tabavalt kokku vastava resümeega inimene, siis sellel on kuulajate jaoks ilmselgelt rohkem kaalu. Loodan, et vastav sõnum jõuab ka nende mesindusfunktsionäärideni, keda saalis ei viibinud, kuid kellel on siinkirjutajast suurem võim Eesti mesindust helgema tuleviku poole suunata.

Teisel päeval kostitasid meid huvitavate ettekannetega lektorid vennasvabariigist Lätist.

Esimesena kuulsime ca viis tundi kanarbikumee tootmisest lätist ja mesinike ühistegevusest antud valdkonnas. Peab tunnistama, et meil on selles sektoris ilmselt väga suur potentsiaal kasutamata kui lätlaste andmetel annab kanarbik 50 kuni 200 kg mett hektarilt ja mesilasi hoitakse kuni kolmesaja perelistes gruppides. Kui natuke matemaatikat teha, siis ühe mesilagrupi korjepotentsiaal võiks ulatuda 100 tonnini. Seda oleks vaja mõnede staažikamate eesti mesinikega arutada, kas see on ka eestis võimalik.

Lõpetuseks kuulasime Läti mesinike liidu Juris Šteiselis`i ettekannet läti mesinduse ajaloost ja läti mesinike liidust. Huuh...kuidas seda kokku võtta...
See ettekanne ei teinud isegi mitte kadedaks vaid peaaegu, et isegi uhkeks. Raske selgitada, aga lätlased on mesindust ikka tõeliselt maailma-tasemel edendanud ja seda on siiralt hea meel näha. Vähemalt jääb selline mulje võrdluses Eestiga. Uskumatu, et kui me muidu meelitame ennast sellega, et proovime lätlastest ikka paremad olla, siis see kuidas me oleme mesinduses niivõrd maha jäänud on lausa uskumatu. Individuaalsel tasemel isegi mitte. Soome mõju on meid kõvasti aidanud ja kui nö üksikmesiniku tasemel meil pole vast midagi häbeneda ja võime end uhkelt võrrelda, siis mesinduse organiseerituse, esindatuse ja arengu mõttes on vahe täitsa mäekõrgune, et mitte kasutada mingeid vängemaid ühikuid. Koolituste, konsultatsiooni, esindatuse jt teenuste tugi ühingu poolt on lihtsalt muljetavaldav. Loomulikult on nad need suurepärased tulemused saavutanud tänu EL rahadele kuid targasti teevad nad ka juba ettevalmistusi olukorraks kus neid enam ei saa.

Ma tean, et mõned inimesed on arusaamisel, et see on lugupidamatu teemapüstitus minu poolt, aga just selline suhtumine, et asjadest ei või kõva häälega rääkida, meid antud seisu viinud ongi.

Mesindus võiks olla palju tõsiseltvõetavam teema igas mõttes, kui me hakkaksime mõtlema sellest kui avalikust ühiskondlikust põllumajandusharust, mitte hinge kosutavast maalähedast mõnusast aja viitmise vormist, mis annab inimestele lisasissetulekut põhitöö kõrvalt.

Palun mind mitte valesti tõlgendada ja selleks ma rõhutan, et mesindus on kahtlemata mõnus hingekosutav maailma kõige parem hobi, kui mitte ainult!!! Seetõttu on seda vaja ka vastavalt käsitleda ja mitmekülgsetest võimalustest lähtuvalt arendada. Antud küsimustes on meil lätlastest ainult positiivset eeskuju võtta ja järele teha! 

Ma ei väsi kordamast, et ma olen väga tänulik kõigile, kes on eesti mesinudust erinevatel aegadel vastavalt võimalustele ja oskustele arendanud, sest keegi teine ei ole seda ju teinud kui teie, kuid hetkel on minu arvates viimane aeg järgmine käik sisse lükata ja selleks on vaja hakata ka mesinduse juhtimisest avalikult rääkima kui ühiskondlikust, mitte üksikute eraasjast. Loodetavasti innustab minu üleskutse kõiki mesinikke kaasa rääkima. Võtke palun aeg-ajalt ennast esindavate organisatsioonide juhatustega ühendust ja rääkige või kirjutage neile, mis on teie arusaamad ja visioon. Kui te ei ole organiseerunud, siis palun tehke seda. Käige koosolekutel, võtke sõna ja kirjutage foorumites! Kui te arvate, et kõik on hästi ja muutuseid ei olegi vaja, siis käige koolitustel!

Edu kõigile aastal 2016 ja oleme sõbrad edasi!

Tänud kõigile lektoritele, korraldajatele ja osavõtjatele, kes on huvitavaid teemasid välja pakkunud!

PS! Teen kõikidele Eesti mesindusorganisatsioonidele taaskord avaliku üleskutse liituda ühise katuseorganisatsiooni alla ja lõpetada väiklased kemplemised. Tõele au andes on ju meie suurim vajakajäämine inimkapitali vähesus ja see vähene peab olema sidusam ning paremini juhitud, et paremaid tulemusi saavutada. Sektori arengu võti peitub koostöös!

Kuldne Nõukogude mesindus Lätis. Hobimesila õietolmu, piima ja taruvaigu sissetulekuga teenisid 2145 rubla ja selle eest sai tutnoi Lada! (Tegelt mulle jäi lõpuks segaseks, kas see lada maksis 600 või 6000 rubla).