Ma ei tea, kas asi on ainult minus või on see tüüpiline kõikidele mesinikele, aga mulle tundub, et mesiniku põhiline töö talvel on muretsemine. Selleks on rida põhjuseid, mis tulenevad sellest, et su peamised tootmisvahendid vedelevad kuskil metsade ja põldude vahel laiali ja on seega suhteliselt...mõjutatavad. Neid tegureid, mis võivad olukorda negatiivse stsenaariumi poole suunata on mitmeid.
1) Ilmastik-põhiliselt tormid, millega kaasneva tugeva tuulega lendavad tarudel katused pealt ning pered muutuvad sademete suhtes haavatavaks. Vahel ei aita isegi telliskivi või kaks.
2) Nugised - eks nende suhtes peab eelnev hoiak ja meetmed olema tarvitusele võetud, kuid nad suudavad oma visadusega alati üllatada.
3) Hiired - sama lugu mis nugistega, aga neid on igal pool. Põhiline vastumeede on omapoolseid vigu vältida.
4) Karud - mnjah...
5) Inimesed - kõige nõmedam aspekt, aga suudab samuti üllatada üha uuesti ja enneolematutes olukordades.
Pean siiski tõe huvides mainima, et inimesed üllatavad palju ka positiivses suunas. Nimelt kui üks lükkab taru ümber, siis on ka neid kes helistavad ja teatavad sellest. Saadan tervitusi kõigile headele inimestele!
Niisiis on mesinikul kaks varianti, et kas käib ja kontrollib sagedaselt oma tootmisvahendite heaolu või kannatab ära rahutuse ja mure, sest see käib ju töö juurde. Kui talveks valmistumine on olnud põhjalik, siis peaks tegelik vajadus väljasõiduks puuduma. Parata saab vaid nugiste aktiivsesse ründesse või tormiga lendu läinud katustesse.
Niisiis polnud me peale söödanõude kokkukorjamist ja oblikhappe tilgutamist täis ringi mesilale peale teinud ja otsustasime vana aasta lõpus proovida, kas suudame ühe autoga kogu mesilale ühe päevaga tiiru peale teha. Valget aega on ju väga piiratult ja vastuseks saime, et peaaegu jõuab. Tulemuseks oli hiirte rünne kahele perele, kuus maha lennanud katust ja üks blokeeritud mesilagrupp.
Nädal aega hiljem on nüüd korralik lumi maas, mis annab hingerahu juurde. Vähemalt tuule suhtes on nüüd lisaraskus katusel olemas ja võib selle aspekti suhtes kevadeni vabalt võtta. Enne lume tulekut nugise ründeid ei olnud, ilmselt on neil ilma lumeta mujalt lihtsam toitu hankida, aga nüüd peab hakkama selle aspektiga aktiivselt tegelema, mis on ka omajagu tüütu. Tarud on meil enamasti ka ilma võrguta nugisekindlad, aga mõned rajakad(nugised) on ikkagi nii visad, et üksikutel juhtudel lähevad läbi laua kui kuskile küüned vahele saavad. Õnneks on jahimehed nugiseid jälle hoolsamalt püüdma hakanud ja nendega sujub koostöö täitsa kenasti. Mis puudutab peresid endid, siis nendega paistab olukord stabiilne olevat. Mesiniku suurim hirm ilmselt on varratoosi tõrjel puusse panna ja see annab endast enamasti märku sügisel üsna laastavate tagajärgedega. Tundub, et seekord puusse ei pannud.
PS! Edukat uut aastat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar