Laupäev, 22. oktoober 2016

Mesilasperede registreerimine PRIAs


Paar päeva tagasi leidis aset "Mesinduse arengukava" koostamise jätkuüritus. Kui kevadisel avaüritusel Olusteveres oli huvilisi ja kutsutuid paarikümne ringis, siis nüüd on read juba poole hõredamad. Tõsi, raskusi on ka eesmärkide püstitamisega, milelle arengukava ehitada, aga minu suureks üllatuseks(nii kaua kui mina tean) pole mesindusorganisatsioonide vahel nii suurt üksmeelt või nii vähe vastandumist veel mitte kunagi olnud. Arusaamas, et häid ideid on vähe ja tegijaid veel kümme korda vähem kui vaja oleks, pannakse lõpuks seljad üsna rahumeelselt kokku. Vähemalt selline jäi mulle mulje sellelt ürituselt, eks näis mis tulevik toob.
Tegelikult, nagu ka pealkirjast aimata võib, tahtsin kirjutada hoopis teisel teemal. Äraütlemata suur oli üksmeel ka mesilasperede registreerimise küsimuses. Kõik kohalviibijad leidsid, et viis-kuus aastat üleminekuaega on juba piisav olnud ja enam ei tohiks häid või väga häid vabandusi mesilasperede mitteregistreerimiseks olla. Siiski on hinnanguliselt pooled mesilaspered Eestis veel registreerimata ja järgnevalt ma üritan selgitada selle tegevuse vajalikkust ja lahata võimalikke hirme, mis võivad inimestel olla seoses registreerimisega.

Põhjused/vajadused:
Ma ei hakka lahkama seaduse täitmise vajadust. Ilmselgelt mõned peavad seda olulisemaks kui teised ja neid keda seadusest tulenev kohustus pole seni veennud ei tee seda ilmselt ka edaspidi.
Ometi on tauditõrjeseadusest tuleneva kohustuse sisu mesilaspered kirja panna kriitilise tähtsusega küsimus just haiguste leviku tõkestamise kontekstist lähtuvalt. See on esimene ja kõige tähtsam põhjus, miks mina mesinikuna soovin, et ka kõigi teiste mesilad oleksid registris. Meil ei ole suuri üle-riigilisi mesilashaiguste taudipuhanguid olnud, aga olukord seakasvatuses võiks mesinikele anda aimu, milline katastroof neid ees ootaks, kui leiaks aset suurem Ameerika haudmemädaniku epideemia. Arvestades registreerimata mesilate osakaalu ei oleks meie sektoris kasu ühestki tsooni rajamisest või olukorra kaardistamisest, sest meil lihtsalt puudub ülevaade mesilatest ja nende asukohtadest. Ma pole suurem asi seakasvatuse ekspert, aga uudiste vahendusel olen aru saanud, et sigasid saab erinevalt mesilastest vähemalt hoones kinni hoida ja haigustekitajate ligipääsu kontrollida. Ameerika haudmemädaniku suhtes on aga haavatavad kõik mesilaspered hoolimata mesiniku kvalifikatsioonist või enesehinnangust. Ideaalolukorras oleks minu ettekujutus taudipuhangu likvideerimisel just kaardipõhine lähenemine ja haiguskollete isoleerimine. Vajadusel saaks terved pered taudi eest ära transportida, aga selleks on vaja reaalsele olukorrale võimalikult lähedast infomaterjali mesilasperede paiknemise osas.

Varratoos. Kui palju kuuleb neid lugusid sellest, kuidas mesinik ravib mesilasperesid kõikvõimalike vahenditega uuesti ja uuesti, lesta muudkui kukub tuhandete kaupa ja jääbki kukkuma. Ilmselgelt on sellises olukorras tegemist tugeva välise nakkuse mõjuga. Kuskil naabruses on ilmselt mesinik või siis teda juba ammu enam ei ole, aga tarud on ja püüavad iga aasta uusi sülemeid kui vanad pered on jälle ära surnud. Varratoosist nõrgestatud pered langevad sügisel paratamatult rünnakute ohvriks ja koos magusaga veetakse kaasa ka lestad. Ma ei oska siin taktitundelist paralleeli tuua, aga see "mesila" on nagu marutõbine koer, kes kõiki möödujaid hammustab, aga kellega midagi ette ei võeta. Ja kuidas keegi saakski, kui seda mesilat juriidilises mõttes olemas ei ole ja veterinaaramet ei ole kohustatud sellega tegelema? Tegelikult me loomulikult ei saa ega peagi siin ametnikele lootma jääma, et nemad meie eest sellise probleemi lahendavad. Sellistele mesilatele tuleb omaniku olemasolul adekvaatset nõuandeteenust pakkuda ja omanikuta mesilad tuleb likvideerida.

Mured ja hirmud seoses registreerimisega?

Suuruse järjekorras minu hinnangul esimene ja kõige suurem hirm on maksuameti ees. Olge rahulikud mesinikud, Eesti riik pole veel nii rikkaks saanud, et sellise seltskonnaga selliste summade pärast CSI-d mängima hakata ja PRIA registri alusel teid kontrollima tulla. Ja kui kunagi tulebki, siis on teil ju loogilisem öelda, et mett ei saanud kui seda, et neid mesilasperesid teil seal maja kõrval tegelikult olemas ei ole.

Toiduohutus? Kontrollid? 
Ehkki toidukäitlemisel kehtivad "euronõuded" Eestis juba alates 2001. a siis mesinike hulgas on hirm nende suhtes kohati sama suur kui viisteist aastat tagasi. Kardetakse, et kui mesilaspered registrisse pannakse, siis tuleb kohe keegi kontroll, kes käsib kuurinurka roostevaba kraanikausi paigaldada ja vastasel juhul trahvi teeb. Ma ei hakka siin nõuetest pikemalt rääkima, aga kui te sisuliselt tegelete väga väikeses mahus tootmisega, siis väga hull see asi ei ole. Põhimõtteliselt võib teid kontroll korra kolme aasta jooksul külastada, väga suure tõenäolsusega ta seda ei tee, aga kui ka tuleb, siis lepib teie selgitusega kuidas te oma köögis vurritate ja uut kraanikaussi paigaldada ei ole vaja. Iseenesest võiks ja peaks piirkondlike ühenduste infopäevade fookust natuke selles suunas timmima, kui mu arusaam sellest olukorrast tõele vastab.

Vargad?
Kuna minul pole ühtegi peret varastatud, siis ma ei hakka väitma, et seda ei tehta. Tegelikult on varastatud söödaraame, mis viis perede hukkumiseni, aga sellised imbetsillid ilmselt ei tea, mis on internet, veel vähem oskavad nad PRIA kaardilt mesilasperede asukohta otsida. Veel vähem võtavad nad selleks ette pika sõidu tundmatusse kaugusesse vaid pigem varastavad naabrilt või kodukoha lähedusest kus nad niikuinii teavad, kus teie mesilaspered asuvad. Jah, ma ise olin ka selle aspekti suhtes kunagi skeptiline ja märkisin grupi asukohad meelega pisut vale koha peale, aga neid ära peita niiehknaa ei õnnestu ja möödasõitjad ja muud huvilised on nende olemasolust paratamatult teadlikud. Mesinikud ju teavad, et mesilasperesid varastavad ka enamasti "mesinikud" kes tegelikult ei saa üldse aru kuidas mesilasperesid pidada ja nad pidevalt kätte ära suretavad. Võime ju tunnistada, et peamine mesilasperede hukkumise põhjus on ikkagi varratoos ning kui selles osas olukorda natuke rohkem kontrolli alla saame, siis väheneb ka hukkumine ning sellega koos loodetavasti ka perede vargus. Ma siiski tahan rõhutada, et see varguste aspekt on küll olemas, kuid see pole nii suur, et selle pärast riskida taudipuhangute ohjamise meetodiga. Eestis varastatakse aastas võib-olla paarkümmend mesilasperet ja need saadakse ka enamasti hiljem kätte. See on 0,1 % registreeritud peredest.

Miks ma peaks?
On olemas grupp mesinikke, kes mesindavad heal või väga heal tasemel nii üldiselt kui ka haiguste temaatikas kuid registris siiski ei ole. Ütleme nii, et nende potentsiaalne negatiivne mõju ümbritsevale mesindamise keskkonnale on üsna väike või võrreldav väga heal tasemel registreeritud mesinike omale. Ma olen nõus, et sisulist vahet ei ole ja suur osa mu eelnevast argumentatsioonist keerles selle ümber, et registreerimata mesinik on justkui automaatselt mingi ohuallikas. Ei ole ilmtingimata. Oht realiseerub just selles epideemia situatsioonis ja minu pärast võite te makse maksta või mitte ja vurritada laudas sea seljas või oma tutikas läikivas vurriruumis, aga kui taud juba liikvele läheb, siis on liiga hilja.

Tüütu ja arusaamatu?
Sellega ma olen nõus. Kui nüüd päris aus olla, siis esimesel korral kui ma registreerisin mesilased ise, sellest on nüüd aastaid, siis mõningase pusimise järel pidasin ka lõpuks kergemaks lähimasse Pria esindusse kohale sõita. Eriti naljakaks teeb selle asjaolu, et ma olin siis umbes 25, mitte 75. Õnneks on pria register selle ajaga natuke inimsõbralikumaks muutunud. Siiski on ilmselt veel inimesi, kellel ei ole arvuti kasutamise võimalust/oskust(nagu minul), võimalust Priasse kohale minna ega noori sugulasi, kes saaksid selles küsimuses aidata. Kui ma ei eksi, siis on ka EML/MP infopäevadel vastavasisulist abi mesinikele pakkunud ja kindlasti teeb seda ka edaspidi. Okei...järgi jääb ikka üsna arvestatav hulk inimesi ja ma pakun, et siin ongi kõige lihtsam ja õigem lahendus see, et kui te teate oma läheduses naabruses mesinikke, kes ei ole registris, siis uurige sõbralikul toonil ja pakkuge abi selles tegevuses. Hilisem iga-aastane perede arvu teatamine on esmase registreerimise tähtsuse kõrval pigem sümboolne tegevus sest haigusi kannavad edasi ühtmoodi nii 8 kui 12 mesilasperet. Loomulikult, kellel võimalus siis täitke ka iga-aastast kohustust, tänu millele me saame adekvaatselt aimu kogu mesinduse olukorrast ja tervisest.

Kas ma reageerin üle?
Pole välistatud. Ma pole lähedalt Ameerika haudmemädanikust põhjustatud probleemidega kokku puutunud ja ausaltöeldes ei taha ka seda kogemust. Paraku on üsna suured võimalused, et varem või hiljem peab selle artikli oma kogemustepagasisse lisama ja ma annan oma panuse, et selleks ajaks on veterinaarsüsteemil parem tööriist, millega mesinikele appi tulla, selle asemel et hädaldada kuidas riik mesinike jaoks kunagi midagi ei tee.

Kui kellelegi on veel mingeid põhjendatud või põhjendamata hirme ja küsimusi seoses mesilaste registriga, siis jätke kommentaar ja ma hea meelega vastan või kommenteerin oma arusaama kohaselt. 
Ilusat päeva!

8 kommentaari:

  1. Mida te seal arutasite,kus on see kirjas esiteks ja teiseks minule mõistmatu suhtumine varroalesta rändesse.Mesindan aiandusühistute tiheasustus alal,kus võib olla umbes 20 mesilaste pidajat,olen lesta tõrjunud korra aastas 5aastat jutti ja midagi sellist pole tuvastanud.Elu kestab ja uus esimene selleaastane tõrje toimub 06.11.2916,tule või saada kedagi olukorda hindama.

    VastaKustuta
  2. Tere Mart,
    Arutasime seal seda kuidas Eesti mesinduse arengukava loomisega edasi minna. Võib-olla Marianne tegi mingeid märkmeid, võid tema käest küsida ja Erki ka vahepeal justkui kirjutas midagi üles. Oblikhappe tilgutamine pole mingi uus asi, Soomes alustati sellega juba kaheksakümnendatel. Eks ravi vajadus sõltub mesilatest, mina su mesilasi ei tunne ja ei pea ka vajalikuks tundma õppida. Üsna suure tõenäosusega on nad sul mesilased nagu kõik teised mesilased. Lestade triiv perede vahel ei ole suhtumise küsimus. Miks sa siis iga aasta peresid ravima pead? Äkki siis raviks ühe korra terveks ära ja probleem lahendatud? Või kuidas varroa on üldse üle planeedi levinud?
    Lugemiseks:
    http://entnemdept.ufl.edu/creatures/misc/bees/varroa_mite.htm

    VastaKustuta
  3. Siis kui hakatakse peredele toetust maksma, saab ka register korda.

    VastaKustuta
  4. Või siis kui hakatakse sunnirahasid rakendama?

    VastaKustuta
  5. Miks mu 4 taru kevadel registreerimata jäid?
    Mõtlesin viimasel õhtul,et okei teen selle ära ja panen nad kirja...hea mitu tundi otsisin kõigepealt, kuidas seda teha(no ei leidnud keerulisel pria lehel seda kohta ülesse ning ei tule ju selle peale,et mingi loomakasvatusehitis tuleb arvele võtta).
    Siis avastasin,et ainuke võimalus kogu protseduur läbida on idkaardiga,mille lugeja olin just küla peale laenanud ning sinna see üritus jäigi,sest kell kukkus.
    Hiljem lugesin netist kuidas kontorisse kohapeale minnes tuleks sarnane kadalipp alustades vastuvõtu aja kinni panekust läbida ning nii on see olnud viimased hea mitu aastat.
    Et mesilased registrisse saaks, tuleks see registreerimistoiming kõvasti lihtsamaks teha lihtinimese jaoks,näiteks meiliaadress või telefoninumber,kuhu teada anda oma asukoht ja tarude arv või kahe klikiga pria kodulehel registreerimine...

    VastaKustuta
  6. Nõustun, et protsess võiks mugavam ja kasutajasõbralikum olla ent siiski on see tehtav. Kui motivatsiooni leian, siis koostan mingi õpetuse.
    Mesilasperesid saab registreerida aasta ringi nii öösel kui päeval. Kevadeks on vaja lihtsalt arv teatada korra aastas, aga esmaregistreerimist saab teha igal ajal.
    Põhimõtteliselt on muidugi kohustus ka teatada kohe kui mesilasperede arv muutub, aga nimetame seda bürokraatlikuks jaburduseks. Põhiline, et grupp kirjas oleks ja korra aastas kümnendaks maiks teatad õige arvu.

    VastaKustuta
  7. Mina toon välja võrdluse liikluseeskirjaga: selle järgimine võib vahel olla ikka väga tülikas. Eriti, kui sõidad autoga ainult paar korda aastas, aga pead ikka omama kindlustust ja ülevaatust ja juhilube jne. Aga keegi ei pea enam ebaloomulikuks, et kõik see peab olemas olema. Tülikus pole seega mingi vabandus. See on lihtsalt laiskuse nimetamine teise sõnaga.

    VastaKustuta
  8. Tere!Loen siin, et saab kirja panna nii ööl,kui päeval.Aga ei saa ,või oli meil siin omal mingi viga. Korra aastas ütlen perede arvu.See on loogiline.Bria lehel oli kiri 1_15 maini saab registreerida.Aga et kirja panna siis ei saanud toimingut lõpuni teha.. Tänud!

    VastaKustuta