"Aasta mesinik" 2014

Aasta mesinikuks 2014 valisin Jaanus Tull`i. 

Jaanus valiti aasta mesinikuks pikaaegse ja eeskujuliku töö eest mesinikuna, õpetajana ning mesindussektori eestvedajana. Viimastel aastatel on Jaanus kaasa aidanud olulistele sektori ees seisvate probleemide lahendamisele, lüües kaasa küsimuste tõstatamisel ning lahendamisel ametkondlikul tasandil. Suurimaks ja olulisimaks sammuks selles on olnud "Eesti Kutseliste Mesinike Ühingu" asutamine, koos aastatepikkuse tööga, mis on tulnud teha selle käima lükkamiseks. Tänaseks on EKMÜ avatud juhtimisega ja suureneva liikmeskonnaga organisatsioon, mis ootab pidevalt enda ridadesse teotahtelisi inimesi, kes soovivad samuti erinevate küsimuste lahendamisel kaasa mõelda ja lahendusi leida.

Jaanus on aidanud käima lükata ka taasavatud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli "Mesiniku" eriala, leides ka ise tugeva praktikuna aega oma kogemusi õpilastega jagada. Samuti on Jaanus Eesti suurima ja kaasaegseima mesila asutaja, Eesti mee ja mesinduse väärtustaja ning propageerija!

Valimiskomisjoni, õpilaste ja sõprade nimel, Palju õnne!

Eesti mesinike koostöökogu

Selles, et igal endast lugupidaval sektoril peab olema ka laiapõhjaline, esinduslik ja konstruktiivne esindatus, ei ole ilmselt vaja kedagi veenda. Küsimus mesinduse "katuseorganisatsiooni" puudumise ümber on olnud juba pikemat aega kõikide mesindusorganisatsioonide ühine murekoht. Ka on ju väljendanud EML suurima ühinguna sellekohast ambitsiooni oma arengukavas alles aastaks 2020. Seetõttu ei ole see erinevate organisatsioonide jaoks rivaalitsemise koht, vaid ühine eesmärk, mis tuleb saavutada kiiremas korras, kindlasti varem kui aastaks 2020.

Nimetust "Eesti mesinike koostöökogu" katusorganisatsioonile pakkus minule teadaolevalt esimesena Aili Taal EKMÜ suvisel üldkoosolekul.
Praegune olukord mesinduse esindatuse küsimuses on umbes selline, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb ja kui need omavahel näiteks ümarlaual kohtuvad, siis jätab see pehmelt öeldes organiseerimata mulje. Sageli tegeletakse samade küsimustega, kuid koordineerimatuse tõttu on palju topelttegemist ning läbirääkimistel ja kohtumistel tekitab see üleliigset segadust. Hetkel on näiteks mesinduse ümarlauas põllumajandusministeeriumis 2 esindajat EKMÜl, 4 EMLil, 2 SMÜl ja lisaks veel mõned üksikud mesinikud, kes esindavad ainult ennast. Kuna kõik tahavad ka sõna saada ja üksteise seisukohti täpsustada ja vahel ka mittevajalikust rääkida, siis see kõik röövib väga väärtuslikku aega ja mõnede oluliste küsimustega tegelemine lükkub kuude kaupa edasi.
Minu nägemuse põhjal võiks mesinike organisatsioonide esindajad sääraste koosolekute ja läbirääkimiste tarvis enne ühised seisukohad läbi rääkida ja need selgelt formuleerida ning kirjalikult kinnitada. Selleks on vaja mingi organisatsiooni all eelnevalt asjad ära vormistada ja kohtumistele ei peaks saatma üle 3-4 inimese, kes siis eelnevalt ka üksikute küsimuste esindamise ja põhjalikuma ettevalmistuse eest vastutaksid. Loomulikult on seisukohtade formuleerimine ühistöö protsess, kuid parem on see omakeskis ära teha kui kuskil ümarlauas üksteisele vastu rääkida.

Eesti mesinike liit

See jääb mõneks ajaks minu viimaseks sõnavõtuks sellel ammendunud teemal. 

Enda arvates olen nelja aasta jooksul pakkunud konstruktiivset kriitikat ja teinud ettepanekuid ka olukorra parandamiseks, kuid viljatult. Ei pea ma ennast ka üheks neist, kes kõrvalseisjana ainult kritiseerivad ning ei ole valmis kaasa aitama nõu ja jõuga. Nendest neljast aastast olen kaks istunud EMLi juhatuses, milles olles suurimaks edasiminekuks pean tegevjuhi ametipositsiooni loomist. See andis organisatsioonile vajamineva lisaressursi tööaja näol, mida saaks kasutada organisatsiooni edasiarendamiseks. Kahjuks on aga võimalik areng minu hinnangul jäänud esialgu juhtkonna isiklike erimeelsuste (ebaprofessionaalne suhtumine töösse), hiljem juba ambitsiooni ja visiooni puuduse taha. Kui ei ole ülearu palju vahendeid, et vajalikke tegevusi ellu viia, siis peaks mõtlema ikka laiemalt kui kilekottide ja purgisiltide müümine.

Lihtsustatuna on olukord umbes nii, et eksisteerib vaid üks õige arvamus ja teisitimõtlemine ning eriarvamus on vaid ajaraiskamine. Eksisteerib mingi vaikse tiksumise rütm, millega ilmselt tahetakse minna väärika lõpuni. Lõpp seisneb arvatavasti kaasajasusele totaalses allajäämises või liikmete keskmise vanuse tõusus määrani, kus oluliseks saab vaid dogma, et midagi "Jumala eest" ei muutuks. Kardan, et viimane on juba väga lähedal.

Samuti on mul omamoodi väga kahju ka lipsuga mehest, kelle intelligentsus lubaks korda saata väga palju enamat. Samas ei ole selleks valmis omakorda ka tema toetajad ja organisatsioon, mille keskmine liige on pensionär, kes arvab, et noorus on hukka läinud ja tulevik on tume. Tegelikult ei ole ju siin kokkuvõttes ka vahet, kas enne oli muna või kana (kas probleemid algavad liikmeskonnast või juhatusest). Antud olukorrast ei ole väljapääsu sammudeta, mida kvalifitseeritakse "liiga radikaalseteks" ja radikaalid ju ei meeldi kellelegi, nii et lihtsam on samas vaimus jätkata.

Aastate jooksul on välja kujunenud usalduslik tuumikseltskond, kes hoiab koos ca 100-150 liikmelist klubi, mis oleks huvitav uurimine sotsiaalpsühholoogidele konformismi* ja sotsiaalse mõju aspektist. Sellele annab tunnistust ka viimane üldkoosolek, kus kolmest otsusest kolm võeti vastu umbes 98% häälteenamusega(täpsustan andmed kui saan protokolli). Muidugi võiks ju iseenesest veel üritada midagi uuendus- ja edumeelset EMLi struktuuri ja tegevustesse sisse viia, aga nagu ütles anonüümseks jääda sooviv Kalle.:"Niikuinii ei muutu mitte midagi!!!" ning tõstis käe, ükskõikselt ühinemaks enamusega. Sain aru, et tal on paratamatult õigus ja mõneks ajaks aitab peaga vastu seina jooksmisest.

Tänan kõiki, kes aitasid mul sellest aru saada! Tunnistan, et kahjuks nõudis mu arusaamine liialt paljude välist abi ja aega. Soovin EML`ile siiralt head käekäiku ja loodan, et järjekordse eriarvamuse taandumine tuleb sellele kuidagi kasuks!

Tahan siiski selle teema lõpetuseks veel kord selgelt üle korrata, et ma ei taha niivõrd kritiseerida EML-i tegemisi, mis on kõik heatahtlikud ja vajalikud, kuivõrd kõike enamat, mida see organisatsioon oma väärikast ajaloost (EW-aegse mesinike seltsi järjepidevuse jätkaja) lähtuvalt peaks tegema. Arusaadav, et eriti inimressursid on piiratud, sedavõrd enam peaks esmajärjekorras lahendama organisatsiooni efektiivse struktuuri ja kaasamise küsimused.

Edaspidi proovin oma energiat rohkem läbi edumeelsemate, kaasaaegsemate ja efektiivsemate kanalite rakendada ja soovitan seda kõigile, kes soovivad midagi korda saata või ajaga kaasas käia. Kutsun mesinikke ja mesilaste- ning keskkonnasõpru liituma Eesti Kutseliste Mesinike Ühinguga, mille üheks esmaseks prioriteediks on ka "Eesti Mesinike Koostöökogu" ellukutsumine, et likvideerida olukord, kus mesinikel pole vajalikku esindatust ning süstemaatikat oma probleemide ja murede korrektseks adresseerimiseks. Olgu täpsustatud, et EKMÜ`l kui organisatsioonil ei ole ambitsiooni olla mesinduse katuseorganisatsioon ning kutsub koostöökogu ellukutsumise arutelule kõiki asjassepuutuvaid organisatsioone. 

PS! EKMÜ`ga liitumiseks pole esmavajalik kutselise mesiniku roll, vaid ettevõtlik, progressiivne, kaasaegne ja edumeelne mõtteviis. Kasuks tuleb soov kaasa aidata ühiskondlike probleemide lahendamisele mesinduse- ja keskkonna küsimustes.

PPS! Loodan, et avalike huvide eest seisvate organisatsioonide võtmetegelased saavad aru oma vastutusrikkast positsioonist ja ei võta mu sõnu isikliku kriitikana (lugupidamisest inimeste vastu ei maini ma ka kedagi nimepidi). Sellised positsioonid nõuavad minu arvates isiklikust solvumisest üleolemist ja sellest ma ka oma heasoovlikus kriitikas lähtun.

*- Konformism - kui inimene allub grupi survele ja loobub oma tõekspidamistest, püüab elada, mõelda ja toimida nii, nagu kõik.

Väikeses mahus alkohoolsete meesaaduste valmistamine

Kui ma peaksin nimetama kaks asja, mis mulle kõige rohkem närvidele käivad, siis oleks nendeks:

1) Raiskamine - ressursside ebaefektiivne kasutamine.

2) Kui lätlased milleski eestlastest paremad on.

Kahjuks on mesindus selline sektor, kus lätlased on eestlastest kohe päris paljudes asjades paremad. Rääkimata otsetoetustest mesilasperedele, on neil nüüd võrdlemisi lihtsaks tehtud ka väikeses mahus alkoholi tootmine. Muidugi on see praktika seadusega reguleeritud (lubatud) väga paljudes riikides kuigi see, et Sloveenia mesinike üheks peamiseks müügiartikliks on meeliköörid, mind millegipärast niiväga kadedaks ei tee. 

Natuke probleemi tausta selgituseks ja tulles tagasi esimese punkti juurde, mis mulle närvidele käib on see, et praegu on mesinikud olukorras, kus vahasulatusjäägid (väärt kraam, millest saab väga head alkoholi desitilleerida) lihtsalt maha kallatakse. Kui nüüd aus olla, ja see ajab mind ennastki veidi vihale, siis alles paar nädalat tagasi ma kallasin ise päris suure koguse magusat maha, kuna praeguses absurdses olukorras tuleb see odavam. 

Kes seda salaviina seaduse hirmus ikka niiväga osta või müüa julgeb, isegi kui see on hea ning kvaliteetne kaup? Tuleb välja, et ministrid julgevad, aga vähemalt mul ei ole sellist tutvusringkonda rääkimata moraalsest probleemist ja võimalikust karistusest müüjale. Ei saa muidugi öelda, et mul tootenäidist ei ole ja arvan, et nüüd ongi paras aeg see uuele reformimeelsele ministrile degusteerimiseks viia, sest kuhu me niimoodi jõuame, kui isegi lätlased meist edumeelsemad on? Õnneks on Ivari Padar juba samalaadsele projektile oma tunnustuse andnud ja ma ei näe takistusi, miks ei peaks ka meie seadusi kohandama normaalsuse suunas. Loomulikult tuleb tegelikult seadusi muuta riigikogus, kuid mul ei ole seal eriti käppa sees. Mitte, et Ivari mu semu oleks, aga paar vastuseta jäänud kirja olen talle saatnud, kui ta Europarlamendis oli. 

Kas keegi teab kedagi, kes sellise seaduseelnõuga riigikogus tahaks tegeleda? "Väikeses mahus alkohoolsete meesaaduste valmistamine" - või midagi taolist. Vastutasuks saab arvestatavat poliitilist kapitali, milleks on 7000 mesinikku ja teised mõistlikud inimesed.

Kui keegi ehk arvab, et see mingi naljajutt on, siis pean Teid kurvastama. Tegu on üsna tõsise küsimusega, kui arvestada, et Eesti mesilasperede peale tuleb aastas ca 100-150 tonni magusainet, millega ei ole mitte midagi muud peale hakata kui maha valada või alkoholiks teha. Praegu ei või me sellest magusainest saadavat alkoholi isegi klaasipesuvedelikuna kasutada. Erinevate mesindusreiside ja -ekskursioonide jooksul olen üsna paljusid meejooke degusteerinud ja omast kogemusest võin kinnitada, et need tooted on kaugelt rohkem väärt kui "salaviina" staatus. 

Meil on poliitikutel Eestis viimasel ajal moes rääkida igasugusest kõrgema lisandväärtuse loomisest. Ma ei ole küll mingi ekspert, aga selle mahu pealt, mis praegu maha valatakse aga oleks võimalik ka läbi ajada, võib lõpptoodangu käive hinnanguliselt jääda koos aktsiisiga 1,5-2 miljoni euro juurde. Ei ole just miski, mis veaks majanduse tõusule, küll aga piisav, et mitte ignoreerida. Samuti tekib kasu mesindussektorile, mille hea tervis on omakorda oluline edukale põllumajandusele.

Meie tuleviku väetis

Täna on see tore päev kui ülekaaluka hääleteenamusega võeti vastu 2012.a Tallinnas koostatud EML kauaoodatud arengukava. Minu küsimuse peale, kui paljud on seda lugenud, tõusid saalis ca 5% kätest. Häälte jagunemist ei loetud, kuid vastu hääletas peale minu veel vähemalt 1 inimene(osavõtjaid umbes 100). 

Arengukava läbitöötamiseks võtsin ma juba kaks nädalat tagasi terve vaba päeva. Tegin märkmeid ja mõtlesin pingsalt kuid nii keeruliselt väljendatud mõtetest minu piiratud mõistus lihtsalt üle ei käi:

 "1.3. EML üheks põhieesmärgiks on mesinduse kui maalähedase ja keskkonnasõbraliku tegevus- ja 

tootmisala arendamine võrdväärsena teiste traditsiooniliste peamiste põllumajandusharude 

kõrval parandamaks mesinduse kui ettevõtluse kaudu mesinikele tasuva tootmistegevuse ja 

majandusliku arengu võimalusi maapiirkondades ning aitamaks selle arendustegevusega 

ühiskonna jaoks leevendada maapiirkondades tööhõive ja sotsiaalseid probleeme."

Jah, võib ju öelda, et tegemist on tööversiooniga ja seda kõike veel viimistletakse paremaks, kuid see tekitab küsimuse, et mis siis täpselt vastu võeti? Tööversioon? Või siis tõepoolest keskmine EML`i liige on minust nii palju arukam, et tal arusaamisega probleeme ei ole? Sel juhul on olukord mesindussektoris muidugi palju parem kui minu pessimistlikud arvamused seda peegeldavad. Loomulikult, nagu alati, taandatakse emotsionaalsel tasandil aktivistide poolt saalis asi lihtsalt lipsuga mehe usaldushääletuseks, mis ei lasegi sisulisel debatil sündida. Sellest on muidugi siiralt kahju ja mingit erilist arengut laiemas plaanis nii ei teki. 

Jõudu ja jaksu arengukava elluviimisel!

Lõpetan positiivse noodiga ja ütlen, et arengukava missiooni osa on täitsa hästi läbi mõeldud ja arusaadavalt kirja pandud! Kahjuks ülejäänud kava tekst seda joont ja loogikat ei järgi ega toeta.