Selles, et igal endast lugupidaval sektoril peab olema ka laiapõhjaline, esinduslik ja konstruktiivne esindatus, ei ole ilmselt vaja kedagi veenda. Küsimus mesinduse "katuseorganisatsiooni" puudumise ümber on olnud juba pikemat aega kõikide mesindusorganisatsioonide ühine murekoht. Ka on ju väljendanud EML suurima ühinguna sellekohast ambitsiooni oma arengukavas alles aastaks 2020. Seetõttu ei ole see erinevate organisatsioonide jaoks rivaalitsemise koht, vaid ühine eesmärk, mis tuleb saavutada kiiremas korras, kindlasti varem kui aastaks 2020.
Nimetust "Eesti mesinike koostöökogu" katusorganisatsioonile pakkus minule teadaolevalt esimesena Aili Taal EKMÜ suvisel üldkoosolekul.
Praegune olukord mesinduse esindatuse küsimuses on umbes selline, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb ja kui need omavahel näiteks ümarlaual kohtuvad, siis jätab see pehmelt öeldes organiseerimata mulje. Sageli tegeletakse samade küsimustega, kuid koordineerimatuse tõttu on palju topelttegemist ning läbirääkimistel ja kohtumistel tekitab see üleliigset segadust. Hetkel on näiteks mesinduse ümarlauas põllumajandusministeeriumis 2 esindajat EKMÜl, 4 EMLil, 2 SMÜl ja lisaks veel mõned üksikud mesinikud, kes esindavad ainult ennast. Kuna kõik tahavad ka sõna saada ja üksteise seisukohti täpsustada ja vahel ka mittevajalikust rääkida, siis see kõik röövib väga väärtuslikku aega ja mõnede oluliste küsimustega tegelemine lükkub kuude kaupa edasi.
Minu nägemuse põhjal võiks mesinike organisatsioonide esindajad sääraste koosolekute ja läbirääkimiste tarvis enne ühised seisukohad läbi rääkida ja need selgelt formuleerida ning kirjalikult kinnitada. Selleks on vaja mingi organisatsiooni all eelnevalt asjad ära vormistada ja kohtumistele ei peaks saatma üle 3-4 inimese, kes siis eelnevalt ka üksikute küsimuste esindamise ja põhjalikuma ettevalmistuse eest vastutaksid. Loomulikult on seisukohtade formuleerimine ühistöö protsess, kuid parem on see omakeskis ära teha kui kuskil ümarlauas üksteisele vastu rääkida.
Praegune olukord mesinduse esindatuse küsimuses on umbes selline, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb ja kui need omavahel näiteks ümarlaual kohtuvad, siis jätab see pehmelt öeldes organiseerimata mulje. Sageli tegeletakse samade küsimustega, kuid koordineerimatuse tõttu on palju topelttegemist ning läbirääkimistel ja kohtumistel tekitab see üleliigset segadust. Hetkel on näiteks mesinduse ümarlauas põllumajandusministeeriumis 2 esindajat EKMÜl, 4 EMLil, 2 SMÜl ja lisaks veel mõned üksikud mesinikud, kes esindavad ainult ennast. Kuna kõik tahavad ka sõna saada ja üksteise seisukohti täpsustada ja vahel ka mittevajalikust rääkida, siis see kõik röövib väga väärtuslikku aega ja mõnede oluliste küsimustega tegelemine lükkub kuude kaupa edasi.
Minu nägemuse põhjal võiks mesinike organisatsioonide esindajad sääraste koosolekute ja läbirääkimiste tarvis enne ühised seisukohad läbi rääkida ja need selgelt formuleerida ning kirjalikult kinnitada. Selleks on vaja mingi organisatsiooni all eelnevalt asjad ära vormistada ja kohtumistele ei peaks saatma üle 3-4 inimese, kes siis eelnevalt ka üksikute küsimuste esindamise ja põhjalikuma ettevalmistuse eest vastutaksid. Loomulikult on seisukohtade formuleerimine ühistöö protsess, kuid parem on see omakeskis ära teha kui kuskil ümarlauas üksteisele vastu rääkida.
kuidas see käib
VastaKustuta