Meie tuleviku väetis

Täna on see tore päev kui ülekaaluka hääleteenamusega võeti vastu 2012.a Tallinnas koostatud EML kauaoodatud arengukava. Minu küsimuse peale, kui paljud on seda lugenud, tõusid saalis ca 5% kätest. Häälte jagunemist ei loetud, kuid vastu hääletas peale minu veel vähemalt 1 inimene(osavõtjaid umbes 100). 

Arengukava läbitöötamiseks võtsin ma juba kaks nädalat tagasi terve vaba päeva. Tegin märkmeid ja mõtlesin pingsalt kuid nii keeruliselt väljendatud mõtetest minu piiratud mõistus lihtsalt üle ei käi:

 "1.3. EML üheks põhieesmärgiks on mesinduse kui maalähedase ja keskkonnasõbraliku tegevus- ja 

tootmisala arendamine võrdväärsena teiste traditsiooniliste peamiste põllumajandusharude 

kõrval parandamaks mesinduse kui ettevõtluse kaudu mesinikele tasuva tootmistegevuse ja 

majandusliku arengu võimalusi maapiirkondades ning aitamaks selle arendustegevusega 

ühiskonna jaoks leevendada maapiirkondades tööhõive ja sotsiaalseid probleeme."

Jah, võib ju öelda, et tegemist on tööversiooniga ja seda kõike veel viimistletakse paremaks, kuid see tekitab küsimuse, et mis siis täpselt vastu võeti? Tööversioon? Või siis tõepoolest keskmine EML`i liige on minust nii palju arukam, et tal arusaamisega probleeme ei ole? Sel juhul on olukord mesindussektoris muidugi palju parem kui minu pessimistlikud arvamused seda peegeldavad. Loomulikult, nagu alati, taandatakse emotsionaalsel tasandil aktivistide poolt saalis asi lihtsalt lipsuga mehe usaldushääletuseks, mis ei lasegi sisulisel debatil sündida. Sellest on muidugi siiralt kahju ja mingit erilist arengut laiemas plaanis nii ei teki. 

Jõudu ja jaksu arengukava elluviimisel!

Lõpetan positiivse noodiga ja ütlen, et arengukava missiooni osa on täitsa hästi läbi mõeldud ja arusaadavalt kirja pandud! Kahjuks ülejäänud kava tekst seda joont ja loogikat ei järgi ega toeta.

Paljulubav

Saksa teadlased tegelevad huvitavate teemadega. Bioloogiline varraotõrjevahend:
http://beetime.eu/innovation-effective-biological-varroa-mite-treatment/

Mesindusriik

Minu viimase postituse peale on tõstatunud vana põhjendatud küsimus, et palju siis Eestis ikkagi mesilasperesid on? Ekspertide arvamused on seinast seina alates 40st kuni 60 tuhande pereni. Fakt on see, et kohustuslik on mesilaspered prias arvele võtta ja sinna on neid registreeritud ca 10000. Järjekordse eksperdina puusalt pakkudes ütleks ma, et meil on ca 30000 mesilasperet, aga õnneks tulevad siin numbrid appi ja puusalt tulistamine pole üldse vajalik.
Üsna loogiline on, et lattu mett ei toodeta ja samuti ei ole meil teadaolevalt märkimisväärset eksporti. Kui on üksikud mesinikud, kes teatud tagavara hoiavad, siis see ei ole statistiliselt märkimisväärne osa ja ei ole kumuleeruv. On ka mõned eeskujulikud ettevõtted, kes on alustanud eksportturgudele laienemist, kuid mahud pole veel kümnetes tonnides.
Eestis on inimesi 1,4 miljonit, kelledest igaüks sööb ca 0,7 kg mett (Tabel 1.1, kui keegi leiab uuemad andmed, siis palun andke teada), mis on umbes Euroopa keskmine. Kuna mee tarbimine on tugevas korrelatsioonis elatustasemega, siis oleme selle näitajaga päris tublid ja pole erilist põhjust selles numbris kahelda. Niisiis kõiki näitajaid pisut üles ümardades saame Eesti aastaseks meetarbimiseks 1000 tonni. 

Ametlikult! imporditakse viimastel aastatel Eestisse 200-250 tonni mett, mis teeb meie omatoodanguks ca 700-800 tonni. Lihtne tehe, toodang jagatud toodanguga pere kohta, annab meile nüüd perede arvu.

Toodang ühe mesilaspere kohta on muidugi keeruline teema. Läbi on käinud numbreid alates 20 kg/pere kuni 300 kg/pere. Samas ei maksa seda viimast väga tõsiselt võtta vaid pigem huumoriks pidada. Igaüks kes mee tootmisest midagi teab võib parimal juhul uskuda numbrit 150 kg/pere kui kõik tingimused ideaalilähedased on. Tänavust meeaastat võib keskmiseks või pigem kehvemapoolseks (viimase viie aasta kontekstis) pidada ja kutseliste mesinike loetletud andmete põhjal tean, et ca 4000 mesilasperet tootsid ca 200 tonni mett. Kui me nüüd omakorda selle 200 tonni, mis on registreeritud andmed, maha lahutame esialgsest, jääb järgi 600 tonni, mis oleks vaja jagada mesilasperede peale laiali. Kui võtta eelduseks, et Eestis on 64 tuhat mesilaspere, siis 60 tuhande keskmine peaks olema 10 kg/pere kohta. Kui eestis oleks ca 34 tuhat mesilaspere, siis selle aasta kontekstis oleks 30 tuhande keskmine 20 kg/pere.

Reaalsuses ma aga ei arva, et kutseliste tootjate ja ülejäänute keskmine toodang nii kardinaalselt lahku läheks ( eriti arvestades asjaolu, et minu kogutud andmed on vaid osalised) ja pakuksin üleüldiseks Eesti keskmiseks meetoodanguks pere kohta  vähemalt 30 kg . See annaks meile 27 tuhat mesilaspere. Loomulikult on kogu minu jutu alatooniks see, et kaugeltki mitte ei ole selle sektoriga asjad hästi ja pikas perspektiivis ei aita probleemide lahendamisele kaasa nende ignoreerimine!

Müüa mett ???

Eesti mesindus on kentsakas sektor. Paljud mesinikest, kes on keskmise suurusega tootjad justkui arvavad, et meil on ületootmine. On koguni hinnanguid, et Olustvere TMK mesiniku eriala avamine oli suur viga, kuna sealt ei ole muud kui uusi konkurente oodata. Lühidalt öeldes on tegelikuks probleemiks aga realiseerimine. Keskmise mesiniku mugavustsoon on see, et ta toodab mingi x hunniku mett ja suudab selle käest ära müüa nii, et keegi eriti mingeid küsimusi ei esita. Pole vaja ei mesilaste registrit, veterinaarametit, priat ega maksuametit. Isegi paari tonni mee realiseerimine annab eesti mõistes viisaka elustandardi ja sellega võikski ju asi piirduda. 

Probleem seisneb selles, et just see "otse mesinikult" realiseerimise sektor meeturul on üleküllastunud. Igal eestlasel, kes seda soovib, on juba oma mesinik, kui mitte kaks. Poodides aga laiutab importmesi ja ekspordist ei saa tõsiselt rääkida, kuna reaalsuses on meil alatootmine.

Teen üleskutse suurendada Eestis meetoodangut praeguselt ca. 700-900 tonni pealt vähemalt kahekordseks. Kui hiinlased juba ostma hakkavad, siis meile endale niikuinii ei jätku, nii et soovitan tarbijatel tagavarad üle vaadata! Kui nüüd mõnele jäi ebaselgeks, et kas olen tõsine või mitte, siis tegelikult arvan, et eestisse mahub ca 100000 mesilasperet ja keskmine toodang selle juures võiks jääda 35-45 kg/pere kohta. Hinnang, et meil hetkel on 60 tuhat mesilasperet keskmise toodanguga 25 kg pere kohta on ilmselgelt täielik jama, mis teenis eesmärki saada mesindusprogrammi jaoks suuremaid toetusi. Arvestades ka importi tähendaks see, et eestlased on maailma suurima meetarbimisega rahvas. Kahjuks me pole piisavalt rikkad.
Minu tagasihoidliku arvamuse põhjal on selline lähenemine nagu selle oksa saagimisega. Paberil

üritame ennast näidata palju suuremana ja tugevamana kui tegelikkuses, kuid selle tõttu ei tekigi soodsat pinnast sektorit sisuliselt arendada. Justkui pole vajadust?

Keskmise suurusega tootjatele on mul kaks soovitust:

1) tootke rohkem

2) tootke rohkem ja tehke koostööd (kui vaja, siis moodustage tootjarühmasid)

Hiinlased:

http://english.gov.cn/ministries/2014/08/23/content_281474983038818.htm

Mul tõsti ei ole selle jutu illustreerimiseks väga teemakohast pilti ,aga sellel pildil on kuus väga tubli eesti mesinikku, kellest teised mesinikud võivad häbenemata eeskuju võtta ja kelle mett ma ise ka sööks! Iga äraarvatud nimi annab ühe punkti!

Kõige parem töö, mitte!

Kõige laiemas plaanis on mesindus muidugi meeldiv töö. Loodus, värske õhk, vaheldusrikkus, loovus jne. Siiski on erinevate mesinduslike tegevuste seas ka vähemmeeldivaid töid. Tagantpoolt esimene meeldivuses, minu subjektiivsel skaalal, on vaieldamatult vahasulatus. Ega siin polegi midagi väga lisada: rutiinne, räpane ja igav. Sel aastal mõõtsin täpsemalt üle ja leidis kinnitust, et kaanetisevaha tuleb veidi üle 2% mee massist. Kui kaanetise saime kahekesi sulatatud päevaga, siis 12-tuhande raami sulatusega läheb veel ca. 4 päeva. Sulatusse lähevad kõik talvepesas olnud raamid, tumedad raamid, suiraraamid ja muud prakeeritud raamid.
Tegelikult võiks lihtsustusena võtta, et pool suve mesinik laiendab mesilasperesid ja siis teise poole võtab mett ning koondab peresid - paras rutiin? Mesilasperede hooldamisel siiski nii labast rutiini ei teki, kuna kõik pered on erinevad. Iga pere avamisel algab protsess jälle otsast peale: tuleb teha kiire analüüs olukorrale, vastu võtta parimad otsused ja tegutseda. See nõuab keskendumist, loovust ja mõttetegevust. Meevõtt on muidugi omaette teema. Üksluine ja füüsiliselt väga raske, kuid ei saa öelda, et ebameeldiv.