Söötmine

Tere!

Pole ammu jõudnud sõnu teha. Õigupoolest on nädal aega ka mailidele vastamata. Lihtsalt pole aega ja jõudu leidnud. Viimased kaks nädalat oleme söötmisega tegelenud. Esimesel nädalal läks kaks ja pool päeva, kuna tuli söödanõusid ka paigaldada, aga see nädal saime kahe pika päevaga hakkama. Suhkrulahust valmistame bensiinimootoriga pumbaga: 600 kg suhkrut ja 400 l vett, ehk siis vahekorras 3:2 .

Autost tarudesse pumpamiseks on meil  selline goo.gl/2xCIuF swienty siirupipump, kuid hetkel oleme selle kasutamisest loobunud, kuna ta on lihtsalt liiga aeglane. Kui ühes grupis 200 liitrit suhkrulahust välja pumbata, siis ainult pumpamiseks kulub ca 20 minutit. Otsustasime vanad head ämbrid kasutusele võtta. Füüsiliselt on küll raskem, aga aeg maksab ka midagi. Tegelikult peaks sellel dosaatorpumbal reduktori ära vahetama poole kiirema vastu. Kui keegi teab kedagi kes sellega hakkama saab, siis olen vihjete eest tänulik! Mis veel?

Toodanguaasta lõime lukku tulemusega ca 21 tonni. Mesilasperede arvu kasvatasime 380 pealt 650 peale. Ise olen rahul sellega, et talvituma lähevad eelnevate aastatega võrreldes keskmiselt tugevamad pered, kuna iduperesid tegime see aasta ainult ühe vooru mais. Varasemalt oleme teinud neid terve suve ja siis hilisemad on ikka veidi nõrgemad ja talvituvad ka kehvemini.

Päris huvitav päev

Nagu varasemalt kuskil juttu oli, siis selle nädala töö on pesade koondamine ja viimane meevõtt. Esmaspäevad on tavaliselt vähem viljakad, kuna tööga saab alustada tavaliselt alles 11 paiku, ent sellest hoolimata jõudsime Harroga eile seitse gruppi ära teha ca 130 pere).  Teisipäevadel saab aga juba korraliku hoo sisse ja täna hommikul (Teisipäev) tuli ka praktikant Siim varakult kohale ning saime mesindama hakata kolmekesi. Tegime korraliku tööjaotuse ja ambitsioonikas esimene grupp "Baas" läks lausa mängeldes. Kella kaheks oli sellest 70 pere tehtud ja suundusime edasi gruppidesse.

Kahjuks aga meie truu ja ustav kaaslane Transit otsustas hooaega enne meid lõpetama hakata. Akutuli põles ja peale tunnikest sõitu enam käima ei lähe. Kiirelt töökotta ja selgus, et genekas on pekkis. "Võll ilmselt"! Saime küll läbi häda homme hommikuks aja ja loodetavasti saame kohe varakult ka Roosna-Alliku pakiautost õige uue geneka, aga seni peab ka ju kuidagi tööd tegema. Eriti kui selline hoog sees on ja kolm mesinikku käed rüpes passivad. Mulle eriti ei meeldi resursse raisata. Õnneks on meil tagavaraks ka üks dziip ja muud üle ei jäänudki kui tanklast käru võtta ja sellega mesindamist omal käel proovida.

Sellele võiks eraldi peatüki pühendada, sest varasemalt on see justkui diskussioon olnud, et kas parem on mesindada käru või bussiga, aga loodetavasti enam mitte. Käruga mesindamine on täielik mõttetus. Peale kõiki seiklusi jõudsime käruga kaks gruppi teha, aga juba sõidu peale kulub palju rohkem aega sest käru kipub rohkem rappuma ja korpuste tornid lähevad ümber. Lisaks veel vargus. Kui bussiga saab kuidagi mesilased väljas hoida, siis käruga on see palju problemaatilisem (meil oli kaanega käru). Laadimisega on ka paras jama ja siis veel kandevõime ja ümberpööramised. Kahe-kolme tunniga sai palju kogemusi, mis ei räägi käruga mesindamise kasuks. Homme peab siiski veel pool päeva kuidagi läbi ajama ja loodetavasti remont läheb libedalt.

Muidu pesades on mett kohati päris tihedalt, emadel munemiseks ruumi igaljuhul pole. Olenevalt haudme hulgast vahetame 2-12 raami välja.

Tere August!

Peab ütlema, et meevõtu osas lõpp paistab. See nädal võtame veel korpuseid maha ja järgmine nädal hakkame pesasid revideerima. See tähendab, et praegu võtame kolmandad ja neljandad ja viiendad maha, kellel kannatab. Järgmine nädal on niiöelda käsitöö. See tähendab, et raamhaaval sorteerime haudmepesa läbi, võtame meekärjed välja ja asendame tühjade raamidega, et emale munemiseks ja mesilastele talvesööda paigutamiseks ruumi juurde anda. 

Sel aastal läheb meevõtu lõpp kuidagi libedalt. Osalt kindlasti tänu väga headele ilmadele ja teisest küljest on mesila tõumaterjal keskmiselt parem kui varasemalt. Muidu, eriti kui viimane ots hiliseks jätta, on mesilased juba parajalt ebasõbralikud ja ütlemata tüütu kipub olema see suve lõpp mesilas.

Töönädal oli täpselt nii tempokas, et olen seda sissekannet kirjutanud juba kolm päeva, paari rea haaval. Täna jõudsime 60ne perega ka järgmist hooaega alustada. St. talvepesad ära teha. Kolmekesi võttis 20ne pereline grupp koos meevõtuga veidi üle tunni. Käisime üle pika aja kaugemates gruppides, mis asuvad ca 70 km eemal ja nendega on alati see strateegia, et kõik tuleb korraga ära teha, et sõitmise peale kuluvat mõttetut ajakulu vähendada. Kuna nendes peredes oli veel priskelt mett, siis Transit sai lõpuks servani täis ja istus suhteliselt madalal. Hea, et eelmine aasta vedrusid timmida lasime....

Muidu pered on üsna tublid, tugevamad paksult hauet täis. Need idukad, kes kehvemale korjemaale said on muidugi tagasihoidlikumad, aga kui talvesöödaga timmida, siis saab veel natuke kaasa aidata ja talvitumiseks on parajad poisid. Need, kes on liiga väikesed paneme kokku, aga täna selliseid ei olnud. Mee osas ka ikka vaikselt edeneb ja varsti saab lõplikud numbrid. Kui pesadest veel 5 kg pere kohta tuleb, siis on see ca 3 tonni lisaks, mis kulub marjaks ära kuna keskmine jääb ikka suhteliselt tagasihoidlikuks, kuigi päris ilma ka ei ole. 

Üks suuremaid eesmärke sellel hooajal lisaks meele ja perede arvu suurendamisele oli veel langstroth raamiga hüvastijätmine, aga tuleb tunnistada, et päris 100-protsendiliselt see ei õnnestu vist. Mõned idukad ikkagi ei suutnud langstrothi pealt välja areneda ja peab veelkord talvitama neid seal. Või siis maha müüma?!

Väiksema mesila juures ma ei viriseks eriti, aga hetkel on hea meel iga langstrothi korpuse üle, mis rotatsioonist välja tuleb. Ilmselt kunagi analüüsin seda raamimõõdu teemat pikemalt.

Praeguse seisuga saab järgmine nädal vb esimese osalise söötmise teha. Kui kõikidele peredele esimese sööda juba peale saab, siis mesinikul on süda rahul ja võib vabamalt võtta!

Lühidalt: Lõpp paistab!