Käisin täna EPKK koosolekul ja võtsin osa arutelust, mis puudutas aktuaalset teemat mesilaste hukkumisest ja taimekaitsevahendite väärkasutamisest. Mina esindasin seal Eesti Mesinduse Koostöökogu ja mesinike poolt olid veel Aleksander Kilk (EML) ja Tago Holsting (EKMÜ).
Teema tagamaid ma lahkama ei hakka, meedias on selles piisavalt juttu olnud. Tahan aga avaldada mõõdukat tunnustust kõikidele partneritele, kes mesinikega praegusel ajal koostööd teevad. On põllumeeste esindajate suhtumine väga mõistev ja vastutulelik, PMA on oma varasematest vigadest õppinud ja lubab edaspidi selliseid juhtumeid väga tõsiselt võtta, MeM esindajad kuulavad mesinike ettepanekuid Taimekaitseseaduse täiendamiseks ja vabandavad isegi, et mõned aastad vahepeal oli segadus selle ümber, kes mesilaste mürgistuse korral analüüsid kinni peaks maksma. Ühiselt leiavad kõik, et seaduses peaks olema sätestatud ka mesinikele võimaliku kahju hüvitamise kord ja selgelt määratletud karistused taimekaitseeeskirjade rikkujatele.
Täna saime väga selgeid sõnumeid ja lubadusi, et olukord paraneb ning mul ei ole selles suhtes mingit kahtlust, et nii ka läheb. Ühtlasi on näha, et vahepealsest turbulentsist hoolimata, on mesindusorganisatsioonidel soov koostööd teha ja nähakse, et see kannab rohkem vilju. Juba lähiajal kutsutakse kokku EMK (Eesti mesinduse koostöökogu), et jätkata partnerina taimekaitseseaduse parandustega ja tegeleda teiste väljakutsetega.
Ahjaa...seda tahtsin ka mainida, et viimase nädala jooksul on kõikidel kohtumisel räägitud, et "väga kahetsusväärne, et peame sellisel põhjusl kohtuma" ja "kahjuks on meedia asja üle võimendanud" jne.
Iseenesest ma mõistan, et kahetsusväärne on see kui süüdistatakse kedagi milleski, mida ta teinud ei ole (pean silmas, et praegu langeb pinge ka süütutele põllumeestele), aga nendes kohtumistes pole midagi kahetsusväärset. Olen taimekaitse ja mesinduse kokkupuutepunktide koosolekutel käinu juba 5-6 aastat ja üldjoontes pole mesinike seisukohad väga palju muutunud. Nüüd kui aga kohtutakse "kahetsusväärses" õhkkonnas, siis asjad sujuvad lausa nii kiiresti, et ma kohati ei usu oma silmigi. Kahetsusväärne on hoopis see, et kui meedia lamenti ei lööks, siis praegu neid väga positiivseid ja vajalikke arenguid ilmselt nii kiiresti ei toimuks.
Iseenesest ma mõistan, et kahetsusväärne on see kui süüdistatakse kedagi milleski, mida ta teinud ei ole (pean silmas, et praegu langeb pinge ka süütutele põllumeestele), aga nendes kohtumistes pole midagi kahetsusväärset. Olen taimekaitse ja mesinduse kokkupuutepunktide koosolekutel käinu juba 5-6 aastat ja üldjoontes pole mesinike seisukohad väga palju muutunud. Nüüd kui aga kohtutakse "kahetsusväärses" õhkkonnas, siis asjad sujuvad lausa nii kiiresti, et ma kohati ei usu oma silmigi. Kahetsusväärne on hoopis see, et kui meedia lamenti ei lööks, siis praegu neid väga positiivseid ja vajalikke arenguid ilmselt nii kiiresti ei toimuks.
Aasta mesinikuks peaks valima kellegi Eesti ajakirjanikest, kes teemat on aidanud tõstatada ja hoida. Ilma meediakajastuseta oleks olnud järjekordne soss, nagu kõigil eelnevatel aastatel
VastaKustuta