Täna juhtus üks nõmedamaid asju, mis üldse juhtuda saab. Jäin kinni! Keset metsa! Lääne-Virumaal on lund ikka oluliselt rohkem kui mujal. Vastab tõele, et neliveoga jääd kinni sinna kuhu 2-veolisega ei jää. Ise kaevama hakates oleks päris lootusetu olnud. Õnneks polnud labidat ka kaasas ja see tegi otsustamise olulisemalt lihtsamaks. "Kuu aega tagasi värske lumega oli üsna lust läbi lume sõita ja gruppe külastada, aga praegune kõva koorik kannab juba auto ära. Ja kui rataste alt ka järsku vedu ära kaob, siis ongi korras," vabandasin iseendale kiirelt, et kuidas küll nii sai juhtuda. Õnneks meil on jahimeestega soojad suhted ja hr. Jahimees tuli juba 10 minutiga platsi ning tõmbas mind välja. Tänud talle! Minu umbkaudse seletuse peale asukoha suhtes teadis ta kohe, et "kas peale küngast, seal, kus jäljed lõppesid"?
Jah - käisin peresid kontrollimas. Enamvähem korras, kobarad tunduvad vastu kevadet väiksemad, nagu ikka. Ja eks nad on ka väiksemad ja loomulikult need nõrgemad, kes kevadet ei näe, hakkavadki alles nüüd välja langema. Seni on hukkunute arv üsna nullilähedane, aga pingelisemad ajad on veel ees. Nugised mõnes grupis mürgeldavad, aga praegu on nende arvel mõni üksik pere.
Mida suurema läbivusega auto seda sügavale jõuad sõita enne kui kinni jääd. Kaugeltnurga vanasõna.
VastaKustuta