"Hr. President, kas Te olete mõelnud hakata mesilasi pidama?"
"Ei, miks?"
"No aga, Obamal ju on mesilased!"
Umbes nii kujutasin ma ette oma dialoogi presidendiga, kiluvõileiva ja kohvi kõrval, kui sain teada, et ta esineb ühel konverentsil avasõnaga, millest hiljuti pidin osa võtma. Loomulikult pidin selle eriti kavalalt välja mängima, et üldse võimalus saada, aga olin selleks valmis. Arvestasin ka eriti ebatõenäolise stsenaariumiga, et ta ei söö kiluvõileibasid. Kahjuks tuli presidendil ilmselt midagi olulisemat vahele, või siis mitte, ja avasõnad lausus hoopis Ivari Padar. Taaskord purunesid kõik lootused. Padar rääkis ka kenasti, aga plaan oli ju hoopis midagi muud!
Ilves on tubli president, ausalt, ma olen täitsa rahul. Räägib mõistetavalt ja arusaadavalt suurest pildist ning üritab kogu kremplit (Eestit) suunata ikka parema homse suunas. Üritan jälgida kõiki ta kõnesid ja sõnavõtte, kuid päris andunud fänn ka ei ole. Võtan rahulikult. Tundub täitsa usutav, et ta oma pisut üleoleva koore all südamest hoolib. Ma hoolin ka, igast asjadest. Muuhulgas keskkonnast ja mesilastest. Kahju ainult, et laiemas pildis on need justkui ebaolulised teemad. Nojah, keskkond ei ole ebaoluline, kui meil on selleks terve ministeerium ja kõik saavad ju aru, et meil on ainult üks planeet ja üks Eesti. Siiski tundub, et igapäevamurede kõrval, näiteks kas majandusprognoos muutub 0,1 protsendi võrra rohkem või vähem, on mesilased enamikele ebaolulised. Ja keskmisest keskkonnateadlikum inimene ka vist pidevalt ei rõõmusta suure pildi üle. Lugesin just ühte vana uuringut meetarbimise kohta. Peamine põhjus miks inimesed mett ei tarbi on see, et nad lihtsalt unustavad! Mõistetav, et on lihtne unustada igasuguseid asju. Olulisi ja vähemolulisi. Saan aru ka sellest, et see on mesinike viga kui nad ei ole enda arvates olulist teemat vastavalt kommunikeerinud. Niisiis üritan käsolevaga vähemalt enda tagasihoidliku osa ära teha.
Muidugi on üsna ambitsioonikas mitte olla riigina kehvem kui USA, aga panen ette, et ka Kadrioru lossi aias võiksid mesilased olla. Olen seal kunagi kaitseväeteenistuskohustusi täites päris palju aega veetnud ja tean, et nad mahuvad sinna kenasti ära. Omalt poolt pakun mesinduse kiirkursuse (teen korraliku sooduka) ja vajadusel hoian silma peal. Annan endale aru, et ametisoleval presidendil ei ole uute hobide jaoks just liiga palju aega. Selle jaoks on muidugi üks hea retsept - hakata mesinikuks! Väike nali, aga hooajati tõsi. Teinekord räägin pikemalt.
Tegelt oleks vist päris tuus järgmine kord Obamale oma mett viia? Tal pidavat endal ka selline komme olema. Leian, et see oleks ülisuur tegu parema, keskkonnasõbralikuma Eesti suunas!
PS! Hoolimata vormist ja mitteametlikust stiilist on see tekst mõeldud ikkagi tõsiselt võtmiseks. Isegi kui seda ei loe keegi, kes saaks Kadriorgu mesilased sebida ja sellega meie rahvuslikku keskkonnateadlikkust edendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar