Mitte just liiga detailselt, aga mäletan kui raskelt saavutati neonikotinoidide kaheaastane keeld Euroopas. Ja ma eksin, kui arvan, et tean kuidas see saavutati, aga peamine, et see nii läks. Selleks pingutasid kõikide riikide keskkonnaorganisatsioonid, sh mesindusorganisatsioonid ja ka kutseliste mesinike katuseorganisatsiooni maililistis olid pinevad ajad. Küll paluti saata kirju poliitikutele, küll ametnikele. Vastuseis sellele keelule oli mõistagi tugev ja keelu soovijaid vaadati kui hüsteerilisi puukallistajaid, kes vastutustundetult soovivad kompromiteerida maailma toidujulgeolekut ja põhjustada nälja näol kannatusi arengumaades. Aastad on möödunud ja nüüd nõustub ka peasüüdlane, et tõepoolest, selle tootegrupiga võib probleeme olla.
Syngenta C8 olukord muidugi näitas, et isegi kui tootja teab oma toodete kahjulikust mõjust varem kui seda talle ette heitma hakatakse, siis mätsitakse kinni, aga see selleks.
Kurb, et positiivsed muutused ühiskonnas nii raskelt tulevad. Või peaksin küsima, et miks sellised negatiivse mõjuga otsused kunagi üldse tehtud on? Jah, võib ju väita, et me saame otsuseid teha alles siis kui selleks on "teaduslikud" tõendid, aga selle pärast mõistlik ühiskond kasutabki ettevaatusprintsiipi! Või olen millestki valesti aru saanud? Ja liiga paljudel juhtudel on raha korrumpeeriv mõju positiivsete arengute takistuseks. Vähemalt nii mulle tundub.
Mainin ära, et ma ei arva, et praegusest hetkest selle pestitsiidigrupiga lips läbi oleks, aga tagasitulekut sellest olukorrast vaevalt enam on.
Lugege artiklit ka, ehkki pealkiri ja sissejuhatav lause ütlevad enamvähem kõik ära:
Bayer revises position to propose extra protections for bees from pesticides
The pharmaceutical giant had initially accused the EPA of overstimating the impact of pesticide on pollinators but now admits report is ‘scientifically sound’
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar