Mõtteaineks mesinikele

Kuidagi raskelt tuleb see väga konkreetne asi mida mul öelda on. Ühest küljest ei puuduta see küsimus üldse väga paljusid mesinikke, teisest küljest meid kõiki. Ja kas just mina pean olema see inimene, kes selle teema üles võtab...aga keegi teine ju ka ei võta. On ju probleemseid teemasid teisigi, mida mesinikud suitsunurgas ja mujal vaikselt sosistavad, aga avalikult keegi arutada ei võta, sest...justkui ei ole kombeks või nii. Mina olen aga seda meelt, et ka probleemidest tuleb lugupidavalt, aga avalikult ja sirgeselgselt rääkida, sest muidu need ei arene lahenduse suunas vaid vaikselt süvenevad.

Olen korduvalt väljendanud, et kui mesinike hulgas oleks null-tolerants importmee sildistamise osas Eesti meena, siis seda probleemi vaevalt, et üldse ilmneks.  Sotsiaalne surve on efektiivsem kui keelud ja kontrollid. Praegu on aga selles teemas üsna hägune seis ja inimesed andestavad väga kergesti. On kuuldud ja nähtud, aga lihtsalt suitsunurgas sellel teemal pobisemisest ju ka midagi ei muutu?! Kui me avalikult välja ütleme, et selline käitumine ei ole tolereeritav, siis hakkavad hoiakud ja normid tasapisi muutuma. Sellest teemast pikemalt mõni teine kord...

PS! Parimaks näiteks kollektiivsest ignorantsusest on asjaolu, et mõni aeg tagasi oli mesinike hulgas levinud eksiarvamus, et kui segada importmett Eesti meega 50% ja 50%, siis võib selle sildistada Eesti meeks. Kes sellise mõtte mesinikele maha müüs ja nad uskuma pani nii pimedalt, et keegi isegi ei kontrollinud - müts maha! Nii suure hulga inimeste hüpnotiseerimine ei ole kindlasti lihtne!

Tagasi põhiteema juurde.

Mõned aastad tagasi kehtestati nõue kanda mesilaspered PRIA registrisse. Alguses läks see muidugi väga vaevaliselt. Mesinikud kartsid veterinaarkontrolli, ruumidele kohaldatavate hügieeninormide täitmist ja ilmselt kõige rohkem maksuametit. Alguses oli üks levinud tööstuse standardeid mesilased küll registrisse kanda, kuid märgiti igal juhul alla 15 mesilaspere, mis on piiriks rangemale kontrollile, ehkki nõuded on kõigile samad. Ülejäänud mesilaspered märgiti naiste, laste ja ämmade nimele. Kõigil oli 14 mesilaspere. Hea seegi! Registri üks olulisemaid eesmärke on ju taudide leviku monitoorimine ja vajadusel nende tõkestamine. See on mõeldud eeskätte meie endi, mesinike ja mesilaste kaitseks. Esimestel aastatel saadi registrisse ca 10-tuhat mesilaspere. Aastate jooksul on teadlikkus suurenenud ja 2015 oli registris juba 20-tuhat pere, ligi pool Eesti mesindusest. Loomulikult tahaks näha selle trendi jätku, sest see ei ole ju otseselt valikuline küsimus. See on seadusest tulenev kohustus!

Kuna PRIA kaardile kantud mesilate asukohad on avalikud ja kõigile nähtavad, siis osutus see efektiivseks tööriistaks ka mesinike omavahelise kommunikatsiooni mõttes. Saan vaadata teiste mesilate asukohtasid ja enda omasid nendega arvestades planeerida. Viimasel ajal on aga ilmnema hakanud kummalist käitumismustrit. Alguses harrastasid seda mõned üksikud mesinikud, aga kahjuks nüüd juba üha rohkemad. Kaardile märgitakse oluliselt rohkem mesilaid kui mesinikul kohati  isegi peresid on. Enne kui me kõik selle maailmavallutusega kaasa lähme tahaksin korraks hoo maha võtta ja küsida, mis on selle tegevuse mõte? Ma saan aru, et kümne aasta perspektiivis tahavad kõik oma mesilaid 100 korda suuremaks teha, aga nii lihtsalt see ka ei käi, et märgime kaardile ja ongi korras. Vastupidiselt, mida ma arvan et võiks olla sellise teguviisi eeldatav tulemus, kaotavad sellise käekirja harrastajad teiste ümberkaudsete mesinike lugupidamise ja enam ei arvestata, mida nad sinna kaardile märkinud on, isegi kui mõned neist mesilatest ka päriselt olemas on. Niisiis mõtleme korraks veel rahulikult järele ja lähtume ikka reaalsusest ning sellest, kuidas me tahame, et teised mesinikud meie suhtes käituksid. Kirjeldatud käitumismuster kindlasti ei tõsta kellegi tõsiseltvõetavust. Lõpuks ju ei anna ka see kaardile märkimine mingit garantiid, et teised mesinikud ei või 30 m kaugusele oma gruppi panna vaid garantii annab ikkagi mesinike omavaheline lugupidav ja arvestav suhtumine.

Selgituseks tahan öelda, et mul ei ole isiklikult kellelegi midagi ette heita. Ehkki ka meie piirkonnas praktiseerivad sellist kaardimängu 4-5 mesinikku, siis olukord on veel kontrolli all. Tore oleks aga sellise käitumise süvenemisele piir panna, sest vastasel juhul ei ole mõtet seda kaarti üldse täita või vaadata.