Mesinduse kuldaeg?

Tamsalu raudteejaamas rongi oodates jäi silma üks üsna mahajäetud ilmega hoone, millel rippus tähelepanu vääriv ajaloolise hõnguga silt. Mitte, et ma sellest midagi täpsemalt teaksin, aga arvan, et see pidi küll mesinduse jaoks parem aeg olema kui praegu, sest Tamsalu pole ju kuigi suur linn. 

Tegelikult on mesinduse uus kuldaeg Eestis ees (No Shit Sherlock!: A phrase often used towards someone who states the obvious.), aga see saab olema hoopis teistsugune kui eelmine. Olen aru saanud, et üleeelmine generatsioon võtab seda tsüklilisust väga traagiliselt. Mõnede positiivsete eranditega kuid siiski. Ei taheta kohaneda reaalsusega, ollakse liigselt kinni mälestustes, viljeletakse nõukogude aja nostalgiat, võõristatakse olevikku ja tulevikku. 

Mingi ühise arusaama tekkeks ütlen, et keegi ei taha kellegi mälestusse lugupidamatult suhtuda, aga ajaga on vaja kaasas käia. Jah, mitte kõik ei pea seda tegema, aga ühiskonnale on oluline, et teatud, soovitavalt suurem osa, seda siiski teeks. Ei ole ühe põlvkonna kuldaeg parem kui teise oma, igaühele peab võimaldama halvustamata seista oma põlvkonna kuldajastu saabumise eest ja hiljem selle mälestamist, mis siiski ei tohiks takistada progressi! Soovin mesinikele rohkem sallivust ja ilusat kevadilma!

No näed siis....2

Monsanto lobist kaitseb roundupi väites, et seda on ohutu juua. Asi võtab huvitava pöörde!

Artikkel ja video

Dream Team

Endalegi üllatuseks tehti mulle ühes maili-listis täna kompliment, mis paneb mind edasi pingutama suuremate eesmärkide nimel. Arvamus, et ma peaksin mesinduse juhtimises olulisemat rolli mängima mõjub mulle täpselt nagu "kiida lolli, siis loll teeb tööd". Tänan Eha Metsallikut lahkete sõnade eest! Ehkki ma pole temaga alati samal nõul probleemide lahenduskäigu osas, siis näen, et tema soov mesilasi ja loodust aidata on põhjalikult siirad. Jah, oleme oma mesindusliitude- ja  ühingutega pehmeltöeldes tupikutesse jooksnud, neist välja tulnud ja siis uuesti.... jne. Ei arene enamusi minu jaoks olulisi teemasid mesinduse vallas ka mulle meelepärase tempo järgi. Enamasti iseloomustab meie sektori tegemisi vanasõna "palju kära-vähe villa", mis tuleneb peamiselt väheste inimressursside suunamisest pseudo-eesmärkidele. 

Ehale vastuseks ütlen, et minust ei saa mesindussektori eestvedajat seni kuni selles peetakse olulisemaks inimesi, mitte loodust ja mesilasi. Nii on ju energiat suunatud tarbetu võimuvõitluse peale EML ja ülejäänud sektori vahel, kus tegelikud eesmärgid võiksid olla samad, aga alati taandub küsimus sellele, et kes on tähtsam? Demokraatlikus ühiskonnas kipub tähtsam olema see, kellel on ühingus rohkem liikmeid ja selle ühingu liikmed valivad omale juhid demokraatliku korra järgi. Nüüd aga tekib imelik olukord, kus mesindussektori üle otsustab mingi hulk inimesi, kellel on mesindusega kohati ehk üsna pealiskaudne kokkupuude. Julgen väita, et enamus selle ühingu liikmeid on väärikas eas hobimesinikud, kellel puudub vajadus suureks ja kaugeleulatuvaks visiooniks ning tahetakse jätkata harjumuspärases. pigem üha rahulikumas rütmis. Mida vähem muutuseid, seda parem. 

Sellises olukorras on võimalik suurt muutust läbi viia vaid juhul, kui panustada tugevalt populaarsusmängu võidule. See on aga teema, millega vähemalt mina ei soovi tegeleda. Üritan panustada pigem millessegi, millest oleks kasu.

Siiski ei lasknud ma mõtet lendu laskmata jätta ja valisin endale Eesti Mesinduse Dream Teami kokku. Jätan täpse struktuuri enda teada, aga toon ära põhjused, miks need inimesed on vajalikud. Juhtimine peaks olema kaheastmeline, milles on nõukogu ja juhatus erinevate töörühmadega. Kui erinevad organisatsioonid omavahel koostööd teeks, siis leiaks see mudel piisava mehitatuse.  Muide, need kes arvavad, et ma liiga ambitsioonikas olen siis tuletan meele, et see on vaba inimese ilukirjanduslik tekst vabas vormis!

Aleksander Kilk (Kogemused, perfektne mälu)

Jaanus Tull (Visioon, praktiline mesindus, ettevõtluse arendamine)

Jaanus Järva ja CO (Siin ma annan kõige rohkem avanssi kuna isiklik kontakt on väike, aga tundub, et nende ühistust võib asja saada ja inimestel on teotahet)

Tago Holsting (Organisatoorne võime ja suhtlus ametkondadega)

Antu Rohtla (Teaduslik pool, kogemused)

Illar Lemetti (Ilmselt on hr. asekantsleril ka prestiižikamaid väljakutseid, kuid meie sektor vajaks nõuandval tasandil nö. positsiooniga ombudsmani)

Kalle Vihtre (Mesinik)

Ardi Asten (Mesinik)

Rein Männiste (Mesinik)

Sergei Kozlov (Mesinik)

Mait Mardla (Mesinik)

Priit Pihlik (Mesinik)
Tõnis ja Aili Taal (mahemesinikud)

Arnold Pastak (Olustvere kool on mesindusele oluline ja tähtis partner)

Valmar Lutsar (Olustvere kool on mesindusele oluline ja tähtis partner)

Aivar Raudmets (Kogemused MP juhina)

Siim Õunap (Nooruslik teotahe, ettevõtlikkus, tulevikku vaatamine)

Taavi Tull (Nooruslik teotahe, ettevõtlikkus, tulevikku vaatamine)

Sander Sulane (Nooruslik teotahe, ettevõtlikkus, tulevikku vaatamine)

Harro Rannamets (Nooruslik teotahe, ettevõtlikkus, tulevikku vaatamine)

Mart Kullamaa (Ennast oskan ma väga hästi kiita, küsige ainult)

+ kõik kes soovivad mesinduse ja looduse hüvanguks panustada ning oskavad teha meeskonna-tööd!

See nimekiri täieneb pidevalt.

Kui kellelgi tekkis küsimus, et miks ei ole selles ambitsioonikas nimekirjas siis juba ka mõnda kõrge profiiliga poliitikut, et asja lihtsamaks teha, siis leian, et poliitiline tahe tekib niipea kui me ise suudame oma teemasid korrektselt serveerida ja need vääriliselt tähtsaks argumenteerida. Ei varem, ei hiljem!

Rõhutan, tegelikult pole absoluutselt oluline ega vajalik, et see nimekiri just selline peab olema. Oluline on see, et asja veaksid tulevikku vaatavad, motiveeritud, teotahtelised meeskonna-mängijad. Just viimane on eriti oluline aspekt. Mesinduses on liiga palju probleeme, et neid jõuaks lahendada üks inimene. Seetõttu pole ka oluline, et juht oleks ilmtingimata kõige targem! vaid pigem karismaatiline meeskonna-mängija, kes suudab ennast ja teisi motiveerida!

PS! Palju õnne Aleksandrile! Et järgmised kaks aastat oleksid Eesti mesindusele sama viljakad kui eelmised 20!

PPS! Olen Peter Pihlile võlgu ühe postituse teemal "kuidas raha (täpsemalt Mesindusprogrammi raha), Eesti mesinduse peeti keeras". Ei ole unustanud! Praegu sellel teemal pikemalt ei peatu, aga viskan mõtteainena õhku!

Mesindamine linnas

Lisaks kõigele muule, milles Luxemburg on parem kui Eesti, hakkas mulle täna vaatamisplatvormilt silma kahtlaselt tuttavlik rivi. Lähmalt uurides selgus, et tegemist on linna munitsipaal-mesilaga! Ka lossi suveniiripoes on meetooted esinduslikult välja toodud!

 Mesilased panustavad loodusliku mitmekesisuse tagamiseks!

 

No näed siis...

WHO (Maailma tervise organisatsioon) - Roundup on inimestele tõenäoliselt  kantserogeenne.

Kuklased

Eelmisel reedel kohtusime Olustveres teadlastega, et arutada võimalikku mesindusklastri loomist ja teadmussiirde võimalusi mesindussektoris. Mina sattusin mesindussaaduste teemat käsitlevat gruppi vedama ja peab ütlema, et päev kulges üsna positiivses meeleolus ja lõppes lootusrikaste nootidega. Suured tänud korraldajatele ja minu töögrupi liikmetele, eriti Riin Rebasele!

Laupäeval ja pühapäeval oli aga kutseliste mesinike koolitus, millest tahaksin välja tuua Ants-Johannes Martini loengud teemal "Sipelgate toimetulek mesilas".

Tean omast kogemusest, et kevadel ilmade soojenedes suureneb kuklaste tung mesilat röövida ja tihti võib see mesilastele lausa fataalseks osutuda. Ühes mesilagrupis on meil kuklaste pesa ca 10 m tarudest ja eelmisel kevadel panid nad neli peret nahka. Siiski kutsun kõiki mesinikke üles kuklaste, nagu ka muu eluslooduse suhtes, vastutustundlikult ja lugupidavalt käituma. Mesinikud ei tohi omale lubada topeltmoraali, et kui mesilastele liiga tehakse, siis on kisa taevani, aga samal ajal minnakse ise kuklasi mürgitama. Tean, et seda juttu pole enamikele vaja rääkida, aga juba on kuulda kuklaste murest ja võimaliku lahendusena nähakse ka mürgitamist. Tuletan meelde, et kuklased on punase raamatu liik ja trahvid nende hävitamise eest on päris kopsakad. Lisaks kui mesinik omaltpoolt kõik korrektselt teeb ja võtab kasutusele ennetavad tegevused, siis on võimalik rünnakuid väga efektiivselt ära hoida.

Pildi allikas: http://www.looduskalender.ee/node/16270 Autor: Silvi Tanning

9,4%

Tegime mesilale tiiru peale, lisasime pudersööta seal kus vaja. Talvekahjud jäid esialgselt pisut alla 10% nagu loodetud, aga kuna paljud pered teevad hauet juba täie auruga, siis on suurematel peredel on nälja risk üpris kõrge. Ca iga viies pere vajab tuge. Tarukaalu all on praegu just selline pere. Kobar laiali, palju hauet sees ja temperatuur kõrge. Selle toimetamist saate jälgida siit. Sööta läheb ca 0,4 kg päevas ja 2,5 kilosest pudersöödapakist nii väga pikalt ei jätkugi. Ilmateade ka midagi väga positiivset ei luba ja nektarit niipea ei tule. Ehkki vahepeal soojade päevadega korjasid mesilased kenasti õietolmud. 

Nugis iseenesest on ilus loom, aga kahju mul tast põrmugi ei ole. Talvekadudest ca kolmandiku saame kirjutada tema arvele hoolimata iga aasta tugevnevatest turvameetmetest. Osad pered olid ka nälga jäänud ja loomulikult need, kellel oli suve lõpus emadega probleeme. Huvitav on muidugi statistiline pilt asukoha järgi. Näiteks on aegviidu metsade vahel meil kolm meilagruppi, mida tahtsime mahedaks registreerida, kus pole üldse põllumajandust. Hukkumine protsent kolme grupi peale kokku null! Üldiselt peab ütlema, et kui sügisel tundus, et pered on keskmiselt väiksemad kui tavaliselt, siis praegu tundub just, et suurte perede osakaal on rõõmustavalt kõrge. Palju on ka neid, kes on söödaga väga konservatiivselt ümber käinud ja on meie slängi kasutades "pommid". Tõuaretuse kontekstis on see üsna oluline omadus, kui rääkida kohalikele oludele sobivast tõust.

Põhjus ja tagajärg.

Põhjade vahetus 1

Käisime täna Harroga mesilas asjatamas. Vahetasime veits põhjasid ja nautisime ilusat ilma. Mesilased lendasid keskpäevast alates üsna innukalt, sittusid nii meid kui auto täis - puhas rõõm!

Üks eelmisel nädalal tuvastatud kurjategija oli jahimehe abistava käe läbi leidnud juba oma kuulsusetu lõpu. Samas grupis on aga tegutsenud teisedki pahalased, metsamehed ja tänu nende tegevusele enam autoga mesilaste juurde ei pääse. Loodame siiski, et tööde lõppedes tee taastatakse ja virisemiseks varsti enam põhjust ei ole. Igaljuhul oli väga tore päev ja paistab, et hooaeg hakkab nüüd tuure koguma.

                            

                 

Hooaja algus

Eile tegime selle hooaja esimese pooltõsise tööpäeva.
Tööde nimekirjas oli:
1) Lao korrastamine
2) Perede ja söödavaru kontroll

Esimene töö oli suhteliselt ajamahukas. Ehkki meil on laos kõrged laed, siis seni oleme saanud korpuseid hoida 9 korpuse kõrgustes tornides ja neid aluseid mugavalt liigutada. Mahu kasvades on aga laopinnaga üha kriitilisem ja otsustasime korpused laduda 18-19 korpuse kõrgustesse tornidesse ja võitsime sellega paarkümmend alusekohta. Kõrged laed tulevad kasuks! Pildil on eelmisest hooajast säilitatud korpused koos raamidega. Ca pool sellest ootab veel teises laos sulatamist.

Söödavaru kontrollisime ca kahesajal perel ja ainult üks oli selline, mille puhul ma liigutuse tegin(lisasin kaks söödaraami). Korjeni on aga veel tükk aega ja 20% peresid on sellised, kes enne kevadet vajavad lisasöötmist. Peab kandit tellima. Talvitumine on keskmiselt hea või rahuldav, välja arvatud üks grupp, mis jääb üsna lähedale sellele piirkonnale, kus fikseeriti eelmisel aastal taimekaitsevahendite väärkasutamine ja ühe naabermesiniku perede hukkumine, millest ma olen varasemalt kirjutanud. Seal on meie peredest juba üle 50% kutud. Kohalikul mesinikul samas piirkonnas 80%. Muidu võiks ju veel ennast või lesta või kedaiganes süüdistada, aga kui kolmekümnes grupis teed kõik ühtemoodi ja ühes esinevad tugevad anomaaliad, siis mõte läheb vägisi ühes suunas. Mainin ära, et ma ei ole selline inimene, kes ennast kunagi süüdi ei taha tunnisada kui midagi valesti on. Tahan ikka, sest lihtsam on ennast parandada kui teisi.

Lisaks on nugised aktiivsemalt laamendama  hakanud. Viies grupis kokku veel miinus viis peret ja mõned, kes olid räsida saanud, aga veel elus. Peab aga ütlema, et jahimehed on minu teatiste peale seni üsna tulemuslikult reageerinud ja probleemid lahendanud. Tänan Väike-Maarja jahiseltsi töökat kollektiivi! 

Praktika

Stabiilselt läbiv teema suuremate mesindusettevõtete jaoks on praktika korraldamine. See tuleneb eeskätt Olustveres avatud mesinduse eriala vajadustest võimaldada õpilastele 600 tunni ulatuses praktikat ja loomulikult on ka läbiv praktikavajadus sektoris pidevalt olemas. Kust need uued mesinikud ikka peaksid tulema? Jah, levinud skeem on omal käel õppimine kuid see on selline pika vinnaga asi ja tekitab minus vähemalt erinevaid mõtteid... Kui huvi on ikkagi mesindusega elatist teenida, siis eelkõige peame rääkima korralikust ja põhjalikust praktikast. Ühesõnaga, kuna see teema on viimasel ajal eriti aktuaalseks muutunud, siis ma mõtlen ja kirjutan selle korra siin läbi. Tõe huvides olgu öeldud, et ehkki mul endal on erinevaid õpetajaid ja eeskujusid olnud, siis klassikalises mõttes olen ma ikkagi iseõppinud ja kriitika iseõppimise kohta tuleb kogemusest ja paljudest vigadest mida ma olen ise teinud või näen, et teevad teised iseõppijad. Loomulikult ei pea ainuõigeks pidama ka süsteeme ja mesindamise tehnikaid. mida viljeletakse mingis suvalises ettevõttes, aga vähemalt annab see ettekujutuse töötavast terviklikust süsteemist, mida saab eeskujuks võtta või näitena, kuidas ei peaks tegema. See on juba maitse asi.

Õpetaja amet on minus alati lugupidamist tekitanud ja jagan oma mõtteid meelsasti, kuid selle praktika korraldamise juures on mingid asjad, mis on vaja enne selgeks teha ja kokku leppida. Huvilisi on viimasel ajal väga palju olnud ja mõistlikum on siis need kokkulepped avalikus formaadis formuleerida. 14. märtsil on Olustveres ka praktikaettevõtete ja õpilaste ühine nõupidamine, kus ka minul on palutud sõna võtta, aga ma teen siin otsa lahti, et ka teised asjasse puutuvad saaksid mõtteainest.

Alustuseks ütlen, et see 600 tundi on loomulikult ulme, aga see, kuidas asi praegu toimib ei kannata ka mingit kriitikat. Ma ei tea miks on Olustvere õppekavasse praktika kohale kirjutatud just 600 tundi? Ilmselt selleks, et see on autori arvates optimaalne aeg, millega vajalikud kogemused omandada või õppekavale akrediteeringu saamiseks. Igaljuhul kindel on see, et mitte keegi ei tee neid tunde täis. Erandiks need, kes on läinud välismaale ja mõned üksikud tublid veel. Igaljuhul au ja kiitus neile! Isiklikult ma arvan, et pealehakkamise ja terava mõistuse ning aja olemasolul on mesindus võimalik enamvähem tasemel selgeks saada kahe aastaga. Loomulikult mida rohkem kogemusi seda parem.

Laialt levinud on praktika täitmine väga väikeses mahus (alla 10%, tegelikult peaks seda nimetama praktika mittetäitmiseks vist, aga las ta olla). Mida ma üldse selle jutuga taotlen, on see, et oleks mingi ühine läbiv joon ja kokkulepe kuidas ja mis mahus praktikat tehakse, sest kui see tendents on pigem selles suunas, et praktikat tehakse üha vähem, siis pole sellel Olustvere haridusel ka erilist mõtet peale selle, et saadakse paber, millega hea õnne korral PRIAst saab 40k noore põllumajandusettevõtja starditoetust. Positiivse noodina toon välja, et Olustveres meekoja ja Valmari näol on sellest aastast praktika võimalused ka koolis kohapeal oluliselt paranenud. Kuid see ei asenda praktikat tootmismesilas.

Kui kedagi peaks mu jutt selle nurga alt häirima, et miks peaks üks mesindushuviline kohe tootmismesila suunas mõtlema ja kas ei või niisama rahulikult võtta ka seda praktika poolt, kui endal väga suuri plaane selle mesindusega kohe ei ole, siis lugege palun neid dokumente, mille alusel see eriala on üldse avatud. See ei ole mõeldud hobimesinike täiendkoolituseks vms. Minuteada ka vastuvõtul rõhutatakse spetsiaalselt üle praktika maht ja veendutakse, et õpilasekandidaat saab aru, millega ta ennast seob. Kui siiski on nii, et kooli satuvad õpilased, kellel ei ole võimalik seda praktikat sellises mahus täita erinevatel väga arusaadavatel ja mõistetavatel põhjustel (lapsed, töö, teised koolid jne), siis peaks ikkagi kooli vastuvõtu tingimused üle vaatama. Mu taotlus ei ole see, et nüüd uuest hooajast kõik Olustvere õpilased oma lapsed ja naised ja mehed ja töö maha jätaksid ning pühenduksid täis kohaga mesindusele - ei! Tasapidi peaks aga Olustvere õpe hakkama võtma sisulist vastutust sektori vajaduste ees, sest lõpuks on ju tegemist riigi poolt rahastatud õppega. Kõige konkreetsemalt ja lühemalt kokku võetuna vajab sektor rohkem elukutselisi mesinikke ning suuremat toodangut ja põhjalik praktika on selle lahutamatu osa!
Loomulikult päeva lõpuks saab selle allkirja praktikalepingule igalt poolt kätte (keegi ei taha ju halb inimene olla), aga mina olen otsustanud enda elu lihtsamaks teha ja enne praktikandi võtmist üritanud asjad võimalikult lihtsaks ja selgeks teha.

Eks peamine tingimus on lõpuks ikkagi ajaline maht. Minu tingimuseks on kolm päeva nädalas, tundide arv vastavalt hooajale 8-12h päevas, perioodil 01.05 - 31.08. Sügiseste tööde raames vastavalt kokkuleppele. Päevade osas saab sobitada, aga mahu osas väga paindlik ei taha olla kui just mõjuvat põhjust ei ole. Olen kuulnud, et kahjulike tehingute tegemine pole väga mõistlik ja ebamäärase koormusega praktikandi pidamine suvel on mesiniku jaoks väga kahjulik. Kui kedagi huvitab see kahjulikkuse teema põhjalikumalt, siis andke märku, aga praegu sellel liiga pikalt ei peatu.
Laias laastus on minu hinnangul nii, et esimesel päeval on vaja praktikandile töö selgeks teha, nõustada, õpetada jne... See on enda aega silmas pidades paras miinus. Teisel päeval jõuab nutikas praktikant õhtuks oma miinuse tasa teenida ja kolmandal päeval on mesiniku poolt vaadates boonus. Tingimuseks on loomulikult ka reibas töötempo ja tugev üld-intelligentsus. Kui aga silmas pidada, et kogu selle tegevuse käigus omandab praktikant oskused ja elukutse, siis see ei ole tema poolt vaadates sugugi kehv diil.
Pakun välja selle, mis mulle tundub aus. Loomulikult on inimesi, kes mõtlevad teisiti ja neile ei tundu see mõistlik, aga selle pärast ma selle teema üles võtangi, et vältida arusaamatusi. Kui inimesel on vaid huvi mesinduse ja mesilaste vastu ja mitte väga spetsiifiliselt mee tootmise vastu, siis leidub kindlasti palju mesinikke, kellel on "leebemad" tingimused. Väiksemates mesilates polegi sellise ajaga midagi peale hakata ja ilmselt peaks siis lisategevusi välja mõtlema.

Vastukaaluks minu näilisele rangusele selles temaatikas võib öelda, et seni saan ma kõikide praktikantide üle uhkust tunda ja tean, et nad saavad mesilas ka iseseisvalt hakkama. Näiline headus - praktika arvestamine väga kergekäeliselt - ei ole ju tegelikult mingi sisuline heategu. Otse vastupidi, kui eesmärgiks on ikkagi elukutse omandamine või sellest põhjalikult aru saamine.

Võtke palun seda kirjutist lihtsalt mõtteainena, mitte otseselt kriitikana kellegi või millegi suhtes. Igaüks võib oma tingimused ise seada, aga minu arvates on oluline, et kool seaks mingid realistlikud ühtsed miinimumnõuded sellele praktikale, mida nende õpilased läbima peavad. Veel parem oleks kui kõik nendest tingimustest üheselt aru saaksid, sest praegu ei ole justkui vahet, kas teed 6 või 600 tundi.