Tamsalu raudteejaamas rongi oodates jäi silma üks üsna mahajäetud ilmega hoone, millel rippus tähelepanu vääriv ajaloolise hõnguga silt. Mitte, et ma sellest midagi täpsemalt teaksin, aga arvan, et see pidi küll mesinduse jaoks parem aeg olema kui praegu, sest Tamsalu pole ju kuigi suur linn.
Tegelikult on mesinduse uus kuldaeg Eestis ees (No Shit Sherlock!: A phrase often used towards someone who states the obvious.), aga see saab olema hoopis teistsugune kui eelmine. Olen aru saanud, et üleeelmine generatsioon võtab seda tsüklilisust väga traagiliselt. Mõnede positiivsete eranditega kuid siiski. Ei taheta kohaneda reaalsusega, ollakse liigselt kinni mälestustes, viljeletakse nõukogude aja nostalgiat, võõristatakse olevikku ja tulevikku.
Mingi ühise arusaama tekkeks ütlen, et keegi ei taha kellegi mälestusse lugupidamatult suhtuda, aga ajaga on vaja kaasas käia. Jah, mitte kõik ei pea seda tegema, aga ühiskonnale on oluline, et teatud, soovitavalt suurem osa, seda siiski teeks. Ei ole ühe põlvkonna kuldaeg parem kui teise oma, igaühele peab võimaldama halvustamata seista oma põlvkonna kuldajastu saabumise eest ja hiljem selle mälestamist, mis siiski ei tohiks takistada progressi! Soovin mesinikele rohkem sallivust ja ilusat kevadilma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar