Praktika

Stabiilselt läbiv teema suuremate mesindusettevõtete jaoks on praktika korraldamine. See tuleneb eeskätt Olustveres avatud mesinduse eriala vajadustest võimaldada õpilastele 600 tunni ulatuses praktikat ja loomulikult on ka läbiv praktikavajadus sektoris pidevalt olemas. Kust need uued mesinikud ikka peaksid tulema? Jah, levinud skeem on omal käel õppimine kuid see on selline pika vinnaga asi ja tekitab minus vähemalt erinevaid mõtteid... Kui huvi on ikkagi mesindusega elatist teenida, siis eelkõige peame rääkima korralikust ja põhjalikust praktikast. Ühesõnaga, kuna see teema on viimasel ajal eriti aktuaalseks muutunud, siis ma mõtlen ja kirjutan selle korra siin läbi. Tõe huvides olgu öeldud, et ehkki mul endal on erinevaid õpetajaid ja eeskujusid olnud, siis klassikalises mõttes olen ma ikkagi iseõppinud ja kriitika iseõppimise kohta tuleb kogemusest ja paljudest vigadest mida ma olen ise teinud või näen, et teevad teised iseõppijad. Loomulikult ei pea ainuõigeks pidama ka süsteeme ja mesindamise tehnikaid. mida viljeletakse mingis suvalises ettevõttes, aga vähemalt annab see ettekujutuse töötavast terviklikust süsteemist, mida saab eeskujuks võtta või näitena, kuidas ei peaks tegema. See on juba maitse asi.

Õpetaja amet on minus alati lugupidamist tekitanud ja jagan oma mõtteid meelsasti, kuid selle praktika korraldamise juures on mingid asjad, mis on vaja enne selgeks teha ja kokku leppida. Huvilisi on viimasel ajal väga palju olnud ja mõistlikum on siis need kokkulepped avalikus formaadis formuleerida. 14. märtsil on Olustveres ka praktikaettevõtete ja õpilaste ühine nõupidamine, kus ka minul on palutud sõna võtta, aga ma teen siin otsa lahti, et ka teised asjasse puutuvad saaksid mõtteainest.

Alustuseks ütlen, et see 600 tundi on loomulikult ulme, aga see, kuidas asi praegu toimib ei kannata ka mingit kriitikat. Ma ei tea miks on Olustvere õppekavasse praktika kohale kirjutatud just 600 tundi? Ilmselt selleks, et see on autori arvates optimaalne aeg, millega vajalikud kogemused omandada või õppekavale akrediteeringu saamiseks. Igaljuhul kindel on see, et mitte keegi ei tee neid tunde täis. Erandiks need, kes on läinud välismaale ja mõned üksikud tublid veel. Igaljuhul au ja kiitus neile! Isiklikult ma arvan, et pealehakkamise ja terava mõistuse ning aja olemasolul on mesindus võimalik enamvähem tasemel selgeks saada kahe aastaga. Loomulikult mida rohkem kogemusi seda parem.

Laialt levinud on praktika täitmine väga väikeses mahus (alla 10%, tegelikult peaks seda nimetama praktika mittetäitmiseks vist, aga las ta olla). Mida ma üldse selle jutuga taotlen, on see, et oleks mingi ühine läbiv joon ja kokkulepe kuidas ja mis mahus praktikat tehakse, sest kui see tendents on pigem selles suunas, et praktikat tehakse üha vähem, siis pole sellel Olustvere haridusel ka erilist mõtet peale selle, et saadakse paber, millega hea õnne korral PRIAst saab 40k noore põllumajandusettevõtja starditoetust. Positiivse noodina toon välja, et Olustveres meekoja ja Valmari näol on sellest aastast praktika võimalused ka koolis kohapeal oluliselt paranenud. Kuid see ei asenda praktikat tootmismesilas.

Kui kedagi peaks mu jutt selle nurga alt häirima, et miks peaks üks mesindushuviline kohe tootmismesila suunas mõtlema ja kas ei või niisama rahulikult võtta ka seda praktika poolt, kui endal väga suuri plaane selle mesindusega kohe ei ole, siis lugege palun neid dokumente, mille alusel see eriala on üldse avatud. See ei ole mõeldud hobimesinike täiendkoolituseks vms. Minuteada ka vastuvõtul rõhutatakse spetsiaalselt üle praktika maht ja veendutakse, et õpilasekandidaat saab aru, millega ta ennast seob. Kui siiski on nii, et kooli satuvad õpilased, kellel ei ole võimalik seda praktikat sellises mahus täita erinevatel väga arusaadavatel ja mõistetavatel põhjustel (lapsed, töö, teised koolid jne), siis peaks ikkagi kooli vastuvõtu tingimused üle vaatama. Mu taotlus ei ole see, et nüüd uuest hooajast kõik Olustvere õpilased oma lapsed ja naised ja mehed ja töö maha jätaksid ning pühenduksid täis kohaga mesindusele - ei! Tasapidi peaks aga Olustvere õpe hakkama võtma sisulist vastutust sektori vajaduste ees, sest lõpuks on ju tegemist riigi poolt rahastatud õppega. Kõige konkreetsemalt ja lühemalt kokku võetuna vajab sektor rohkem elukutselisi mesinikke ning suuremat toodangut ja põhjalik praktika on selle lahutamatu osa!
Loomulikult päeva lõpuks saab selle allkirja praktikalepingule igalt poolt kätte (keegi ei taha ju halb inimene olla), aga mina olen otsustanud enda elu lihtsamaks teha ja enne praktikandi võtmist üritanud asjad võimalikult lihtsaks ja selgeks teha.

Eks peamine tingimus on lõpuks ikkagi ajaline maht. Minu tingimuseks on kolm päeva nädalas, tundide arv vastavalt hooajale 8-12h päevas, perioodil 01.05 - 31.08. Sügiseste tööde raames vastavalt kokkuleppele. Päevade osas saab sobitada, aga mahu osas väga paindlik ei taha olla kui just mõjuvat põhjust ei ole. Olen kuulnud, et kahjulike tehingute tegemine pole väga mõistlik ja ebamäärase koormusega praktikandi pidamine suvel on mesiniku jaoks väga kahjulik. Kui kedagi huvitab see kahjulikkuse teema põhjalikumalt, siis andke märku, aga praegu sellel liiga pikalt ei peatu.
Laias laastus on minu hinnangul nii, et esimesel päeval on vaja praktikandile töö selgeks teha, nõustada, õpetada jne... See on enda aega silmas pidades paras miinus. Teisel päeval jõuab nutikas praktikant õhtuks oma miinuse tasa teenida ja kolmandal päeval on mesiniku poolt vaadates boonus. Tingimuseks on loomulikult ka reibas töötempo ja tugev üld-intelligentsus. Kui aga silmas pidada, et kogu selle tegevuse käigus omandab praktikant oskused ja elukutse, siis see ei ole tema poolt vaadates sugugi kehv diil.
Pakun välja selle, mis mulle tundub aus. Loomulikult on inimesi, kes mõtlevad teisiti ja neile ei tundu see mõistlik, aga selle pärast ma selle teema üles võtangi, et vältida arusaamatusi. Kui inimesel on vaid huvi mesinduse ja mesilaste vastu ja mitte väga spetsiifiliselt mee tootmise vastu, siis leidub kindlasti palju mesinikke, kellel on "leebemad" tingimused. Väiksemates mesilates polegi sellise ajaga midagi peale hakata ja ilmselt peaks siis lisategevusi välja mõtlema.

Vastukaaluks minu näilisele rangusele selles temaatikas võib öelda, et seni saan ma kõikide praktikantide üle uhkust tunda ja tean, et nad saavad mesilas ka iseseisvalt hakkama. Näiline headus - praktika arvestamine väga kergekäeliselt - ei ole ju tegelikult mingi sisuline heategu. Otse vastupidi, kui eesmärgiks on ikkagi elukutse omandamine või sellest põhjalikult aru saamine.

Võtke palun seda kirjutist lihtsalt mõtteainena, mitte otseselt kriitikana kellegi või millegi suhtes. Igaüks võib oma tingimused ise seada, aga minu arvates on oluline, et kool seaks mingid realistlikud ühtsed miinimumnõuded sellele praktikale, mida nende õpilased läbima peavad. Veel parem oleks kui kõik nendest tingimustest üheselt aru saaksid, sest praegu ei ole justkui vahet, kas teed 6 või 600 tundi.