Teisipäev, 28. aprill 2015

Meil on ainult üks planeet!

Sattusin vaatama üsna huvitavat nõukogude-propaganda plakatite kogumikku. Isiklikult sellega vahetut kogemust ei oma ja ei hakka sellesse teemasse sügavamale laskuma, aga seoses Maaeluministeeriumi töörühmade tegevuse tulemuslikkusetusega taimekaitse, loomatervise ja teiste teemade osas sooviksin inimeste tähelepanu juhtida mõnedele näidetele. Näidetele, millega mul tugev assotsiatsioon tekkis. Vt pilte all. Ma rebin need mõttes külma sõja kontekstist välja ja asetan need 21. sajandi väljakutse konteksti - võitlusesse keskkonnaprobleemidega. Tõe huvides peab ütlema, et inimlikul tasandil töötavad meil ametkondades ja ministeeriumides väga toredad inimesed, kelledest enamus suudavad vähemalt rahuldaval tasemel empaatiavõimet kasutada ja näiteks meie sektori kui ka üldisemate probleemide olemusest aru saada. See on muidugi täiesti mõistetav, sest üksikisiku tasandil tahavad ju kõik elada puhtas ja jätkusuutliku keskkonnaga heaolu-ühiskonnas. Probleem on hoopis ametkondades kui organisatsioonides ja nende tsementeerunud hoiakutes. Samal ajal kui poliitikud deklareerivad "näoga inimeste poole olemist" ja "inimeste, keskkonna ning ettevõtjate huvidega arvestamist", on igapäevareaalsus aga siiski hoopis kurvastavam. Ükskõik millise probleemiga ametkondadega poole pöörduda, jõutakse päris kiiresti üsna tavapäraste lahendamatusteni: „raha ei ole, aega ei ole, ei ole, ei ole, ei ole, midagi muuta kahjuks ei saa“. Kusjuures üks aspekt mida ma selles jutus usun on see, et poliitilist tahet tõepoolest idealismiga ei tekita - pappi on vaja.

Samas on minu kodumaa, vähemalt minu mõttes, selline väike ja paindlik euroopalik riik, kus me saame teha õigeid ning vajalikke tegusid ning ülejäänud maailmale eeskuju näidata. Mitte ei kopeeri lahendusi teistelt tagantjärele. Räägitakse, et meil ei ole visiooni, ma pigem näen, et meil pole üldse mune. Päris nõme, kui meil on head mõtted, aga ei ole julgust ega raha ega aega? Kuhu meie julgus saanud on? Põhiline jutt on see, et Euroopast on kõik ette kirjutatud, ise midagi otsustada ei saa. Päris nii see ju ka ei ole. See raha vabandus on muidugi absurdne jura...21. sajandi kontekstis, kus raha iga päev mitte vähe välja mõeldakse, no palun. Kui me aga arvame, et meil ei ole head mõtted ja meil polegi mõtet midagi ise mõelda, kopeerime kõik bossidelt otse maha, oleme tublid ja sõnakuulelikud, äkki saame õhtul präänikut, siis polegi mõtet üldse midagi arutada.

Ühesõnaga ma soovitan inimestel järele mõtelda enne kui nad räägivad, et toidutootmise juures sellises mahus mürke kasutada ning keskkonda ja iseennast hävitada on okei! See maailma nälgimise jutt... palun, suhtuge endasse natukenegi lugupidavamalt! Esiteks, maa suudab mahepõllumajandusega toita 10 miljardit (fao.org)! Teiseks, mis see meie mure on? Meil on iive negatiivne ja ei pea mingit lühinägelikku solki kokku keetma selleks, et keegi kuskil süüa saaks. Jah, loomulikult meil on vaja eksportida, aga kas me peame võistlema Poolaga mängus, mille me ilmselgelt kaotame? Äkki peaks midagi kavalamat ja väärtuslikumat tegema?

We only have one planet:


The faith of the planet is your faith:


PS! Kellel on keskkonnaprobleemide põhjuste suhtes keskmisest sügavam huvi, siis soovitan seda William Freudenbergi (keskkonna-sotsioloog?) teooriat uurida. Tema topelt-diversiooni teooria keskendub ebaproportsionaalsusele ja tähelepanu kõrvalejuhtimisele selles temaatikas. Lühidalt öelduna on ühiskonnas tekitatud väärarusaam, et ühiskonnana me võidame, tuues ohvriks keskkonna, kui tegelikkuses võidavad vähesed ja pikas perspektiivis on kahju korvamatu.

Päris hea postitus sai? Nõukogude propaganda mix vandenõuteooriatega...:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar