Mahemesilaspere toetuse väljamaksmise kord

Võtsin täna pooltunnikese ja tegin midagi, mis ammu kripeldanud. Ise olen rahul.

Lugupeetud hr. Lemetti,

Kirjutan Teile ühest spetsiifilisest kuid teravast ja absurdsest probleemist. Loodan, et teie majas on keegi, kes saab sellele pilgu peale visata ja olukorrale leitakse mõistlik lahendus, kasvõi Läti Vabariigi näitel.

Nimelt on mahemesilaspere toetuse väljamaksmise aluseks küll kõrgeim hektaripõhine ühikmäär, kuid sellest hoolimata olen olnud sunnitud 400 mahemesilaspere jaoks rentima ca 40 hektarit püsirohumaad ja tegema seal mesilastele heina, mida nad sugugi ei vaja. Lisaks halduskoormusele pean tegelema veel alaga, milleks mul puudub igasugune kompetents ja sisuline vajadus. Üks asi on maa rentimise komplitseeritud temaatika, aga põllumajandustehnika puudusel on mesinik sisuliselt põllumeeste meelevallas, kes kord saavad niitma tulla ja siis jälle ei saa ka. Saan aru, et see võib olla vaid ühe kildkonna spetsiifiline probleem, mille tõttu ei hakata põllumajandustoetuste väljamaksmise korda muutma, aga see läheb minu hinnangul otseselt vastuollu MAK-i põhieesmärgiga hoida põllumajandusmaad aktiivses kasutuses.

See sama mure puudutab järjest rohkemaid mahemesinikke ja julgen arvata, et just selliste iseäralike keerukuste tõttu jääb nii mõnelgi mesinikul "mahesamm" astumata. Saan positiivse eeskujuna tuua Läti Vabariigi, kus mahemesilasperede toetuse väljamaksmise aluseks on samuti põllumajandusmaa, kuid mesinikele on tehtud erisus, mille alusel piisab 1 hektari olemasolust ükspuha kui suure mesilasperede arvu tarvis.

Tervitades ja Teie mõistvale suhtumisele lootma jäädes,
Mart Kullamaa
Eesti Kutseliste Mesinike Ühing
tel. ...

Sain ka kiirelt tagasisidet.

Tere!

Võtame küsimuse arutada ja anname teada, mis seisukohale jõudsime.

Tervitustega

Illar Lemetti

8.03.2016 vol 2

Märtsis käisid mesinike esindajad riigikogu keskkonnakomisjoni istungil. Mäletan, et saime Tagoga napilt komisjoni istungi lõpuni olla kui läksime Toompealt lennujaama, et Malmösse EPBA aastakoosolekule jõuda. Uhke värk. Igaljuhul küsiti mult täna tolle päeva esimese poole protokolli. Huvitav, et keegi varem pole seda küsinud! ja ma olen üllatunud, et see mul üldse leida õnnestus. Nimelt said EML, EKMÜ ja EMÜ enne Riigikogu Keskkonnakomisjoni istungit kokku, et jutupunktides kokku leppida ja millegipärast sattusin mina protokollijaks. Tavaliselt ma väldin seda positsiooni, aga siis oli see kuidagi loomulik, kuna MP aruteludest oli õhk paks ja ma vähemalt omastarust tundsin vastutust (olen mõlema organisatsiooni juhtiumises varasemalt tegev olnud) lepitust ja ühisosa leida.

Igaljuhul täna on juba päris huvitav lugeda nii seda protokolli kui hiljem jooksvalt samasse faili lisatud memo koos vabalt tõlgendatud tähelepanekutega. Ega ma ei taha kiidelda oma olematu protokollimise täpsusega, aga lõpuks need punktid, mis kirja said on üsna konkreetsed ikkagi. Protokoll ja memo 8.03.2016 muutmata kujul:

Tago: EKMÜ seisukoht on teada.

Aleks: Ministri määrusest peaks minema üldise õistaimede pritsimise keeld seadusesse.

Tingimuste täpsustamine /juhendid/.

Taimekaitseseadus p 64, taimekaitsevahendi registreerimisel teha kontrollkatseid.

Tago: Taimekaitseseaduse alusel tulevad rakendussätted.

Rahalise katte tagamine

Aleks: Ekspertide kaasamine katstesse

Juhendite ühene arusaadavus ja põhjendatud kriteeriumite valik. Formaalse juhendite kinnitamise lõpetamine.

       1.       Õitsvate taimede pritsimise keeld seadusesse

       2.       Juhendite üldine korrastamine – probleemsete situatsioonide lahendamine.

       3.       Katsete teostamine TKV turule tulekul

       4.       Glüfosaadi kasutamise piiramine TKV tunnistuse alusel, üle aasta?

       5.       Maanteedel, raudteedel glüfosaadi kasutamine.  

       6.       Digitaalsed põlluraamatud

       7.       Riigi vastutuse võtmine probleemsete juhtumite korral

       8.       Rikkujate vastutuselevõtmine – kahjude korvamine, fondi loomine, PRIA toetuste ära võtmine. Kohustuslik vastutuskindlustus põllumeestele.  Keskkonnakahjude hüvitamine?

       9.       Mesinike ja põllumajandustootjate omavaheline teavitamine.

      10.   Rakendusuuringud tkv mõjust.

Komisjon:

Komisjonist on puudu Raidma ja Boroditš

Kilgi sissejuhatus läheb liiga pikaks, Vakra surfab telefonis. Kilgil on üsna põhjalik ettekanne, aga kahjuks on Inimeste keskendumisvõime piiratud ja ma pole kindel, kas lähenemine on õige.

Sõnavõttude pikkused Kilk (Ilusti räägib, aga inimesed vist ei kuula) 14.08 – 14.38

Reet Karis – Pestitsiidid ja keskkond  /mõned lasid leongu ajal juba silma looja/ 14.39 – 14.48

Kevvai, TKSeadus jõuab riigikokku Sügiseks.

Rein Ratas – sõnavõtt on päris rohelise tooniga.

Aeg on nii piiratud, et isegi komisjoni liikmed ei jõua sõna võtta.

Huvitav, et asekantsler Kevvai tundub päris keerulisel olukorras Riigikogu (ülemuse) ees.

Üldine RK Keskkonnakomosjoni meelestatus tundub olevat

Põlluraamatu registreerimine tuleb veeseadusest – 10 päeva.

Mem ajab KeMini kaela.

Mark Soosaar – Valimisliit „mesilased“ 1996  a. pärnus võitis.

Vakra on päris konkreetne tüüp, kutsub Mem asekantslerit korrale.

Probleemsed teemad, põlluraamat

Jagan head asja

Au ja kiitus Tormile!
Mesilasperede registreerimine Prias, juhend samm-sammult.

https://github.com/honeymarket/pria/issues/1

Tormi kommentaar:

Kiired soovitused algajale: mine kohe punkti 20 ja saad ca 5-10 minutiga hakkama. Kui mesila juba kirjas ja soovid vaid arvu uuendada, mine punkti 18.

Edit: https://honeymarket.github.io/mesilad.mesindus.ee/

Jälle poliitikast

Kohutavalt huvitav nädal poliitikas või mis? Ka mesindusorganisatsioonide esindajad peavad kiirelt harjuma mõttega uuest ministrist ja asuma tegudele. Nüüd tuleb vanad ideed jälle käima lükata ja proovida neid uuele koalitsioonile maha müüa. Teoorias on manööverdamiseks ruumi  justkui rohkem kui varem?! Kuhu see ümarlaud nüüd jäigi?

Kuigi kõik (valitsus)partnerid väitsid kui ühest suust, et võrdne ministrikohtade jaotus oli Ratase põhimõtteline nõudmine ja see võis nii olla või mitte, siis äratas see minus huvitavaid mälestusi - analoogiaid.
Pole ju kellegi saladus, et ühe tugeva mesindusorganisatsiooni tegevust ja minupärast ka ainuvõimu ning selle võimutippu ning -ajalugu on pikalt võrreldud teatavate poliitiliste jõududega.
Igal juhul meenutas see konkreetne juhi vahetusest tekkinud transformatsioon ja uus koalitsioon mulle kangesti meelde meie armsat Mesinduse Koostöökogu. Õigemini see võrnde ministrikohtade jaotus oli mulle nagu mingi heureka moment. Hoolimata vägagi kattuvast agendast ja eesmärkidest ei suutnud ju mesindusorganisatsioonid omavahel kokku leppida. Isegi IRL läks Keskiga ühte asja ajama, aga mesinikud ei suutnud omavahel kokku leppida põhimõtteliselt selles, et kas päike tõuseb idast või läänest. No teadupärast sai ju mesinike puhul otsustavaks see, et kui palju kellelgi hääli peaks olema selle üle otsustamisel, kas päike tõuseb idast või läänest. Minu küsimus on see, et kas kaks aastat on inimesi targemaks teinud või on olulisteks positiivseteks muutusteks vaja ka mesindusorganisatsioonides olulist kaadrivahetust?
PS! Ma ei väida  sugugi, et sisepoliitikas tekkinud muutused oleksid ilmtingimata positiivsed, eks aeg näitab, aga mingisugune stagnatsioonist vabanemise tunne on küll ja õhus oleks justkui kevadet. Loodame, et sellele järgneb parem suvi kui 2016.

quo vadis, Eesti mesindus

Sain täna toreda üllatuse osaliseks kui koos ajakirjaga "Mesinik" saabus tänukiri (vt postituse lõppu). Ei saa salata, et tunnustus on meeldiv, isegi kui see tuleb aastaid hiljem kui ootad. Selle "ootad" all ma ei mõtle, et igaüks, kes midagi teeb peab automaatselt tunnustust ootama, aga see tunnustamise teema oli EMLi juhatuses aktuaalne teema kui ma ise seal juhatuses olin ja Aivo Sildnik seda tagant surus, et peaksime sellele teemale rohkem rõhku panema enne kui hilja. Tollal see mulle eriti huvi ei pakkunud ja suures osas oligi Aivo üksinda see, kes igasugused meened kuskilt välja sebis, mida siis mesinike koosviibimistel koos tänukirjadega jagama hakati.  Teised olid lihtsalt poolt. Nüüd ma saan sellest tiba rohkem aru, et oluline on sümboolselt inimeste pingutused ära märkida, et ühiskondlikku panust väärtustada, isegi kui see on enamalt jaolt opositsiooniline tegevus, sest tõe huvides on ju alati vaja ka vaielda.
Tänan Aleksandrit ja EMLi juhatust siiralt selle ilusa žesti eest.  Suurim väärtus, mis ma saan pakkuda vastutasuks on nagu alati - aus ja konstruktiivne kriitika ning omapoolsed mõtted asjade edendamiseks.

Minu puhul ei saa muidugi rääkida, et kas liiga hilja või vara, aga tunnen küll, et kui ma ca viis aastat tagasi seal juhatuses koos Marje Riisi, Jaanus Tulli, Aleksander Kilgi, Anna Aunapi, Arvi Raie ja Aivo Sildnikuga olin, siis oli kuidagi õige aeg asjad ära teha, vähemalt minu perspektiivist oli see viimase kuue aasta kõige suurem aken, mis lahti oli. Tegelikult organisatsiooni arengut silmas pidades üks kaua räägitud oluline asi siiski ka sai tehtud - tegevjuht palgatud. Ja ei saa ma kellelelgi ka midagi ette heita, see on väga normaalne, et inimeste arvamused lahku lähevad. Lihtsalt mul on kahju sellest, et ma olin osa seisakust ja ei suutnud muutuseid tuua olukorda, millest ma olen alati sügavalt hoolinud - Eesti mesindus. Sellest EML-i juhatuse liikme ajast tekkis mulle ka teatav "fännklubi" kes võtsid mind  õigusjärglasena olukorrale, mis oli seotud eelneva mesindusprogrammiga, aga õigupoolest polnud mul sellega midagi pistmist. Seda "suurt konflikti" kõrvalt vaadates oli lihtsalt kahju, et nii palju energiat kulub nii tühisele küsimusele.

Tagantjärgi targemana tean, et inimesed ei võta neid MTÜde juhatuse liikmete kohti just liiga tõsiselt ja pigem tavapärane on mugavalt pidureid tõmmata, sest jumal hoidku selle eest, kui midagi otsustatakse ja sellele järgnevad tegevused - kohustused. Teatavasti on initsiatiiv karistatav. Niisiis on väga mugav lihtsalt korra paari kuu tagant kokku saada, sisuliselt mitte midagi otsustada ja vastanduda kuni kokku lepitud kolm tundi otsa saavad. Mõnede jaoks on see ka sotsiaalne häppening, kus on sobilik mitte natuke, vaid enamus ajast nalja teha või small-talkiga tegeleda.

Lõputu vastandumine ja tühikargamine väsitab aga inimesed ära ja lõpuks leitakse oma ajale parem kasutus. Nii pole ka minu panus Eesti mesinduse edendamisse olnud see, mis ma algselt vaimusilmas ehk lootsin. Oleks ju võinud minna nii, et EKMÜ ja EML oleks ikkagi ressursid kokku löönud, konsensuse leidnud ja oluliste teemadega tegelenud. Kahjuks ausaltöeldes on Eesti mesindus suures seisakus olnud juba kauem kui ma mäletan ja mina pole olnud selles loos mingi erand. Kui jätta arvestamata teoreetiline potentsiaal, mis võib Olustvere õppest realiseeruda, aga ei pruugi, siis mida muud meil on ette näidata? 

Ma saan aru, et 65-ste silmis võib 25-aastane olla lihtsalt üks ebamugav kogenematu laps, aga teisest küljest on mulle meelde jäänud Rohelise Liikumise juhatuse koosolekutest vanemate kolleegide elutarkus, et mittetulundusühingutes pole väärikas vananeda. Eks kuldne kesktee on see kõige õigem, võib-olla, aga minu kogemus kinnitab, et vanadel on kogemus ja noortel on energia.

Küllalt memuaaridest.

Tahtsin natuke päris tagasisidet ka anda seoses viimase "Mesiniku" lk 9 toodud üleskutsega.

"Mesiniku toimetus kutsub mesinikke üles Antu Rohtla ettepanekute üle arutlema, avaldama oma seisukohti ja tegema ettepanekuid, kuidas ühiselt Eesti mesinduse (ja mesinike) olukorda parandada ja mesilasi kaitsta. Käik kaastööd on teretulnud."

Noojah...millest ma siis alustan.

Antu Rohtla seisukohtadesse olen ma alati väga aupaklikult suhtunud ja tema väljendusviis on korrektne ning arusaadav, mesinike seas lausa esmaklassiline, kuid millegi pärast pole nii mõnedki tema ideed aastakümnete jooksul realiseerunud. Mitte selle pärast, et need on halvad, vaid seetõttu, et need ei ole realiseeritavad tänapäeva reaalses ühiskonnas. Tõepoolest tema kirjutises välja toodud aspektid olukorra põhiseadusvastasusest on tõesed ja seda tragikoomilist, kohati lausa ahastamapanevat suhtumist põllumajandusametist on kurb vaadata, kuid lootus, et mesilaste kindlustusfondi alustalaks saavad pestitsiidide maaletoojad, on asjatu ajaraiskamine. Ma olen olukorra kirjelduse ja selle tõsidusastmega Antuga ilmselt 100 % lähedaselt nõus, aga tema pakutud lahendus toimib ainult mesinike ja keskkonnaaktivistide fantaasiamaailmas. Ma nõustun sellega, et mesinikel on tõsiseltvõetav võimalus oma õigusi kaitsta kohtu kaudu, aga selle peavad nad eelkõige ise kinni maksma. Jah, Eestis on vähestel mesinikel mesindusest selline tulu, et kasvõi väikesemahuline kohtulahing ette võtta.  Erilist võimet ega soovi oma õigusi üheskoos kaitsta pole ka samuti ilmutatud. Loomulikult on võimalus ka edaspidi ministeeriumi ja riigikogu uksi kulutada, aga selle tegevuse tulemus on küsitav, kui sektoril ei ole ühist ja KONKREETSET seisukohta.  Vastasel juhul peame leppima sellega, et uppuja päästmine on tema enda asi ja mesindus on Eestis paratamatult sellises rollis, kes on muu põllumajandusega võrreldes nagu a-sotsiaal, kelle õigused nagu on ja ei ole ka.

Reaalne olukord, et meie sektor on täpsel nii suur, et ministeeriumis vähemalt asekantsleri tasandi ja riigikogus on meil aasta peale kokku maksimaalselt kümme tundi, seab meie ette olulise küsimuse. Mida me selle ajaga peale hakkame? Kas kõik on hästi või meil on mingid väga konkreetsed mured ja küsimused mille lahendamise osas riik meid aitama peaks? Kui jah, siis mille taga nende lahendamine seisab? Võib-olla ei seisagi ja kõik sujub suurepäraselt. Mina seda pilti, olles tänulik üsna esimese rea istekoha eest, kahjuks väga lillelisena ei näe. Retoorika, mis ajab pidevalt süüd riigi ja põllumeeste kaela võib ju tõsi olla, aga see ei muuda mitte midagi ja on seega ebakonstruktiivne. Me peame keskenduma küsimustele, millesse me midagi parata saame ja nendeks on:
1) Oma väheste resursside mobiliseerimine
2) Konkreetsete probleemide kommunikeerimine ja ühtse sõnumi väljatöötamine

Mis puudutab usaldusmesinike võrgustikku, siis peame samuti küsima, et miks küll pole see pulbriks jahvatatud mõte juba teoks saanud? Praegu googeldan, et see oli juba 2006 a. mesindusprogrammis sees? "atesteeriti 36 mesindusalast koolitajat/usaldusmesinikku, igast maakonnast vähemalt 2 inimest;" 
Tundub, et raha eraldati, aga tööle ei hakanud? Ega ma ka täpsemalt ei tea. Mis puudutab programmi, siis peame investeerima tegevustesse, mis jätkuksid ka ilma euroopa rahalise toeta. See tähendab, et kui juba raha eest tööle ei hakanud, siis kuidas ta ilma kõrvalise rahalise abita ennast üleval peaks? Või kui ei peakski, siis kust see raha ikkagi tuleb? Selge on see, et riik midagi väga anda ei taha, ma olen isiklikult mitut moodi küsida üritanud. Ehkki top-upide taastamise valguses peaksid mesinikud ka kindlasti oma võimalused läbi kaaluma ja õigel ajal kommunikeerima.

Usaldusmesinikud - ei läinud tööle, saame üle, lähme edasi! Ma saan suurepäraselt aru, et kuidagi oleks vaja taset tõsta, aga selle mõtte kasuteguris ma julgen kahelda võrreldes tänapäevaste tehnoloogiliste võimalustega. Kui rääkida puhtalt haiguste teemast, siis võib-olla piisab ka mõnest laiema haardega vet-arstist, kes toimetab maakondade üleselt, eriti kui see on riigipoolne kindel huvi. Näiteks just keskkonnaameti viimase struktuurireformi tulemusena on Lääne-Virus nüüd ühine jahiekspert koos Harjumaa ja Ida-Viruga. Pole hullu midagi, kõik toimib vähemalt mesiniku aspektist vaadatuna. Võrgustik kõlab millegi sellisena, mille haldamiseks meil ressursse niisama lihtsalt olema ei saa kahjuks..
Mul endal tekkis ka paar aastat tagasi kinnisidee mesinduse kompetentsikeskuse loomisest, mille alla võiks ka meile kõik vajalikud teenused koondada, aga rahastust ma pakkuda ei oska - veel. Välja arvatud mu senine pakkumine programmide soetatud varade realiseerimisest, ehkki mul puudu ülevaade nende varade väärusest kui seda üldse on. Seni kuni mesinikud eelistavad 70% ulatuses põranda all tegutseda ei näe ma tegelikult ka objektiivset põhjust, miks riik peaks appi tulema. Sellest hoolimata on mul omad mõtted, millega mesinduse mittetulunduslikus vallas edasi tegeleda ja loodan samuti avatud ja konstruktiivset diskussiooni nii Antu ettepanekute osas kui ka kõigil teistel olulistel teemadel.
Pole ju mingi saladus, et Eesti mesinduse suurim väljakutse on inimkapitali puudus - seda enam peame väärtustama koostööd!

Uhke värk. Mul on tunne, et see on esimene tänukiri, mille ma olen päriselt ka välja teeninud. Mis sellest, et arvatavasti jagati neid umbes 10-20 eksemplari. Tänan!

Edit: Ma täna veidi uurisin seda top-upide teemat ja tundub, et mesinike uks sulgus juba 2013. Siiski kui keegi tunneb ennast juriidikas tugevamalt kui endine ehitusinsener, siis palun kontrollige üle ja andke tagasisidet kui ma täit pilti ei hooma. Ma saan aru, et meile kohaldub selle Euroopa nõukogu määruse art 37 lõige 2? Ja toetuse saajate nimekiri on siin p. 4.2 all?

OH vol. 2

Kuna küsimusi oblikhappega mesilaste ravimise (lesta tapmise) kohta on eelmise postituse peale püstitatud ohtrasti ja mul hakkab tekkima tunne, et Eesti mesinikud ravivad mesilasi suhteliselt nõrkade teoreetiliste teadmiste pealt ning võtavad tihtipeale suvalist plära foorumist tõe pähe, siis kostitan teid veel ühe fundamentaalse rahvusvahelise uurimusega.

Co-ordination in Europe of integrated control of Varroa mites in honey bee colonies

Uuring viidi läbi 1998-1999 Euroopa rahade eest (70 000.- eur) ja selle raames tehti katseid Norras, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Itaalias ja Šveitsis. Tööst võtsid osa kümned teadlased ja avaldati uurimus, millest põhjalikumat pole tehtud varem ega hiljem.

Kuna enamus inimesi ilmselt ei viitsi selle lingi peale klikata, siis teen kokkuvõtte kokkuvõttest:

Kõige paremaid tulemusi annab 4,2%line oblikhappe suhkrulahus, ent happe negatiivse mõju tõttu mesilastele on objektiivne soovitus kasutada 3,2%list OH-suhkrulahust, mis annab sarnase tulemuse. Rõhutatakse, et suhkru olemasolu lahuses on vajalik, sest vesilahusega pritsimine annab kehvad tulemused ent nähtavasti piisab ka 30% suhkrusisaldusega lahusest kuivõrd see andis võrdväärse tulemuse 60% suhkrulahusega.

Ardi (www.asten.ee) saatis just reklaami samal ajal kui kirjutan seda postitust, aga sobivalt asjassepuutuv ja minu jaoks isegi oodatud uudis. Oli juba kevadest saati kuulda, et ta uut seadet välja töötab ja paistab, et nüüd saab osta.

On ju hästi teada, et oblikhappe aurutamine on mõnesmõttes parim viis lesta tõrjumiseks kuid negatiivseks on ebaühtlased tulemused ja seetõttu pole mina ka kellelegi seda meetodit otseselt soovitanud. Samas kui Ardi püss, mis on muide ca 6 korda odavam USA analoogist osutub töökindlaks ja kergesti kasutatavaks ning hooldatavaks, siis julgen kõigile soovitada ka OH aurutamist kuivõrd see on mugav, efektiivne ja mesilastele ohutu. Loomulikult on turul juba ammu igasuguseid erinevaid auruteid, kuid suuremasse mesilasse sobivaid tooteid väga ei ole ja need üksikud on seni hullult kallid olnud.

Reklaam:

http://asten.ee/mesindusinventar/10-mesindusinventar/83-oblikhappe-auruti

Oblikhappe tilgutamine

Ma saan aru, et paljud eesti mesinikud on eufoorias tänavu avaldatud eestikeelsest doktoritööst varroalesta tõrjumise ja mesilaste suremuse teemal. Justkui valge laev oleks randa jõudnud ja teadmised meie piiratud inforuumi toonud.

https://dspace.emu.ee/handle/10492/2960

Enne kui te hakkate oma raviskeemi ja toimeainete konsentratsioone üle vaatama, siis mõelge veidi järgi ja uurige ka varasemaid selleteemalisi töid. Näiteks selliseid, mida on ka teiste teadlaste poolt tsiteeritud ja mille soovitatud skeemid on senini töötanud. Kui soovite, siis katsetuseks tehke osa peresid uute kontsentratsioonidega kuid ärge vahetage oma toimivaid meetodeid ühe aastaga kogu mesilas kui teil just ei ole kõigutamatut usku ja usaldust allika suhtes.

Võrdluseks soovitan lugeda näiteks seda tööd ja üldiseks taustaks Randy Oliveri.

Edit: Ma ei tea, miks seda "tööd" linki ei saa panna nii et ta üle poole tunni töötavana püsiks, aga kui keegi tahab seda ikkagi lugeda, siis otsige "Nanetti, et al. (2003) oxalic".

Mesilasperede registreerimine PRIAs

Paar päeva tagasi leidis aset "Mesinduse arengukava" koostamise jätkuüritus. Kui kevadisel avaüritusel Olusteveres oli huvilisi ja kutsutuid paarikümne ringis, siis nüüd on read juba poole hõredamad. Tõsi, raskusi on ka eesmärkide püstitamisega, milelle arengukava ehitada, aga minu suureks üllatuseks(nii kaua kui mina tean) pole mesindusorganisatsioonide vahel nii suurt üksmeelt või nii vähe vastandumist veel mitte kunagi olnud. Arusaamas, et häid ideid on vähe ja tegijaid veel kümme korda vähem kui vaja oleks, pannakse lõpuks seljad üsna rahumeelselt kokku. Vähemalt selline jäi mulle mulje sellelt ürituselt, eks näis mis tulevik toob.

Tegelikult, nagu ka pealkirjast aimata võib, tahtsin kirjutada hoopis teisel teemal. Äraütlemata suur oli üksmeel ka mesilasperede registreerimise küsimuses. Kõik kohalviibijad leidsid, et viis-kuus aastat üleminekuaega on juba piisav olnud ja enam ei tohiks häid või väga häid vabandusi mesilasperede mitteregistreerimiseks olla. Siiski on hinnanguliselt pooled mesilaspered Eestis veel registreerimata ja järgnevalt ma üritan selgitada selle tegevuse vajalikkust ja lahata võimalikke hirme, mis võivad inimestel olla seoses registreerimisega.

Põhjused/vajadused:

Ma ei hakka lahkama seaduse täitmise vajadust. Ilmselgelt mõned peavad seda olulisemaks kui teised ja neid keda seadusest tulenev kohustus pole seni veennud ei tee seda ilmselt ka edaspidi.

Ometi on tauditõrjeseadusest tuleneva kohustuse sisu mesilaspered kirja panna kriitilise tähtsusega küsimus just haiguste leviku tõkestamise kontekstist lähtuvalt. See on esimene ja kõige tähtsam põhjus, miks mina mesinikuna soovin, et ka kõigi teiste mesilad oleksid registris. Meil ei ole suuri üle-riigilisi mesilashaiguste taudipuhanguid olnud, aga olukord seakasvatuses võiks mesinikele anda aimu, milline katastroof neid ees ootaks, kui leiaks aset suurem Ameerika haudmemädaniku epideemia. Arvestades registreerimata mesilate osakaalu ei oleks meie sektoris kasu ühestki tsooni rajamisest või olukorra kaardistamisest, sest meil lihtsalt puudub ülevaade mesilatest ja nende asukohtadest. Ma pole suurem asi seakasvatuse ekspert, aga uudiste vahendusel olen aru saanud, et sigasid saab erinevalt mesilastest vähemalt hoones kinni hoida ja haigustekitajate ligipääsu kontrollida. Ameerika haudmemädaniku suhtes on aga haavatavad kõik mesilaspered hoolimata mesiniku kvalifikatsioonist või enesehinnangust. Ideaalolukorras oleks minu ettekujutus taudipuhangu likvideerimisel just kaardipõhine lähenemine ja haiguskollete isoleerimine. Vajadusel saaks terved pered taudi eest ära transportida, aga selleks on vaja reaalsele olukorrale võimalikult lähedast infomaterjali mesilasperede paiknemise osas.

Varratoos. Kui palju kuuleb neid lugusid sellest, kuidas mesinik ravib mesilasperesid kõikvõimalike vahenditega uuesti ja uuesti, lesta muudkui kukub tuhandete kaupa ja jääbki kukkuma. Ilmselgelt on sellises olukorras tegemist tugeva välise nakkuse mõjuga. Kuskil naabruses on ilmselt mesinik või siis teda juba ammu enam ei ole, aga tarud on ja püüavad iga aasta uusi sülemeid kui vanad pered on jälle ära surnud. Varratoosist nõrgestatud pered langevad sügisel paratamatult rünnakute ohvriks ja koos magusaga veetakse kaasa ka lestad. Ma ei oska siin taktitundelist paralleeli tuua, aga see "mesila" on nagu marutõbine koer, kes kõiki möödujaid hammustab, aga kellega midagi ette ei võeta. Ja kuidas keegi saakski, kui seda mesilat juriidilises mõttes olemas ei ole ja veterinaaramet ei ole kohustatud sellega tegelema? Tegelikult me loomulikult ei saa ega peagi siin ametnikele lootma jääma, et nemad meie eest sellise probleemi lahendavad. Sellistele mesilatele tuleb omaniku olemasolul adekvaatset nõuandeteenust pakkuda ja omanikuta mesilad tuleb likvideerida.

Mured ja hirmud seoses registreerimisega?

Suuruse järjekorras minu hinnangul esimene ja kõige suurem hirm on maksuameti ees. Olge rahulikud mesinikud, Eesti riik pole veel nii rikkaks saanud, et sellise seltskonnaga selliste summade pärast CSI-d mängima hakata ja PRIA registri alusel teid kontrollima tulla. Ja kui kunagi tulebki, siis on teil ju loogilisem öelda, et mett ei saanud kui seda, et neid mesilasperesid teil seal maja kõrval tegelikult olemas ei ole.

Toiduohutus? Kontrollid? 

Ehkki toidukäitlemisel kehtivad "euronõuded" Eestis juba alates 2001. a siis mesinike hulgas on hirm nende suhtes kohati sama suur kui viisteist aastat tagasi. Kardetakse, et kui mesilaspered registrisse pannakse, siis tuleb kohe keegi kontroll, kes käsib kuurinurka roostevaba kraanikausi paigaldada ja vastasel juhul trahvi teeb. Ma ei hakka siin nõuetest pikemalt rääkima, aga kui te sisuliselt tegelete väga väikeses mahus tootmisega, siis väga hull see asi ei ole. Põhimõtteliselt võib teid kontroll korra kolme aasta jooksul külastada, väga suure tõenäolsusega ta seda ei tee, aga kui ka tuleb, siis lepib teie selgitusega kuidas te oma köögis vurritate ja uut kraanikaussi paigaldada ei ole vaja. Iseenesest võiks ja peaks piirkondlike ühenduste infopäevade fookust natuke selles suunas timmima, kui mu arusaam sellest olukorrast tõele vastab.

Vargad?

Kuna minul pole ühtegi peret varastatud, siis ma ei hakka väitma, et seda ei tehta. Tegelikult on varastatud söödaraame, mis viis perede hukkumiseni, aga sellised imbetsillid ilmselt ei tea, mis on internet, veel vähem oskavad nad PRIA kaardilt mesilasperede asukohta otsida. Veel vähem võtavad nad selleks ette pika sõidu tundmatusse kaugusesse vaid pigem varastavad naabrilt või kodukoha lähedusest kus nad niikuinii teavad, kus teie mesilaspered asuvad. Jah, ma ise olin ka selle aspekti suhtes kunagi skeptiline ja märkisin grupi asukohad meelega pisut vale koha peale, aga neid ära peita niiehknaa ei õnnestu ja möödasõitjad ja muud huvilised on nende olemasolust paratamatult teadlikud. Mesinikud ju teavad, et mesilasperesid varastavad ka enamasti "mesinikud" kes tegelikult ei saa üldse aru kuidas mesilasperesid pidada ja nad pidevalt kätte ära suretavad. Võime ju tunnistada, et peamine mesilasperede hukkumise põhjus on ikkagi varratoos ning kui selles osas olukorda natuke rohkem kontrolli alla saame, siis väheneb ka hukkumine ning sellega koos loodetavasti ka perede vargus. Ma siiski tahan rõhutada, et see varguste aspekt on küll olemas, kuid see pole nii suur, et selle pärast riskida taudipuhangute ohjamise meetodiga. Eestis varastatakse aastas võib-olla paarkümmend mesilasperet ja need saadakse ka enamasti hiljem kätte. See on 0,1 % registreeritud peredest.

Miks ma peaks?

On olemas grupp mesinikke, kes mesindavad heal või väga heal tasemel nii üldiselt kui ka haiguste temaatikas kuid registris siiski ei ole. Ütleme nii, et nende potentsiaalne negatiivne mõju ümbritsevale mesindamise keskkonnale on üsna väike või võrreldav väga heal tasemel registreeritud mesinike omale. Ma olen nõus, et sisulist vahet ei ole ja suur osa mu eelnevast argumentatsioonist keerles selle ümber, et registreerimata mesinik on justkui automaatselt mingi ohuallikas. Ei ole ilmtingimata. Oht realiseerub just selles epideemia situatsioonis ja minu pärast võite te makse maksta või mitte ja vurritada laudas sea seljas või oma tutikas läikivas vurriruumis, aga kui taud juba liikvele läheb, siis on liiga hilja.

Tüütu ja arusaamatu?

Sellega ma olen nõus. Kui nüüd päris aus olla, siis esimesel korral kui ma registreerisin mesilased ise, sellest on nüüd aastaid, siis mõningase pusimise järel pidasin ka lõpuks kergemaks lähimasse Pria esindusse kohale sõita. Eriti naljakaks teeb selle asjaolu, et ma olin siis umbes 25, mitte 75. Õnneks on pria register selle ajaga natuke inimsõbralikumaks muutunud. Siiski on ilmselt veel inimesi, kellel ei ole arvuti kasutamise võimalust/oskust(nagu minul), võimalust Priasse kohale minna ega noori sugulasi, kes saaksid selles küsimuses aidata. Kui ma ei eksi, siis on ka EML/MP infopäevadel vastavasisulist abi mesinikele pakkunud ja kindlasti teeb seda ka edaspidi. Okei...järgi jääb ikka üsna arvestatav hulk inimesi ja ma pakun, et siin ongi kõige lihtsam ja õigem lahendus see, et kui te teate oma läheduses naabruses mesinikke, kes ei ole registris, siis uurige sõbralikul toonil ja pakkuge abi selles tegevuses. Hilisem iga-aastane perede arvu teatamine on esmase registreerimise tähtsuse kõrval pigem sümboolne tegevus sest haigusi kannavad edasi ühtmoodi nii 8 kui 12 mesilasperet. Loomulikult, kellel võimalus siis täitke ka iga-aastast kohustust, tänu millele me saame adekvaatselt aimu kogu mesinduse olukorrast ja tervisest.

Kas ma reageerin üle?
Pole välistatud. Ma pole lähedalt Ameerika haudmemädanikust põhjustatud probleemidega kokku puutunud ja ausaltöeldes ei taha ka seda kogemust. Paraku on üsna suured võimalused, et varem või hiljem peab selle artikli oma kogemustepagasisse lisama ja ma annan oma panuse, et selleks ajaks on veterinaarsüsteemil parem tööriist, millega mesinikele appi tulla, selle asemel et hädaldada kuidas riik mesinike jaoks kunagi midagi ei tee.

Kui kellelegi on veel mingeid põhjendatud või põhjendamata hirme ja küsimusi seoses mesilaste registriga, siis jätke kommentaar ja ma hea meelega vastan või kommenteerin oma arusaama kohaselt. 

Ilusat päeva!

Pildi allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/American_foulbrood

Reede

https://www.youtube.com/watch?v=PYF8Y47qZQY

Igaljuhul sain täna tagasisidet, et mu eilne postitus on niipalju furoori tekitanud, et lisaks petturi sildile pandi ka valetaja silt külge ning vaja oleks hakata tõendeid esitama. 

Päris lõbus, aga ma olen nõus seda mängu kaasa mängima.

(11:28:41) Aimar: ma ütlen veelkord - mart kullamaa peab mesilasemade sissetoomist salaja täiesti normaalseks. Ma ei näe isiklikult siin mingit vahet, kas tuuakse salaja mesilasemasid või mett - mõlemad on eesti mesindust hävitavad! 

(11:33:12) Aimar: kui smart tooks emasid ametlikult sisse, siis ta paneks ka oma vastuvõtja numbri üles nagu see on xxxx. Seda on lihtne ka vet. ametist uurida.

Palun väga: OÜ Muhe Mesi, traces nr. 070053EL

Mulle jääb segaseks, mis see salaja või mitte tähendab? Ma ei pea kellegi eest midagi varjama, aga samas ei ole mul ka kohustust kellelegi raporteerida peale Toidu-ja Veterinaarameti, mida ma ka teinud olen. Minu ja paljukiidetud "ainukese ausa emadeimportija" vahe on selles, et mina ei kuuluta kuskil, et ma importemasid müün ja seetõttu ei ole vaja ka vastavasisulist avaldust teha. Mis puudutab suvist emade müüki, siis need on kasvatatud Eestis ja olen sellest ka varem pikemalt kirjutanud: http://muhemesinik.blogspot.com.ee/2016/05/hea-paev.html

Ja nendele, kes teavad rääkida, et ma kaks aastat olen emadekasvatusega tegelenud, siis ei. Olen emasid kasvatanud alates 2010 a.

Niipalju veel, et rääkige faktidest, mitte sellest mida ma arvan, tean, tunnen või normaalseks pean.

Konstruktiivsele kriitikale vastan alati hea meelega, ebakvaliteetne laim ei ole üldse nii lõbus.

Neljapäev

Sain vihje, et kuskil internetihämarustes on mind tagaselja laimatud ja süüdistatud sajas surmapatus. Jälle. Ega see midagi uut ei ole, aga vahelduseks ma vastaksin väidetele ja rõhutaksin, et alusetu laimamine ei ole korralikule ristiinimesele eriti auväärt tegevus. Positiivne on see, et saan tänu sellele infole viidata olulisele probleemile, mis Eesti mesindussektorit järgneva aasta jooksul saadab.

(13:26:03) (xxxxx): sama lugu mesilasemade sisse toomisega. Muudkui veetakse sisse aga ausalt toob ainult xxxxx hetkel. Mis ausast konkurentsist me siin räägime. Näiteks smart (see olen mina-toim) ei saanud üldse aru, et miks ei või. Kui seletasin, et meega ju sama lugu - siis ikka ei löönud lahti. Mis ka loogiline - ise ju ka veab.

Sisuliselt on tegemist alatu laimuga ja ma üritan mitte isiklikult võtta, aga siiski:

1) Muudkui veetakse sisse aga ausalt toob ainult xxxxx hetkel

Eestis on kümneid mesinikke, kes "ausalt" ehk ametlikult mesilasemasid sisse toovad sh ka mina juba neli või viis aastat. Väide, et "ainult üks" näitab täielikku asjatundmatust. 

Jah tunnistan, et olen ka taskus toonud õppereisidelt mesilasemasid kaasa, aga see jääb nelja-viie aasta taha  kui noore mesinikuna võtsin eeskuju tol ajal kehtivatest normidest sektori sees ehk vanematest mesinikest ja tõin need emad oma tarbeks. Kui päris aus olla, siis ma ka täna ei ole valmis kedagi hukka mõistma, kui ta toob oma tarbeks taskus emad tõuparanduse eesmärgil oma mesilasse või sõbrale. Olgem ausad, mesilasemasid toodi varrukas ja aluspesu vahel eestisse süstemaatiliselt juba enne minu sündi ja sellega on tegelenud just mesinduse "eestvedajad".  Hüsteeria külvamine, et sellisest tegevusest saabub maailma lõpp on majanduslikust huvist motiveeritud tegevus. See, et ma müügikuulutust üles ei ole pannud importemade müügi osas ei näita veel seda, et ma peaks neid mitteametlikult tooma.
Vaadates asja helgemat poolt, siis rasse üle maailma kokku vedades ja neid ristates saab ju buckfasti! - Väike nali, ärge võtke tõsiselt.

2) Ei saanud aru? 

Aru saamine sõltub tavaliselt kahest osapoolest - saatjast ja vastuvõtjast. Üldiselt mul enda arvates arusaamisega probleeme ei ole kui mõistlikud inimesed oma seisukohad argumenteeritult lahti räägivad.

3) Ise ju ka veab

No see on nüüd selgelt see väide, mis mul harja natuke punaseks ajab.

Ise ka ju vean, mida? Importmett sisse?

Vastupidi, ma avalikult mõistan importmee sildistamist Eesti meena hukka ja olen seda kogu aeg teinud ning korrutanud juba aastaid, et selline tegevus on Eesti mesindussektori suurim oht ja häbiplekk.

Sel ajal kui mõni kuskil jututoas fantaasiarikkaid "fakte" pritsib on nad unustanud, et mina olen importmee ja valesti sildistamise vastu midagi reaalset ja käegakatsutavat üritanud ära teha. Selleks juba aastaid tagasi pöördusin Põm-i asekantsleri poole, olen temaga korduvalt kohtunud  ning hiljem ka mesindusorganisatsioonide tähelepanu juhtinud sellele teemale. Samuti olen vahendanud selle teema rahvusvahelist kogemust EPBA liikmete hulgast Eesti vastavale ametkonnale. Lisaks üritasin turu järelvalve teemat MP-sse sisse pressida, millele EML kahjuks vastu oli ehkki uuest perioodist alates oli see võimalik omaette meetmena.

Kasutan võimalust hukka mõista ka selliste kergekäeliste süüdistuste pildumist, et keegi kuskil justkui midagi toob või teeb. See loob infofooni, millest fakte ja tausta mitte kontrollivad inimesed (ja kuidas nad neid üldse kontrollida saakski?) võivad kergekäeliselt teha ebaõigeid järeldusi selle kohta, mis on või ei ole Eesti mesindussektoris norm. Mee päritoluriigi valesti sildistamine ei ole kindlasti norm ja see tuleb ühemõtteliselt hukka mõista. Selline tegevus on kriminaalne rikastumine teiste mesinike arvelt!

Just hiljaaegu müüdi kuldses börsis 24 tonni Läti mett, aga veterinaarameti andmetel pole eestisse see aasta midagi sisse toodud. Ma ei ole tähele pannud, et keegi Eesti pakendajatest või mesinikest Läti mett müüks, aga tänaseks on juba uus partii platsis ja ilmselt eelmine on  nahka pandud Eesti mee sildi all. Selgitan - sellised aferistid, kes mee päritoluriigi ümber sildistavad ei ole ega saa kunagi mesinikeks ja see on hoopis omaette teema. Isegi sellisel ikaldusaastal nagu tänavune, palun mesinikel endast lugupidavaks jääda ja tulemustega leppida!

http://www.kuldnebors.ee/80418382

Ma olen leppinud sellega, et kõigile ei saa meeldida, aga kui tahate mind maha teha, siis öelge midagi üldisemat. Nt - nägu ei meeldi vms. Kui te esitate konkreetseid laimavaid valeväiteid, siis võib juhtuda, et ma lükkan need ümber.

Peace! 

Karudest meil puudust ei ole...

https://www.youtube.com/watch?v=a9sEgMUr4lI

PS! Tegin selle enda salvestatud video üleeelmisest postitusest ka avalikuks:

https://www.instagram.com/p/BJ0rW5Uh5GwYYeOdqZQyPGJcS9Ft56NMZ9cfk00/

Tegevusaruanne: Meede 1.7 Vaatlusmesilad

Tegevusaruanne: Meede 1.7 Vaatlusmesilad

Periood: 01.03.2016 – 31.08.2016.a.

Koht: Lääne-Virumaa, Väike-Maarja vald

Vaatleja: Mart Kullamaa, Töövõtuleping nr PR-12-1.7-2

Graafik nr. 1 – Märts (Tarukaal, tarusisene temperatuur, välistemperatuur)

Märts oli kogu mesilas tavapäraselt rahulik ja ootuspärane. Kuu lõpus saabunud soojemad ilmad tõid endaga kaasa puhastuslennu. Märtsi summaarne kaaluiive oli -5,9 kg. Maksimaalne õhutemperatuur 29.03 14,2 kraadi.

Graafik nr. 2 – Aprill (Tarukaal, tarusisene temperatuur, välistemperatuur)

Ka aprill ei toonud endaga kaasa üllatusi. Õhutemperatuuri maksimum küündis 13.04 21,5 kraadini ja 30.04 23,5 kraadini. Kaaluiive aprillis – 6,0 kg. Kahjuks tekkis kaalul 26.04 ka tehniline viga, mistõttu puuduvad kaaluandmed perioodil 26.04-17.05.

Graafik nr. 3 – Mai (Tarukaal, tarusisene temperatuur, välistemperatuur)

Siinkohal avaldan suurt tänu Urmas Verlinile, kes parandas kaalu ära ajaks, mil algas kevadine peakorje. Mesindusterminoloogias sellist sõnakasutust just tihti ei kohta, aga just sellisel hooajal, kui varasuvine korje ületab suurelt suvist peakorjet, on see igati sobiv. Kaalu remondisoleku ajal oli iive + 8,0 kg, aga tinglikult saab tuletada mai kaaluiibeks +36,0 kg.

Tugev korje saabus 18.05 kui päevased temperatuurid ületasid 20,0 kraadi ja saavutasid kuu tippmargi 31.05, kui kaalu temperatuuri andur näitab 33,5 kraadi. Selle numbri absoluutväärtus on küsitav, ehkki katan kaalu otsese päikese eest, aga suurusjärk peaks õige olema.

Graafik nr. 4 – Juuni (Tarukaal, tarusisene temperatuur, välistemperatuur)

Pluss 30-kraadised päevatemperatuurid jätkusid Väike-Maarjas 3. juunini. Tinglikult lugesin selle kuupäevaga lõppenuks ka „kevadise peakorje“. Perioodil 18.05 – 03.06 oli summaarne kaaluiive +36,0 kg. Kolmanda juuni seisuga paistis tulevat rekordiliselt hea meeaasta ja paljud mesinikud tundsid ennast juba üsna mugavalt, kuna peakorje oli ju alles ees. Juuni summaarne kaaluiive oli +30,5 kg. Teatav lisa kuu esimeste päevade kaalukasvule tuli veel 13-15.05, kuid kuu teine pool tegi mesinikud juba murelikuks. Lisaks kuu esimese kolme päeva soojale ületas termomeeter pluss 25 kraadi piiri vaid 25 ja 26.06 kuid liigse niiskuse tõttu ilmselt mesilased taimedelt arvestataval määral nektarit ei saanud. Kuna mesindusprogrammi raames ostetud kaalud on vaid ühe kaalupunktiga ja suurte raskuste ning paljude korpuste korral muutub taru ebastabiilseks, siis otsustasin ka 23.06 kaaluperelt mett võtta. Tagantjärgi võib seda õnnelikuks ajastuseks pidada kuna peakorjet sisuliselt ei tulnudki ja saades kätte kogu kevadise mee jäi kaalupere tublisti üle keskmise esinevate perede hulka.

Graafik nr. 5 – Juuli (Tarukaal, tarusisene temperatuur, välistemperatuur)

Juuli tervikuna oli juba täiesti masendav. Mööda eestimaad ringi sõites võis kuulda konkspeitlite kolinat, sest sellise peakorje peale otsustasid paljud mesinikud konkspeitlid nurka visata. Lisaks ohtratele sademetele terve kuu jooksul otsustas temperatuur ka üsna madalaks jääda. EMHI statistika kinnitas, et Väike-Maarja oli suve jooksul kõige madalama keskmise temperatuuriga koht eestis.

Summaarne kaaluiive juulis pluss 15,5 kg

Graafik nr. 6 – August (Tarukaal, tarusisene temperatuur, välistemperatuur)

Augustis ka loomulikult mingit imet enam ei juhtunud. Metsades lõppes mesilasperedel viimnegi toiduvaru ja söötmisega läks väga kiireks. Temperatuur kõikus kuu esimeses pooles küll +20 kraadi ümber päevasel ajal kuid liigniiskuse tõttu taimed mingit nektarit ei eritanud ja mesilased ei saanud isegi elatuskorjet. Kaaluperel alustasime söötmisega 12.08 ja lõpetasime 29.08, kuid augusti esimese 12 päevaga jõudsid mesilased tarukaalul veel viis kilo mett ära tarvitada, mis on ka tavapärasest enam.

Graafik nr. 7 Kaalu neto-juurdekasv 1.03-31.08

Ehkki tarukaalu summaarsel iibel pole justkui väga häda, siis juhin tähelepanu, et korje jälgimisel on oluline tarukaalu joone kuju ja mitte selle absoluutväärtus. Korje absoluutväärtus oleneb lõpuks individuaalsest perest, mis on kaalu peal, aga joone kuju annab ülevaate korje-potentsiaalist. 2016 a. mesindushooaeg mee saagikuse mõistes võib lugeda igati pettumustvalmistavaks kui mitte ikaldus-aastaks. 

Kolmapäev kontoris

Tere jälle!
Esiteks tänan kõiki, kes on muretsenud minu tervise pärast. Sellega on kõik hästi ja muretsemiseks pole põhjust. Muhemesinik oli nimelt suvepuhkusel ja varsti võtab tuurid jälle üles.

Vahepeal ületasid meie mesilased uudisekünnist ja saime presidendivalimiste päeval nautida postimees onlaini avauudise staatust. Ilmselt see presidendi roll on Eestis ikka väga marginaalne kui mesilaste väljaheited on olulisemad, aga see selleks...
http://m.postimees.ee/v2/section/382/3817371
Õnneks tulid juba järgmine päev Tartust kohale ka Õhtulehe reporterid ja lahendasid müsteeriumi:
http://www.ohtuleht.ee/756324/ebavere-elanikke-taevast-pommitanud-kollane-ollus-osutus-mesilaste-valjeheideteks

Muide mesilaste plekid tarudest saja meetri kaugusel võtsin kohe omaks, juba enne artikli ilmumist ja viisin naabritele ka veidi mett kompensatsiooniks, aga hais on ikkagi kohalikust eripärast ja kolmandatest osapooltest tingitud pikaajalisem teema. Võib-olla on see professionaalne kretinism, aga mesilase plekk haiseb ju nagu peen prantsuse parfüüm...
Igaljuhul tänan tähelepanu eest! Postimeest ja Õhtulehte ja kõiki toredaid kommenteerijaid!

Ahjaa, see kolmapäev kontoris pidi peaaegu ununema.
Kui esmaspäev ja teisipäev olid juba nii huvitavad, et enam huvitavamaks minna ei saanud, siis tegelikult sai küll. Vastab natuke tõele vist, et kui surm (või surmahirm) on lähedal, siis adrenaliini toimel aeg hakkab aeglasemalt käima. Ühest mesilast välja sõites leidsin tee pealt mõmmiku. Päise päeva ajal ja päris lagedal, suurest maanteest 20 m kaugusel. Tekkis mõte teda natuke eemale hirmutada, aga hetkel kui ta autole kõige lähemal oli, siis võisin ta kihvad kokku lugeda ja oma valikute üle elus pikemalt juurelda. Tegelikult käis kõik väga kiiresti ja telefoniga tehtud video peale mingeid kihvasid ei jäänudki.
https://www.instagram.com/p/BJ0rW5Uh5GwYYeOdqZQyPGJcS9Ft56NMZ9cfk00/

Äärmiselt huvitav, mitte...

Keeruline on seedida, et väljavaatest väga heale meeaastale juuni alguses on saanud väljavaade üsna nigelale meeaastale kuu aega hiljem. Juuni alguses näis tulevat sellest viimase viie aasta parim meeaasta, kuid nüüd on oht langeda mudaliigasse. Üle eesti on viimase kuu kaaluiive olnud 0-15 kg, aga selle vahemiku ülemine ots on pigem lokaalne erisus ja meeldiv erand. Taimed lähevad õitsemisega ikka edasi ja kui ilm kiirelt paranema ei hakka, siis enam erilist lisa loota ei saa. Minust palju targemad mesinikud (M. Mardla) annavad veel kahe järgneva nädala peale lootust, enne kui tuluke tunneli lõpus lõplikult kustub ja hindavad saagiperspektiivi kesiseks. Paganama stressirohkeks on kujunenud see juuni kuu jälle, aga hetkel on lausa masendav. Tavaliselt ikka juuli päästab sellest seisust ära, aga hetkel ei anna isegi kõige positiivsemad prognoosid põhjust optimismiks.
Nõme külg asja juures on ka see, et nagu polegi midagi tarka teha. Kalendrisse vaadates peaks justkui kiire olema, aga kui nektarit ei tule ja pered ei arene, siis meil on küll hetkel pigem tegevusetus kui aasta kiireim aeg. Mesinikud helistavad palju üksteisele, peamiselt infovahetuse ja lohutuse leidmiseks ning tüüpiline kõne algus näeb välja umbes selline:

"No tsau, kuidas on?"
"Mis seal ikka, suht s..tt."

"No sul on suht s.tt, aga mul on täitsa p...sses!"

....
Mitte, et ma tahaks teatud kõneviisi propageerida, aga nii lihtsalt on. Olukord võtab ka viisakamad mesinikud vanduma.

Suur töö on nüüdseks jälle tehtud: korpused välja tassitud, vurritamisele eelnevad ettevalmistused lõpusirgel, tunnustamine iga hetk käes, seinad pestud, vurr pestud, voolikud veetud, uus soojakapp valmis, taara käes....ainult mesi on veel puudu! 

Ei oskagi muud öelda, kui veelkord vanameistrit tsiteertida: "Mesiniku elu on nagu põllumehe elu. Ainult, et veel kergemini võib noateralt ühele või teisele poole kukkuda. Kõik oleneb fortuunast." - M. Mardla

Jõudu ja kannatust!

Häid pühi või nii...

Mesiniku elukutse on äraütlemata igav ja üksluine. Hommikul ärkan üles ja hakkasin kohe tarukaalu andmeid ootama. Päris pikk ootamine. Ja kui need õhtul saabuvad, siis hakkan homseid andmeid ootama. Ajaviiteks refreshin kolme erineva ilmateenistuse prognoosi kümneminutilise intervalliga. Need pakuvad kõik erinevat stsenaariumi isegi üks päev ette. Mnjah... muud polnudki. Häid pühi!

Aastaarv graafikul ei oma tähtsust. Jooned on 2012-2016 nagu varasemalt.

Ise tehtud, hästi tehtud

Reklaam

Müüa itaalia rassi vabapaarunud mesilasemad.
Emapere valiku kriteeriumideks on:
1) Talvitumine ja kevadine areng
2-3) Tootlikkus ja Sülemlemiskainus
4) Rahulikkus ja kärjel püsimine

Alates kümnest emast hind 18 eur/tk + 20 % km.
Alates viiekümnest emast küsi pakkumist.
Juunis saadaval emad ühest liinist, juuni lõpus lisandub veel üks liin ning juulis veel kolm kuni viis liini.

Saadame omniva pakiautomaadiga ja võimalusel saate ise järele tulla Väike-Maarjasse.
Kokkuleppel saan kauba toimetada Tallinnasse.

Pakkumine kehtib jooksvalt kuni kaupa jätkub ja tellimused täidame järjekorra alusel.

Lisainfo ja tellimine:
kullamaamart@hotmail.com
facebook: Mart Kullamaa

Neljandaks aastaks kulub ka numbrimärgilt värv maha:

Tarukaal 2016, I

Mai teine pool ja juuni algus on tõepoolest olnud ootamist väärt. Ilmad on olnud stabiilselt soojad ja pered arenevad jõudsalt. Kui päris aus olla, siis ma ei arvanud, et selline kaalukasv mai kuus meie korjealadel üldse võimalik on, aga nüüd olen targem. Selgituseks veel niipalju, et kaalupere korjeraadiuses ei ole talirapsi ega -rüpsipõlde. Arvasin ka seda, et peale võilille tuleb mõningane korje taandumine, aga seda ei juhtunud. Erandiks vaid 26. mai, on kuni eilseni olnud ainult head ja väga head korjeilmad. Kolmel päeval on kaalukasv ületanud 4,5 kg ja üleeile, 3.06 üle 5 kg. Selliste ilmadega mesindada on ainult puhas rõõm, ehkki vett peab enda tarbeks hulganisti kaasa varuma. Kahjuks ja paratamatult toob algav nädal vihma ja jahedamad ilmad, mis annab mesinikele kindlasti hulgaliselt tööd ja peavalu juurde. Ilmselt on nüüd põhjust redelitelt tolm maha pühkida ja nad töökorda seada.

See graafik illustreerib mesilaspere neto-kaalukasvu 18.05 - 04.06

Sama graafik võrreldes 2012, 2013, 2014 ja 2015 aasta kaaludega.

Mai kuu rekordpäevad ületasid eelmise aasta juuli omasid ja samuti on praeguseks summaarne kaalukasv suurem kui eelmisel aastal tervikuna. Kui juuni ja juuli ilmad ei ole sama traagilised kui eelmisel aastal, siis praeguse seisu põhjal võib väga head meeaastat prognoosida.

Panin tähele, et kuumade ilmadega tilkusid nii vahtrad kui kased ohtralt, aga meie mesilastele ei pakkunud see huvi.  Ilmselt oli paremaid nektari-allikaid rohkesti saadaval, ehkki kuulsin, et mõnel pool ka kased sumisesid mesilastest. Kaskede all ja ümbruses viibides oli kohati tunne nagu sajaks uduvihma. 

Pildi kvaliteet pole selliseks otstarbeks ehk kõige sobivam, aga kase lehed higistasid silmnähtavalt ja maitste olid pealispinnalt tuntavalt magus.

Hea päev..

Täna vedasime kokku eelnevate märkuste põhjal välja valitud tulevasi emaperesi. Paljud ei tundunud täna nii head kui varem, aga umbes pooled said siiski järgmisesse vooru. Mida rohkem peresid vaatasime, seda raskem oli sõelast läbi pääseda. Hetkel sai neid kokku seitse ja ees ootasid juba neli eelmisest aastast. Eelmine aasta alustasime kaheksaga, aga neli neist on tänaseks välja langenud. Seega on valikut praeguseks piisavalt. Loomulikult ei tohi vageldatavas peres olla kuppe praegu ega ka tulevikus. Kriteeriumideks oli peamiselt kevadine areng koos rahulikkusega, kärjel püsimisega ja haudme-mustriga. Eks kompromissi on tihti raske teha, aga õnneks oli päris palju ekseplare, kes täitsid rahuldavalt kõiki kriteeriume. Eriti muljetavaldavad olid mõned punase märgisega emad, kes endiselt väga viljakad on. Tuletan meelde, et punase ema jaoks on tänavune juba neljas aasta. Üks neist oli lausa kuue korpuse peal ja käitus väga viisakalt, mistõttu on see lihtne valilk. Samas mõned eelmise aasta punase märgisega emapered on selgelt väsinud ja  neil tuleb esimesel võimalusel ema ära vahetada. Üldiselt üritan vältida eelmise aasta emade aretusse toomisest, aga mõned neist siiski kokku vedasime, et neid edaspidi põhjalikumalt jälgida. Nad lihtsalt olid nii head. Esimeses järjekorras peaks vageldama vanemaid tegijaid, kes on ajaproovile juba vastu pannud ja samas ei pruugi enam seda hooaega lõpuni vedada. Nii mõnedki valitud pered paistsid silma ülihea arenguga, teistel puhul oli valiku peamiseks motivaatoriks eeskujulikult viisakas käitumine mesiniku suhtes.

Mõnedele on tõsiselt vastukarva Eesti mesinduse kontekstis termini "tõuaretus" kasutamine ja väidetakse, et meil tegeletakse tõuparanduse, mitte tõuaretusega. Mina ei pea ennast kindlasti mingiks tõuaretajaks, kaugel sellest, aga siiski on meil plaan hakata tõuaretusega tegelema. Sellest tulenevalt on mul hea meel teatada, et hakkame koostööd tegema minu arvates ühe Eesti talendikama mesilaste tõuaretaja Janek Saarepuuga ja lootused minu poolt on üsna kõrged. Vt. ka www.alfalfa.ee 

Ehkki mesindamise mõttes oli see ideaalne päev - töö ainult kõikidest kõige paremate peredega, siis trumpas selle üle veel üks haruldane kohtumine. Nimelt õnnestus päris lähedalt, ca 40 m pealt näha emakaru koos kolme pojaga. Minu jaoks oli see esimene otsene kokkupuude, tavaliselt on vaid tagajärgede koristamise rõõm. Peab ütlema, et see oli äraütlemata meeliülendav 2-3 minutit. Suur emakaru küll pani raiesmikult päris muljetavaldava kiirusega võpsikusse, kaks poega järel, kuid kolmas kutsikas jäi meid uudistama. Passis natuke, aga taibates et sõbrad minema läksid hakkas haukuma. Päris kõva häälega lärmas ja mingil hetkel saanud ilmselt vastuse, jooksis teistele järgi. Ehkki nad olid meie mesilagrupist ca 100 m kaugusel, siis see olukord tegi mulle suurt rõõmu! Kahjuks ei jõudnud suure ähmiga telefoni piisavalt kiiresti välja võtta ja fotosüüdistus jäi olemata.

Päris hullusti...

USA`s hukkus eelmisel aastal 44% mesilasperedest:

https://ecowatch.com/2016/05/11/honey-bee-losses/

Teisipäev

No mis nii viga...