esmaspäev, 24. november 2014

Kui muru on rohelisem...

"Tere, ma olen mesinik!"
"Mesinik jah, aga mis tööd te teete?"

Vanemad mesinikud räägivad, et kunagi oli Eestis mesindus oluline. Lausa nii oluline, et Wabariigi ajal oli meil mesindusseadus ja mesiniku amet oli au sees. Mulle on aga juttude järgi jäänud mulje, et kõige kuldsemad ajad olid mesinike jaoks siiski Nõukogude ajal. Siis olevat mesinikud võrreldes kõigi teistega elanud nagu miškad. Tsiteerin: "Mesinduse kuldajastul jagati tiitleid, raha, suhkrut, bensiini, vaba aega jne.". 
Tegelikult ei tea ma -sellest isiklikult midagi ja ei oska ka puudust tunda. Alates 12-ndast (AD 2000) eluaastast teenisin oma taskuraha peamiselt mesindusega ja ei ole praeguse ajani kunagi osanud paremaid aegu tahta. Loomulikult ma olen keskmise vanusega 63-aastaste mesinike seas alles poisike ja ei tea "olulistest asjadest" midagi, aga siiski...
Ma tean, et seda klišeed on raske aktsepteerida, aga tulevik on noorte päralt! Jah, mesinduse kontekstis võib see tähendada ka 40-aastaseid, aga uued tegijad vaatavad asju ilma selle pagasita, mis teeb kõik keeruliseks, võimatuks ja paneb asju nägema negatiivsetes toonides. Lahenduste otsimise asemel ollakse kriitilised kõige kaasaegse ja kõigi suhtes, kes üldse midagi arvavad.  Ma saan muidugi aru, et lihtsa inimese jaoks on kapitalismi reeglid palju keerulisemad kui sotsialistliku majandussüsteemi omad. Nõustun, et igasugused toetused on täiesti absurdsed ja ei tule lõpuks kellelegi kasuks (va sellele ebaolulisele kontingendile, kes midagi ei tooda), aga noh... nii on lihtsalt, lepime sellega, lähme edasi! 
Tulevikus on mesindus kindla peale oluline ja kui minu arvamust küsida, siis on see koguaeg oluline olnud. Ma tegelen VÄGA OLULISE asjaga ja ei häbene seda välja öelda. Kui ühiskond sellest veel aru pole saanud, siis on see probleem, millega tuleb tegeleda. See "väga oluline asi" hõlmab laiemalt jätkusuutlikku toidutootmist ja keskkonnahoidu, mis leiab minu jaoks väljundi mesinduses. Majanduslikus mõttes on Eesti mesindus muidugi paremaid aegu näinud, kuid selle eest on praegu potentsiaal täiega põhjas! Olen alati arvanud ja arvan ka nüüd, et Eestil peaks olema mee netoeksport* positiivne. Alustuseks peaksime tootma 500 tonni rohkem ja sealt vaatame edasi. Kõik tingimused on olemas, ainult teotahtelisi ja tegusaid inimesi on vähevõitu. 
Mõnes mõttes ma ju kaevan endale auku sellise jutuga. Tuleb juurde konkurente ja värki. Kodumaine nõudlus on piiratud ja ülepakkumise tõttu kukub mee hind läbi põranda? Siiski võtan konkurentsi tervendava nähtusena ja turust pole mõtet pikemalt rääkida, kui et maailmas on mee alatootmine. Kui ma peaks ausas konkurentsis mitte vastu pidama, oleks see ilmne vihje, et tuleb tegeleda millegagi, mis paremini välja tuleb. Peamine on, et rohkem inimesi tegeleks oluliste asjadega!

Nagu targad mehed on öelnud: "Kus kaob kõige rohkem inimesi? Teel mõtetest tegudeni!".

allikas: stat.ee

PS! Kui teile tundub graafikult, et hakkame august vaikselt välja ronima siis võtke arvesse, et 2012 ja 2013 (müük 2013 ja 2014) olid rekordaastad. Ennustan, et 2015 defitsiit suureneb.
PPS! Muide, kui tahate ennast noorelt või väga noorelt tunda, siis hakake mesinikuks. Kõik alla 60-sed on noored!
*Netoeksport - ekspordi ja impordi vahe

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar