Esmaspäev, 24. november 2014

Sõnadest tegudeni

Umbes kaks aastat tagasi võtsin ennast õilsa eesmärgi nimel kokku ja käisin Sõpruse kinos filmi "Rohkem kui mesi" (soovitan vaadata) seansi järel veidi mesilastest ja mesindusest rääkimas. See pidi olema eriseanss koolinoortele. Üldiselt oli publik üsna huvitatud, küsiti palju küsimusi ja aeg läks palju kiiremini kui mesinikele loengut pidades. Minu huvi oli inspireerivalt rääkida lootuses, et see Eestile viie või kümne aasta perspektiivis kasvõi pool mesinikku juurde annaks. Mis aga sellest kõigest välja tuli üllatab mind ennastki.

2013 aasta sügisel võttis minuga ühendust Ita, kes rääkis päris toreda loo. Nimelt oli sellele "eriseansile" ikkagi pileteid ka müüdud ja ta oli koos oma elukaaslase Siimuga sinna juhuslikult sattunud. Ma ei tea kas film või osaliselt minu jutt oli neid viinud õige järelduseni, et  mesindus on väga lahe teema ja nad isegi tahaksid sellega tegelema hakata. Sain Ita ja Siimuga paar korda kokku, rääkisin neile mesindusest nii ausalt kui võimalik ja ei suutnudki neid täitsa ära hirmutada. Siim sai soovituse ja leidis oma tiheda töögraafiku kõrvalt aega, et minna 2014. aasta jaanuaris Olustverre mesindust õppima. Samuti leidis ta aega ja motivatsiooni, et käia suvel korralikult praktikal, mis on möödapääsmatu, et mesindusest aru saada. Praktika kõrvalt leidsid Ita ja Siim jõudu ka endale soetatud esimese kümne mesilaspere arvu sügiseks kahekordistada. Samal ajal toota ka parajalt mett, et selle müügilt peaks saama katta otsesed mesilasperedele ja inventarile tehtud kulutused. Soovin neile siiralt jõudu ja jaksu nii mesinduses kui muudes tegemistes!
Eriti hea on näha, et nende mesi mitte ainult ei ole imehea, vaid näeb ka vääriline välja!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar