Reede, 28. november 2014

Suhtleme!

Loen, et EMLi esindajad käisid ministriga kohtumas. Uhke värk. Nõustun, et üks olulisemaid punkte, mis mesinike agendas peab olema, on taimekaitsevahenditest tulenev kahju mesilastele ja keskkonnale ning selle minimaliseerimine. Siin läheb aga kutseliste mesinike vaade oluliselt lahku sellest, mida meile soovitakse pähe määrida. Põllupidajad on kindlasti väga toredad inimesed ja vabal ajal ma suhtleksin nendega meelsasti, aga suvel pole selleks mesinikel aega. Vaevalt, et ka põllumehel on?! Ministeeriumi poole pealt on see muidugi üsna kaval lüke, lasta mesinikel ja põllumeestel omavahel asjad selgeks "suhelda", pakkudes selleks paremaid infovahetuse võimalusi. Põllupidajad on ju koolis vastavad kursused läbinud, ma ei kujuta ette, millist uut silmiavavat infot suudab mesinik talle veel pakkuda? Iga mesinik, kes on registris teab omast käest, et ka põllumehed ei ole ülearu vaimustatud mesinikule helistamisest, kui on vaja pritsima minna. Ja kui mõni kohusetundlikum ka helistab, siis mis selle kõne mõte on?

Põllumees: Lähen pritsima.
Mesinik: Selge.
Tuut-tuut-tuut!

Tegelikult on selle parema infovahetuse mõte selles, et nö kriisisituatsioonides asjad omavahel aetud saaks ja ametnikke keegi tülitama ei hakkaks. See võib ju kõigile osapooltele isegi näiliselt enamvähem vastuvõetav lahend olla, kui kahjud ilma pikema jututa korvatakse, aga siin unustatakse ära teised kasulikud putukad. Nende olulisusest ma pikemalt ei jahvata, aga tundub, et keegi nende eest praegu sellise lahendiga seista ei taha. Arvan, et mesinikud peaksid nad oma hõlma alla võtma ja ka nende huvidest lähtuma. Probleemide vaiba alla pühkimine kohalikul tasandil ei saa olla lahendus!

Ikkagi on selle olukorra parim ja ainuvõimalik lahendus see, et põllumees teeb oma tööd vastavalt määrustele, pidades silmas ka kasulike putukate huve. Mesinik on talle selle eest väga tänulik ja karma samuti! Kui ta kimalastele ei saa helistada, siis mis mõtet on mesilastele helistada?
Reaalsuses ei ole suhtlemisest absoluutselt midagi kasu. Sellega ei ole arvestatud ka proportsionaalsuse põhimõtet. Selle pärast, et 1% põllumeestest on jobud ja keeravad jama kokku peavad ka kõik teised kannatama? Nii mesinikud kui ka tublid ja vastutustundlikud põllupidajad. Võib-olla parimal juhul leiab keegi endale selle suhtluse käigus mõne uue sõbra, aga see on ka kõik. 

Tegelikult on meil vaja kindlapiirilist regulatsiooni (kellaajalist!) taimekaitsetööde läbiviimiseks ja konkreetset karistust selle rikkujale. Läti näitel töötab see väga hästi ja probleemid lahenesid justkui üleöö. Miks me peame asju nii keeruliseks ajama?

See teema pole mulle ka isiklikult võõras. Selline pilt avanes 21. juulil meie kahes lähestikuses mesilagrupis. Mida muudab siin suhtlemine ja paremad infovahetuse võimalused? Tõbras on tõbras!


1 kommentaar: